Loe katkendit Jossif Brodski luulekogust "Atlantise lähistel" ({{commentsTotal}})

Jossif Brodski
Jossif Brodski

Loomingu Raamatukogus ilmus vene uuema luule klassiku ja nobelisti Jossif Brodski esimene eestikeelne luulevalimik "Atlantise lähistel", millesse Mihhail Lotman on valinud 36 antiigiteemalist luuletust ja luuletsüklit kirjaniku kõigist loomeperioodidest. Vene ja inglise keelest tõlkinud Maria-Kristiina Lotman, järelsõna kirjutanud Mihhail Lotman.

Maria-Kristiina Lotman saatesõna tõlkele:

Sellesse kogumikku on koondatud valik Jossif Brodski antiigikujundeid sisaldavat luulet. Peaaegu kõik siinsed eestindused ilmuvad esmakordselt, vaid üksikuid katkeid leidub mõnes varem ilmunud essees. Samas moodustavad antiigimotiivid Brodski luules kõigil tema loomeperioodidel olulise kihistuse ja väärivad omaette semantilise kompleksina eraldi kogumikku. Käesolev valimik on läbilõige Brodski erinevate aegade loomingust, alates tema varasesse loomeperioodi kuuluvast „Kahest sonetist” kuni luuletusteni, mis kuuluvad tema hilisemasse perioodi, nagu „Pärast meid veeuputust mõistagi pole” ning algupäraselt inglise keeles kirjutatud „Galateia encore” ja „Lugu”.

Jossif Brodskilt ei ole eesti keeles veel kunagi eraldi luulekogumikku ilmunud, kuid eesti lugejale pole ta siiski ka luuletajana võõras: teda on varem tõlkinud näiteks Indrek Hirv, Ott Arder, Juku-Kalle Raid, Jelena Skulskaja ja ka selle valimiku autorid. Tõlkeid on ilmunud Brodski loomingu käsitlustes ja kultuuriväljaannetes ning kantud ette kirjandusüritustel.

Brodski luule tõlkimine on suur väljakutse. Tema luulemaailm on ülimalt rikkalik ja mitmekihiline ning stiil omanäoline: seda iseloomustavad ootamatud sõnakasutused, keeruline süntaks, kohati lausa barokne väljendusviis, rohked siirded ning teravalt oksümorooniline laad, kus kõrgeimasse registrisse kuuluv kirikuslaavi leksika põrkub väga lihtsate, isegi labaste ja roppude sõnadega, see tekitas omal ajal tugevaid vastureaktsioone. Selline registrite põimumine läheb siinses tõlkes paraku sageli kaduma, nagu ka kontrast Brodski varase ja hilise stiili vahel.

On arvatud, et suuresti tänu Brodskile on vene luules siiani säilinud riim ja värsimõõt. Nii nagu Euroopas, olid need sealgi kadumas, kuid Brodski keeruline ja rikkalik värsitehnika muutis need jälle värskeks ning teda hakati jäljendama, kuna selgus, et keeruline värsitehnika mitte ei ahista luuletamist, vaid avab sootuks uusi väljendusvõimalusi. Brodski enim kasutatud värsimõõdud on jambiline pentameeter, spetsiifiline rõhkur ja vabavärss, kusjuures ka vabavärsis pole rütm tähtsusetu: näiteks võivad antiigiteemalisse vabavärssi ja rõhkurisse sisse tulla heksameetrilised käigud, olles nii kooskõlas luuletuse semantilise struktuuriga. Kui jambe ja vabavärsse saab eesti keeles ilma suuremate raskusteta edasi anda, siis rõhkurite vahendamisega on rohkem probleeme, kuna eesti luules puudub vene rõhkurisüsteemile analoogiline traditsioon.

Brodskile endale oli väga tähtis, et tema tõlkijad annaksid edasi ka tema väljendusplaani – nii riimiskeeme, värsimõõte kui ka troope –, ta koguni joonistas vastavaid skeeme tõlkijatele ette. Sellepärast olen ka siinsetes eestindustes jäljendanud originaali riimiskeeme, isegi kui nad ei ole eesti traditsioonis eriti tavalised, võrdle näiteks aBcaBc skeemi luuletuses „Anno Domini” (väiksed tähed tähistavad mees-, suured naisriime):

Provintsis kõikjal käivad jõulupeod.

Puuvõõrik end paleele peale kerib

ja tõrvik suitseb lossitrepi ees.

Põiktänavail on möll ja pahateod.

Loid, lõbus, ogar, räämas rahvameri

on teispool asehalduri paleed.

Brodski meetrikat olen vahendanud ka siis, kui eesti traditsioonis pole vastavat mõõtu varem kasutatud, ning võimalusel edasi andnud tema irdriime ja meetrilisi kõrvalekaldeidki, näiteks erijalaliste värsiridade vaheldumist luuletuses „Platonit edasi arendades” või kuuejalalist värssi jambilises pentameetris kirjutatud luuletuses „Tiberiuse büst”: on tagajärjed. Neil on ohvriks inimesed.

Eraldi väärib märkimist, et selles kogumikus esitatud sonetid pole õiged sonetid: nad on loodud blankvärsis ning isegi 14 rida saavutatakse tüpograafiliste, mitte meetriliste vahenditega, st värsiridu poolitades. Ka sellised võtted olen tõlkes edasi andnud.

Omaette probleem on Brodski hämara väljenduse ja keerulise süntaksi tõlkimine. Olen püüdnud vältida liigselt tõlgendavaid, selgitavaid ja lihtsustavaid lahendusi, üritades edasi anda pigem Brodski luulemaailma atmosfääri ja jätta rohkem tõlgendamis- ja mõtteruumi lugejale.

