Loe katkendit: Lina Wolff, "Polüglottidest armastajad"
Varraku kirjastuselt ilmus Rootsi kirjaniku Lina Wolffi raamat "Polüglottidest armastajad", kus omavahel põimuvate romaanilõimede keskmes on mehe pilk naisele – aga ka võrgutamine ja alandus, armastajate südantlõhestav olukord ja unistus mõistmisest.
Mul oli ka hiljem aastate jooksul omajagu mehi, isegi üsna normaalseid, vähemalt võrreldes sellega, mis mind ootas. Kokku ei kolinud ma kellegagi. Olin pigem selline, kes lihtsalt elas, võttis iga päeva niisugusena, nagu see on, ega keeranud end asjata üles. Minu ellu ei sattunud tõsiselt ühtki meest, enne kui juhtus see Calisto ja käsikirja asi. Mis algas sellest, et ma riputasin ühele tutvumissaidile oma profiili järgmise sissejuhatusega:
Olen kolmekümne kuue aastane ja otsin õrna, aga mitte liiga õrna meest.
Hobidest ei kirjutanud ma midagi, nagu ka lemmikkirjanikest. Samamoodi lemmiktoidust ja lemmikkohtadest maailmas. Ainult elu moto koha peale kirjutasin: Kohata ülalnimetatud meest. Siis mõtlesin, et moto on tegelikult midagi muud, lause või mõte, milles peituks mingites olukordades tarkusetera. Aga sellist motot pole mul iial olnud, seetõttu jätsin lause alles, isegi kui see räägib midagi minu kohta, osutab mu sõnaahtrusele, mis võib mõnele tõrjuvalt mõjuda. Ent teisalt ei olnudki minu eesmärk otsida sõnaohtrat inimest. Panin endast ka pildi. Selle oli teinud üks mu sõber, ma laman kõhuli tema voodis. Minu vananemismärke pole sellel pildil näha, sest ainsaks valgusallikaks on küünlad, ja nagu mu sõber ikka ütleb, näeb enamik inimesi küünlavalgel päris viisakas välja.
Siis kulus nädal, enne kui ma uuesti sinna saidile logisin. Olin saanud terve posu vastuseid. Üllatunult käisin kõik järjest läbi. Ma ei ole kunagi olnud tüdruk, kellele jagataks tunnustust. Ükskord ütles Johnny, et ma olen nagu sibul, sissepääsemiseks tuleb kõik kihid ükshaaval maha koorida. Enamik tüdrukuid oleks solvunud, kui neile oleks midagi sellist öeldud, aga mina mõistsin, et Johnny mõtles seda komplimendina. Ja nüüd oli mul igal hommikul postkasti avades kümmekond vastust. Üks vanem härrasmees lubas mulle "majanduslikku muretust" selle eest, et ma kolm korda nädalas "rahuldan" teda seksuaalselt. Üks kahekümneaastane küsis, kas ma võiksin ta välja koolitada. Istusin, kohvitass käes, ja naersin kõva häälega. Tundsin meeleliigutust, aga mitte niivõrd sellepärast, et need mehed suhtusid mu väljanägemisse tunnustavalt (foto oli ju lõppkokkuvõttes silmamoondus), kuivõrd mulle jõudis kohale, et need kirjutajad uskusid ka päriselt armastusse, selles mõttes, et mina võinuks anda neile seda, mida nad otsivad.
Seejärel ma mõnda aega seal saidil ei käinud. Muid asju tuli vahele, aga kui ma lõpuks sisse logisin, siis nägin, et mitu kuulutusele vastanud meest olid uuesti kirjutanud. Mõni oli kirjutanud nädalate kaupa peaaegu iga päev. Kahekümneaastane, kes arvas, et ma võiksin talle midagi õpetada, näis olevat lausa kinnismõtte küüsis ja kirjutas ühes sõnumis, et mul on alati olnud tüdrukud, kes muudkui räägivad, nad ei tahagi kunagi muud teha, kui ainult rääkida, aga sina tundud sõnatu ja ehtne. Sõnatu ja ehtne. Minu meelest oli see ilusti öeldud. Kirjutasin talle:
Ju sa siis kohe meelitad neid rääkima. Proovi meelitada midagi muud tegema. Sõbralike tervitustega E.
Mõne toon oli kergelt ähvardav. Mitte et nad oleksid ise mind ähvardanud, vaid nad rääkisid teistest meestest, kes olid seal saidil teisi naisi ähvardanud.
See maailm ei erine päris maailmast, kirjutas üks. Naisi ähvardab oht nagu igal pool mujal, ka siin tuleb ettevaatlik olla.
Siis ma blokin su ära, psaiko, kirjutasin vastu ja sellega see lugu lõppes.
Vahel ma mõtlesin: miks sa ära läksid, Johnny? Miks sa ei oleks võinud lihtsalt minu eest hoolitseda? Nüüd hulbin ma siin külmas vees ja kurat teab, kas ma üldse ellu jään.
Aga ma jäin ellu, muidu ei istuks ma praegu siin ega kirjutaks seda.
Toimetaja: Merit Maarits