Arvustus. Kuldöölase pööripäev
Uus raamat
Indrek Hirv
"Kuldöölane"
Toimetaja Kaupo Meiel
Kujundaja Artur Kuus
Post Factum
84 lk.
Päike on täna põhjapoolkera atlases. Hetk peatub südasuve kõige teravamas tipus, otse Vähi pöörijoone lagipeas, Atlase mägede kohal Põhja-Aafrikas, mis nime andnud ülbele eurotsentrilisele maateadusele, alates Herodotosest ja lõpetades Eesti uusima haldusküüditamisega.
Kuid siin, Eesti Perävallas, on keskpäevane vari üsna lühike, lausa titesammu pikkune. Päike on hõõguvalt kuum juba mitmendat kuud, metsad kardavad tuld.
Poeet Jumala Armust Indrek Hirv seisatub moolokharvesterist paljaks näritud kännu otsas Võnnu Uuel Kalmistu:
"kivid siin unustatud surnuaial
on pehme samblaga kaetud
mõni nimi on loetav
vaid sõrmedega"
Siia, Võnnu kihelkonna, Eesti suurima maakiriku alla kuulusid enne Mehikoorma kiriku ehitamist ka Lämmijärve Venemaa kaldast maad otsinud tuhandete eestlaste hinged - leerid, laulatused ja viimsed puhkepaigad. Võnnu kiriku orelist ei kosta täna Indreku pinginaabri Joel Ilja registrite ragistamist, küll aga heliseb hinges siin sündinud Gustav Suitsu "Kerkokell" , mille "lüüja olli uma lell", kes ju samuti siia maetud, nüüd aga ahnete metsarüüstajate peenikeste mändide lapsetapust lagedal liivakünkal.
"Uni on vari
mille surm heidab
meie rahutule elule
……
niisked kivid
külmad näod
taeva poole"
Miski ju ühendab meid ja seob üle lahutavate aegade, läbi lippude vahetuste tornidel.
Piirikaitserügemendi võitlejad, Indreku isa, kunstnik Louis Pavel ja minu isa, kauaaegane Elva koolidirektor Arvo Mälberg, taganesid siit Võnnust venelaste edenemise eest 1944. aasta suvekuumas tolmus, jättes mitu haavatud relvavenda Võnnu mändide alla külarahvale ravida või tundmatusse hauda matta. Põhja pool, Kosel, admiral Pitka kadumise paigas, andis allohvitser Ain Kaalep õigeaegselt taganemiskäsu, et mitte astuda lauppõrkesse korpusemeestega. Vello Salo sõnas Jägala jõelt taandudes:
"Sõbrad võisid meil ju valed olla, aga vaenlane oli õige!"
Palju aastaid Pirita kloostris vana katoliiklasega psalme tõlkinud Indrek Hirv sai Roomast saabunud abtissi ladinakeelsest pominast vähe aru. Vello Salo kergemeelsel muigtõlkel selgus, et mitte oliive ega püha sakramenti sarjast "See on minu ihu , see on minu veri" ei toodud, hoopis pühitsetud lips seoti tõlkijale kaela. Vana preester ei pidanud meelevaldseid jumalavallatusi endale, tõlkimatu sõnamäng kahe vaimuvürsti vahel hargnes lausa lenneldes:
"Milleks sulle lips? Sa oled niigi kuulus, hoiad poeedilippu hästi. Aga hoia salajas, muidu on Su lips läbi!"
Pühad isad taandusid kummardas ja palvesõnu pomisedes kui eestlased oma kilde rebisid.
Täna kõneleb Indrek "varsti sealpool" sõber Vellole:
"Olen surmaga õigupoolest
juba päris ammu
hüvasti jätnud
… nii lähedal
nii rahulik ja enesekindel
ses tuttavas näos
ses nii tuttavas kehas
… kiirgub ta hõredas võras
kui ubin hilissügisel puul"
Poeet ei hooli enam sonettide ja tertsiinide korsetipitsitusest, ega ehi end klassikaliste peenkeelsete kõrgkontsadega. Ta mõõdab paljajalu kilomeetreid Andaluusia rannal, silmis Aafrika "haljad künkad", mis üle Vahemere ju tegelikult ei paistagi:
"Küllap alguses on imelik
enam mitte elada
mitte mõelda päevale ette
mitte silmi pesta
ja kohvi juua
mitte tunda muret
oma maa ja rahva pärast"
Nõnda kõneleb nüüd Tartu linnavolikogu liige Indrek Hirv, kes teab, et
"Igavikust ei pääse enam tagasi
ei edasi ega tagasi…"
Tõsidus hiilib ja miilab ka vabakutselise boheemlase meelerandu, ümbritsev projektipürjellus ahistab poeedihinge, mis mureneval mäel üksi seisatub. Eelmisel sajandil kirjutatud silprõhulised riimluuletused, üsna teatraalsed, on Pierrot`- maskina maha jäetud. Vananeva mehe tobe kirg olla noor läbi noorte ja kurjade naiste, kes muudkui õpivad ei-tea-milliseid peentarkusi, aga jätavad laua lagedaks. Tõde on see, et
"ilu on kohutav
mu veri muutub kaugeks
su jahe naeratus avab end
minu kahvatus näos"
Järjekordsest Muusast saab modell ning hunnik õnnetusi variseb teelehtedena käidud radadele.
Vanatarkust aga lisandub visalt - tilk siia, tilk sinna, kastepisaratena poeedi katmata peale - pääsu pole.
Seda kaunist, väikest luuleraamatut alustab Indrek Hirv ööliblikana
" nagu kuldöölane
olen ma ärkvel
ning mulle on antud näha
läbi seinte ja südamete
läbi tuikava öö"
Näha nüüd uut sajandit! Mida siis? Kas mäsleva ilmamaa tarbeks tähenduseta "Sõnu, sõnu, sõnu", nagu ütles melanhooliat põdev Taani prints. Läbi harraspoeetide rüsina, üle ärevuse ja varahommikuse lõikava selguse tõmbab poeet väga ettevaatlikult lamesõna ta massitähendusest välja – rapiirteravaks Sõnaks nii, et kujund
"langeb su metsade vahele kui udud
su rindade su jalgade vahele"
…Et
"sünniksid tõesti …
veel kord need heledad lained
mis inimesi kord
lohutasid ja õnnelikus tegid"
…Meie isad said pärast sõda uuesti kokku.
Elvasse ehitati suurt koolimaja ning selle aulasse tellitud tohutu pannoo andis direktor Mälberg maalida eestlaste muinaslinnuseks just sõjasõber Louis Pavelile. Mitmed vanaeestlaste vanemate näod on maalitud kahtlaselt Tartu pallaslaste moodi. Säilinud fotol ukerdab põlvpükstes Indrek, pintsel käes, värviämbrite vahel….
Aja lugu sai oma värvide mängu tagasi, kui eestlased said võõrad mundrid maha heita ja isekeskis oma aeda harima hakata.
Toimetaja: Kaspar Viilup