Kaks luuletust kogumist "Atlantise lähistel":

Anno Domini

M. B.

 

Provintsis kõikjal käivad jõulupeod.

Puuvõõrik end paleele peale kerib

ja tõrvik suitseb lossitrepi ees.

Põiktänavail on möll ja pahateod.

Loid, lõbus, ogar, räämas rahvameri

on teispool asehalduri paleed.

On asehaldur haige. Lebatsil

ta ümber sall on, mille kaasa päris

Alcázarist, kus teenis. Mõtteis ta

all saalis lõbustamas peolisi

näeb ühes oma naist ja sekretäri.

On vaevalt armukade. Eelistab

ta praegu olla tõve unenäo

ja Metropoli viimise tähtaja

täissaamise membraanis. Sestap tal

on hästi teada, et lihtrahval peoks

ei ole vabadust ju üldse vaja:

ning samal põhjusel ta võimaldab

ka naisel ennast petta. Millest ta

küll oleks mõelnud, kui ei näriks

tusk tõvega koos? Kui ta armastaks?

Ta hirmutavaid mõtteid peletab

ning külmetavaid õlgu läbib värin.

...All saalis pillerkaaril raugeb jaks,

ent siiski jätkub see. On joobunud

seal klaasistunud silmil hõimupead,

pilk kauguses, mis vaenlasist on prii.

Kui ratas piduriga surutud

on raevu väljendavad hambaread

neil tardund naeratuseks. Teener viib

veel toitu neile. Kaubitseja seal

on paineunes. Viisikatkeid kostab.

Ja aeda libisenud hiljukil

on sekretär ja naine. Seina peal

kui nahkhiir näib impeeriumikotkas,

kes nokib maksa asehalduril.

Ja kirjanikuna, kes ilma näind,

kel eesli seljas läbitud ekvaator,

ma aknast pilgu küngastele viin

ja ühesugune me koorem näib:

ei taha teda näha imperaator,

mind minu poeg ja Cynthia. Ja siin

nii hääbumegi. Sest süütõenditeks

ei ülendaks ju uhkus mõru saatust

meil taandununa Looja palge eest.

Kõik hauas saavad ühesuguseks.

Siis elusana jäägem eri laastu!

Miks kusagile kippuda paleest –

me hukka mõista ei saa kodumaad.

Me enda häbi kohtumõõga matab:

on võim ja järglus võõra valduses.

Kui hea, et laevad ujuda ei saa!

Kui hea, et jääkiht merepinda katab!

Kui hea, et lind, kes lendab pilvedes,

liighabras keharaskuse jaoks on!

Ja etteheiteid pole vaja nõuda.

Ent nende häältega on viimaks just

me kaalul üks ja sama proportsioon.

Las lennates siis kodumaale jõuda.

Las kõlada me eest see kisendus.

Mu kodumaa... Kus võõrad isandad

on Cynthia pool üle lapsevoodi

kui uued ida targad naaldumas.

Laps suigatab. Täht taevas sätendab

just nagu süsi jahenevas vaadis.

Ja võõrad hoidudes pead katsumast

aupaiste asemel võltsnimbuse

ja vaikimisfiguuri isast tegid

ning kõmu vooruslikust eostusest...

Loss tühjeneb. Öö haarab korrused.

Nii ühe. Teise. Lõpuks viimasegi.

Ja üksnes kahes lossi akendest

on tuli: minul – sellest, tõrvik tagapool,

ma vaatan, kuidas üle metsasalu

kuu liugleb, Cynthiat ja lund näen maas –,

ja asehalduril, kes tõvehoos

ööd mööda saates vaikses võitlusvalus

tuld teeb, et vaenlast märkaks hiilimas.

Kuid taandub vaenlane. Kehv koiduvilk,

mis hakkab ilma idast valgustama,

nüüd roomab akendesse ning paleed

tal seestpoolt uudistada püüab pilk.

Peojäätmete peal takerdudes samas

ta ebaleb. Ent jätkab oma teed.

 

Väljas pimeneb, õieti sineneb, täpsemalt musteneb...

 

Väljas pimeneb, õieti sineneb, täpsemalt musteneb.

Puud aknas jäetakse ära, diivan tubaneb.

Päev on roiuks mu teinud, lamp jääb süütamata

ja mööbliga ühes pimedus toas mu matab.

Aeg omaks võtta on pealispind ja pealispindsuse jooni

ühes sellega ning jätta ära hingestatuse pretensioonid;

liikmeid ragistada, ladvakoort ja juuri meenutada

ja end tolmust harides põlengut ette kujutada.

Varas lööb kriiksuma põranda, kobades ümbrust kui Šiva,

ohkab, kui valusalt põrkab ta vastu midagi kõva.

Aga varguse, veel enam vestluse vastu pakub

paremat kaitset kui riiv ja karje: „Varas läks pakku.”

Pimeneb, täpsemalt musteneb, õieti puitub,

läbides joone, millest tagapool nägu luitub

ning selle varemeil kükktantsus nii, kuidas satub,

juhib äratundmatus midagi ballistatut.

Lõpuks pimedus sõltub kiudude määrast,

mis akende eksistentsi peavad vääraks,

võimetud tundma, kui palju on asi kõvemaks läinud

või tuhaperspektiivist pimedaks jäänud.

Ja viimaks pimeneb, õieti sileneb, täpsemalt pikeneb.

Vaatamisvõimetus tugevneb, vili suureneb,

te pupill aga laieneb ja sellele vastusena

lööb ajus antivalguse lambike leegitsema.

Nii kaotakse vaateväljalt, tõeliseks sihiks

mitte see koht, kus kušeti seina vastu rihid,

vaid selle paljujalgsus südaöö järel, saanud

kätte lindi kirjaga „Herculaneum”.

Toimetaja: Kaspar Viilup



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: