Loe katkendit: Moritz von Kotzebue, "Teekond Pärsiasse"

Loomingu Raamatukogu andis välja baltisaksa aadlimehe, Vene sõjaväelase ja maailmaränduri Moriz von Kotzebue reisikirja teekonnast Pärsiasse. Avaldame katkendi saatkonna vastuvõtust ja esimesest kohtumisest suure ahhi endaga.
Elamusliku ja värvika teekonna kirjelduse avaldas trükis autori isa, Eesti kirjandus- ja teatriloost tuttav August von Kotzebue 1819. aastal. Seitsme aasta pärast läks Venemaa ja Pärsia vahel jälle sõjaks.
Saksa keelest tõlkinud, kommenteerinud ja järelsõna kirjutanud Agur Benno.
Katkend:
19. juulil. Viimaks teatas hulk suurtükipauke ahhi saabumisest Sultaniesse. Mõned saatkonna härrad olid just Sultanies ning selle saabumise tunnistajateks.
Lossist alates seisis regulaarjalavägi miilipikkuselt kahes reas, mille vahelt läks läbi järgmine kolonn:
kõige ees läks elevant, kes kandis seljas rikkalikult kaunistatud baldahhiini;
seejärel viiskümmend kaamelit punaste teravatipuliste mütsidega muusikutega (instrumentideks pikad pasunad ja timpanid);
viissada kaamelit väikeste kahuritega ja lippudega kaunistatud;
kaheksateistkümne suurtükiga patarei;
kakskümmend rikkalikult kaunistatud varuhobust;
nelikümmend käskjalga, kes kandsid peas eri värvi sulgedega kaunistatud kroonisarnaseid mütse;
ahh ise ratsa lihtsas riietuses, hobune aga teemantkaunistustega. Ta ratsutas täiesti üksi. Lähemale kui 50 jalga ei tohtinud talle keegi tulla;
seitseteist poega, kõik uhketes riietes ning ilusatel hobustel. Teiste hulgas paistis eriti silma vanim poeg Mahmet-Ali-Mirza, kes oli isaga liitunud koos 15000-mehelise ratsaväega. Tema ratsavägi aga tuli kõige lõpus.
ahh oli märganud mõningaid meie saatkonna härrasid, kes olid aupaklikult kübarad peast võtnud. Ta kergitas end veidi jalustes ning hüüdis mitu korda: Hookeldi! (Tere tulemast!) Pärslased kinnitasid, et sellist au polnud veel kellelegi osaks saanud, et ahh oleks end jalustes kergitanud.
ahhi saabumisel lossi juurde tapeti Pärsia kombe kohaselt kaamel ning kui ahh hobuse seljast maha tuli, andis 500 väikest välisuurtükki kogupaugu ja tapetud kaameli pea asetati talle jalge ette. – ahh näitas end kohe lossi avatud osas ja kui ta istus, anti veel kord kogupauk. ahhi saabumisel täitus ka kogu ümbruskond telkidega, mis seisid nii tihedalt, et kogu laagris oli vaid kolm-neli teed.
Lossi ja platsi vahel, mis oli määratud meie laagrile, oli jäetud nelja ja poole versta pikkune vaba ala, mis oli ka ainuke kogu laagris. Kaupmehed kõigist kohtadest olid saanud käsu Sultaniesse tulla. Meie laagri kõrval oli üles löödud suur basaar, kus aga midagi korralikku saada polnud, nagu me hiljem nägime.
ahh oli korduvalt kedagi saadiku juurde saatnud, et tema tervise järele pärida, ning kahetses, et ramasaan (paast) takistas teda isiklikult tuttavaks saamast. Paast lõppes selle kuu noorkuuga, s.t. 31. juulil.
26. juulil saatis ahh Zafir-khaani, et juhtida saatkond valmissaanud laagrisse Sultanies. Pärast keskpäevase kuumuse üleelamist läksime pärastlõunal kell kolm järgneva paraadiga Sultanie laagri poole:
üksus kasakaid;
marssal koos kahe abilisega;
saatkonna orkester;
kuus kindralstaabi ohvitseri;
kaks feldjäägrit koos senati käskjalgadega;
saadik rikkalikult kaunistatud rakmetega hobusel, kelle ahh oli talle kinkinud;
kaks saatkonnanõunikku;
kogu saadiku saatjaskond;
ning lõpuks veel kord kasakate üksus.
Toimetaja: Kaspar Viilup