Koor läheb summas välja, aga naine jääb paigale. Üks turist suunab oma tüseda kaamera Rubensile, enne kui turvapaharet lõriseb: "Ei mingit välku!" Altariesine tühjeneb, paharet läheb tagasi oma kabiini oreli kõrval ja minutid nirisevad mööda. Mu Rolex näitab pool neli. Ma pean lihvima esseed Ronald Reagani välispoliitika teemal, aga üks kummaline jumalanna istub kuue jala kaugusel ja ootab, et ma esimese sammu astuksin. "Ma arvan ikka," ütlen ma talle, "et see, kui saab näha koori verd, higi ja pisaraid mingi muusikapala kallal töötamisel, teeb muusika saladuse sügavamaks, mitte ei kahanda seda. Kas see kõlab mõistlikult?"

Ta vastab mulle: "Üliõpilase tasemel küll."

Oh, sa keevaline pirtsutaja. "Magister? Õppejõud?"

Naeratuse vari. "Kas ma rõivastun nagu akadeemik?"

"Kindlasti mitte." Tema vaikses hääles on frankofoonsed kurvid. "Kuigi ma oletan, et te oskate salvata nagu akadeemik."

Mitte mingit kinnitust. "Ma lihtsalt tunnen ennast siin koduselt."

"Peaaegu tõsi ka minu kohta – mu korter on Humber College’is, kõigest mõne minuti tee kaugusel. Enamik kolmanda kursuse omi elab ülikoolilinnakust väljas, aga mina saan, kui töö juhendajaga võimaldab, enamikul päevadel läbi astuda, et koori kuulata."

Veider pilk, mis ütleb: Mõni siin juba aega ei raiska, eks ole?

Ma kehitan armsalt õlgu. Homme võin ma bussi alla jääda.

Ta küsib: "Kas Cambridge on teie ootustele vastanud?"

"Kui sa Cambridge’i hästi ära ei kasuta, pole sa siin viibimist ära teeninud. Erasmus, Peeter Suur ja lord Byron elasid kõik minu korteris. See on fakt." Täielik jama, aga mulle meeldib esineda. "Ma mõtlen neist, kui ma leban oma voodis ja vahin samasse lakke, kuhu me oleme igaüks oma sajandil vahtinud. See on minu jaoks Cambridge." Ja see on üks läbi proovitud ja katsetatud külgelöömise viis. "Muide, mu nimi on Hugo, Hugo Lamb."

Vaist hoiatab mind, et ma käepigistust ei üritaks.

Naise huuled ütlevad: "Immaculée Constantin."

Oh sa heldeke. Seitsmesilbiline käsigranaat. "Prantslanna?"

"Tegelikult sündisin ma Zürichis."

"Ma armastan Šveitsi. Ma käin enamikul aastatel La Fontaine Sainte-Agnèsis suusatamas, ühel mu sõbral on seal väike šalee. Kas te tunnete seda paika?"

"Kunagi ammu tundsin." Ta asetab seemisnahkses kindas käe oma põlvele. "Teie põhiaine on politoloogia, Hugo Lamb."

See on muljetavaldav. "Kuidas te aru saite?"

"Rääkige mulle võimust. Mis see on?"

Ma usun tõesti, et siin püütakse isegi Cambridge’i taset üle trumbata? "Te tahate, et ma arutleksin võimu teemal? Kohe siin ja praegu?"

Naise nägus pea vajub kaldu. "Pole paremat aega kui praegune."

"Hüva." Ainult sellepärast, et ta on kümme. "Võim on võime panna kedagi tegema midagi, mida nad muidu ei teeks, või hoida neid tegemast midagi, mida nad muidu teeksid."

Immaculée Constantini ilme ei reeda midagi. "Kuidas?"

"Sunduse ja tasuga. Piitsad ja porgandid, kuigi halvas valguses näevad need üsna ühesugused välja. Sundust rakendatakse vägivalla või kannatuste hirmu najal. "Kuuletu või sa kahetsed." Kümnenda sajandi taanlased nõudsid selle abil andamit, Varssavi pakti sidusus põhines sellel ja mänguväljaku jõhkardid valitsevad selle abil. Sellele toetuvad seadus ja kord. Sellepärast me pistamegi kurjategijad puuri ja see on põhjus, miks tahavad isegi demokraatiad jõudu monopoliseerida." Immaculée Constantin jälgib mu nägu, kui ma räägin – see on erutav ja hajutab tähelepanu. "Tasu toimib lubadusega: "Kuuletu ja naudi kasu." See dünaamika toimib, ütleme, NATO baaside paigutamisel riikidesse, mis ei ole selle liikmed, koerte treenimisel ja leppimisel näruse töökohaga terve oma tööelu jooksul. Kuidas mul läheb?"

Turvapahareti aevastus kõmiseb kabelis.

"Te libisete mööda pealispinda," vastab Immaculée Constantin.

Ma tunnen iha ja pahameelt. "Tungige siis sügavamale."

Ta pühib mingi ebeme kindalt ning näib, et ta pöördub oma käe poole. "Võim kas kaotatakse või võidetakse kätte, seda ei looda ega hävitata kunagi. Võim on külaline nende jaoks, kellele see õiguse annab, see pole kunagi nende oma. Hulludel on kalduvus seda ihata, paljud tervemõistuslikud ihkavad seda, aga targad muretsevad selle pikaajaliste kõrvalmõjude pärast. Võim on inimese egole kräkk-kokaiin ja hingele väävelhape. Ajaloo sündmustiku moodustabki see, kuidas võim tuleb ja läheb ühelt peremehelt teisele sõja, abielu, hääletuste, sunni ja sünnijuhuse kaudu. Võimulolijad võivad teenida õiglust, kujundada ümber maakera, muuta jõukad riigid suitsevateks lahinguväljadeks ja teha maatasa pilvelõhkujad, aga võim ise on moraalitu." Nüüd vaatab Immaculée Constantin üles minu poole. "Võim märkab sind. Võim jälgib sind ka praegu. Jätka samamoodi ja võim soosib sind. Kuid võim naerab ka su üle armutult, kui sa mõne põgusa aastakümne pärast erakliinikus surivoodil lebad. Võim pilkab kõiki oma ülikuulsaid soosikuid, kui need on surivoodil. "Suur Caesar suri, saviks sai..." See mõte, Hugo Lamb, tekitab minus suuremat iiveldust kui miski muu. Kas teis ei tekita?"

Immaculée Constantini hääl uinutab nagu öine vihm. King’s College’i kabeli vaikusel on olemas omaenda meel.

"Mida te siis ootate?" ütlen ma lõpuks. "Ellu on juba kord see surelikkuse klausel sisse kirjutatud. Me kõik peame ühel päeval surema. Senikaua aga on teistele teha neetult ahvatlevam kui lasta teistel endale teha."

"Kõik, mis on sündinud, peab ühel päeval surema. Nii on kirjas elu lepingus, eks ole? Mina olen siin aga selleks, et öelda teile, et harvadel juhtudel võib selle raudse klausli ... ümber sõnastada."

Ma vaatan tema rahulikku ja tõsist nägu. "Millisest hulluse tasemest me praegu räägime? Treeningurežiimid? Vegandieedid? Organite siirdamine?"