27. märtsil aastal 2013 kõnelesime koos Tiit Hennostega Tartus Oskar Lutsu majamuuseumis kirjaniku mälestuspäeval¹, mina rääkisin Lutsu seostest maailmakirjandusega. Tollaseid märkmeid olen hiljem korduvalt täiendanud ja pakun nüüd ka laiemale lugejaskonnale.

Professor Jüri Talvet on maailmakirjandust määratlenud lihtsalt kui "kõige väärtuslikumat osa rahvuskirjandustest" ning mitmel pool lisanud, et "Kalevipoeg" kuulub kindlasti maailmakirjandusse. Kui Talvet avaldas 2011. aastal tähelepanuväärse monograafia "Juhan Liivi luule", panin oma arvustusele pealkirjaks "Juhan Liivi ülendamine maailmakirjanikuks". Ühtaegu tekkis mul kiusatus ka Lutsu samas sihis veelgi pisut "ülendada".

Teema sissejuhatuseks meenutaksin, et minu Lutsu raamat (2007) sündis mõneski mõttes maailmakirjanduslikes "pingeväljades": minu ema oli suur lugeja ja maailmakirjanduse (eriti skandinaavia kirjanduse) austaja ning ka minu vana sõber Jaak Kärdi, legendaarse kirjandusõpetaja Vello Saage õpilane, väikese laheda raamatu "Valitud unenäod" (1993) autor, kellega me minu raamatu valmivat käsikirja sageli arutasime, eelistas eesti kirjandusele maailmakirjandust ja luges läbi pea kogu vastava klassika alates "Tuhandest ja ühest ööst", sealhulgas kõik Balzaci eestikeelsed 15 köidet ja koguni "Kolmevalitsuse", mida vist üldse väga vähesed suudavad läbi lugeda. Nii oli meil pidevalt vaidlusi Lutsu võimalikust positsioonist maailmakirjanduse taustal (kahju, et me neid väitlusi ei jäädvustanud, nt Lutsu ja Balzaci kõrvutus oleks saanud päris põnev); sageli tuli mul siis asuda Lutsu advokaadi rolli, ja eks sellest ole minu raamatus ka mitmeid kajastusi.

Ja otse teema kallale asudes: Oskar Lutsul vedas kõvasti, et ta juba varases koolipoisipõlves tutvus Tartu Ülikooli raamatukogu pühendunud töötaja Aleksandr Rastorgujeviga (1860-1922(?)), kes võttis teismelise koolipoiss Oskari oma hoole alla ja avas tulevasele kirjanikule otsetee maailmakirjanduse rikkuste juurde.

Rastorgujev ja ka mitmed head kirjandusõpetajad aga polnud tollal üldsegi ainsad Lutsu kirjanduslikud suunajad, tal vedas ka mitmete lugemishimuliste sõprade-tuttavatega. Põhjalik Lutsu-uurija Kalev Koger on näiteks aastat 1909 käsitledes kirjutanud: "Juba Holmis leidis ta hingesugulase ukrainlasest ametivenna Aleksandri näol, kellele ta õpetas saksa keelt. Huvitavad võisid olla nende kirjanduslikud vaidlused. Need jätkuvad mõningal määral Aleksandri kirjades, kus ülistatakse Puškinit ja Gogolit, imetoredat Ukrainat, räägitakse Twainist ja tema teostest, Kuprinist, Hauptmannist ja Zolast. Peterburi-päevil sai Lutsu sõbraks koolivelsker Stepanov, kes oli Dostojevski, Tolstoi ja Nekrassovi "suurjünger". Stepanov avaldas Lutsule mitmekülgset mõju, sealhulgas ka poliitilist. O. Luts ise õppis sel perioodil keemiat ja esperantot (Aleksander O. Lutsule 26. VI 1909), pidas võrdlemisi laiaulatuslikku kirjavahetust ja jätkas "Kevade" kirjutamist."²

Nii näikse Lutsu puhul eriti hästi kehtivat Arthur Schopenhaueri kujundlik aforism tema "Elutarkusest": "…teatud laadi suurteks saavutusteks kutsutu tajub seda noorusest peale sisemiselt ning töötab salaja selles suunas, nagu mesilased oma kärje ehitamisel."³

Meenutagem, et Luts töötas hiljem ka ise mõnda aega ülikooli raamatukogus, mida ta on oma mälestustes kirjeldanud kui lausa imepärast "muinasjuturiiki"⁴, 1930. aastate lõpul aga sai ta raamatuid laenutada oma hea tuttava, Lutsu kogutud teoste toimetaja, bibliofiil Jaan Roosi eraraamatukogust, mis tollal oli terves Eestis üks esinduslikemaid. Kirjanik luges raamatuid vene ja saksa, aga ka prantsuse, poola ja soome keeles.

Maailmakirjanduse põhiklassikud, keda Luts juba noorest peast luges, olid: Shakespeare, Cervantes, Rabelais, Molière, Racine, Goethe, Schiller, Dickens, Maupassant, Kipling, Hamsun, Gogol, Puškin, Lermontov, Tolstoi. Päris uhke nimekiri! "Don Quijote" aga oli õpilast Oskarit koguni nii võimsasti mõjutanud, et ta hoidnud teost koolipõlves oma padja all!

Lisaks oli Luts ju kirglik teatrisõber ning nägi rohkesti maailmakirjanduse klassikat teatrilaval; vahetult enne "Kevade" kirjutamise alustamist süvenes ta ka Ibseni, Bjørnsoni ja saksa näitekirjanike teostesse. Nii pole vast liialdus öelda, et Luts tundis end maailmakirjanduse voogudes nagu kala vees.

Meenutagem ka Lutsu enda tõlgitud kirjanikke: nooremas põlves ajalehe järjejutuna tõlgitud Georg Hartwigi romaan "Kaks õde" ja koos Ants Simmiga Gogoli "Revident", vanemas eas Gorki, Novikov-Priboi, Kuprin ja Serafimovitš ning ajalehtedes vene keele abiga koguni mõned hiina autorid.

Otse loomulikult on Lutsu tugevasti mõjutanud "raamatute raamat" Piibel. "Piiblimotiivid Oskar Lutsu loomingus" võiks olla magistritöö teema. "Kõik inimsoo kannatused, valud ja rõõmud on seal kirjeldatud," ütleb Luts Piibli kohta oma aja tuntud kirjamehele Samuel Smiles'ile toetuvas essees "Raamat".⁵

Üks Lutsule kõige otsesemaid impulsse andnud välisautoreid oligi 19. sajandi šoti moraalifilosoof Samuel Smiles (1812-1904), tänu kellele Luts pani kirja kaks Smiles'i teostest inspireeritud esseistlikku vestet-mugandust "Raamat" ja "Kunstnikud".

Huvitav on jälgida, kuidas Luts Smiles'i teksti suure kaasaelamisega ja sageli lausa sõna-sõnalt refereerib.

Smiles:

"Maailma asjadest huvitab inimest kõige rohkem inimene ise. Kõigel sellel on tema kohta eriline külgetõmbejõud, mis puutub inimese elusse: nagu on seda kogemused ja teadmised, rõõmud ning kannatused. Oma teistest kaasinimestest kui suure inimpere liigetest on igaüks enam ehk vähem huvitatud ja mida kõrgemal arenemisastmel inimene, seda laiem on sümpaatiate ring tema sugu heakäekäigu suhtes."⁶

Ja Luts:

"Huvitavaim  a s i  siin maailmas siiski on inimene ise. Mis puutub inimese ellu, tema juhtumustesse, muredesse, rõõmudesse – sel ikka on tõmbavam huvi. Iga surelik võtab teiste elukäigust enam-vähem osa, sest oleme ju kõik ühe ning sama perekonna liikmed. Ja mida kõrgem inimese haridus ja tema  s i s e m i n e  kasvatus, seda suurem on ta huvi ja osavõtt ligimese käekäigust."⁷

Nii Lutsu päevikutest kui ka mälestustest leiab teraseid kirjandushinnanguid, nt 1916 loetud Knut Hamsuni romaanidest eriti autobiograafiline "Nälg" on autori enesegi suhtes "halastamatu käega" kirja pandud "mõjuvatest mõjuvam raamat (---) Kõige juures ikkagi lõpmatu üleoleku-tunne ja võrratu esteetiline maitse. See viimne ongi, mille vastu ta kunagi ei patusta."⁸

Veel vanemas eas on Luts vahel kirjandusklassikute kohta sõna võtnud ning kirjutanud Gogolist või ka näiteks esitanud oma arusaama Gribojedovi komöödiast "Häda mõistuse pärast".⁹ Muide, Gogolit võis Luts vene keeles lausa lehekülgede kaupa peast tsiteerida!

Kuidas suur lugemus Lutsu loomingut mõjutas, selle kohta võib tuua päris palju eesti kriitikute leitud seoseid ja paralleele maailmakirjandusega.

Esmalt muidugi Dickens. Omaaegne noor kriitik Ilmar Reiman on Lutsu ja Dickensit kõrvutades leidnud ridamisi sarnasusi, kuni tegelasnimede kokkulangemiseni välja.¹⁰

Teisalt, Stefan Zweigi tuntud Dickensi-esseest oleks vist küll iga teist-kolmandat lauset üsna sobilik kasutada ka Lutsu puhul. Väikeste kohendustega, teoste pealkirjade ja ajalooliste reaalide asendamisega saaks selle essee väikese vaevaga ümber muuta Lutsu-esseeks. Üks näide: "Nagu päikesesära on huumor ta raamatute kohal, muudab nende tagasihoidliku maastiku äkki helgeks ja lõpmata armsaks, täidab selle tuhande kütkestava imega. Ses heas ja soojaandvas leegis elavneb ja tõepärastub kõik..."¹¹

Lutsu "Soos" on nähtud Knut Hamsuni mõjusid ja sümbolistlikes draamades Maurice Maeterlincki mõjutusi. Ma ise olen oma Lutsu-raamatus "Tagahoovi" puhul rääkinud Kafkast ja itaalia neorealismist. Kuid mõne kriitiku meelest on ka näiteks "Kapsapea" lausa maailmakirjanduslik teos. Nii arvas Karl August Hindrey "Kapsapea" kohta, et see on tükk, "mis väljamaa näitekirjandusega julgelt ja õigusega võib võistelda".¹² Ja muidu sageli ülikriitiline Johannes Aavik kinnitas: "See ei ole labane jant, vaid sääl on teatavat vaimurikkust, mis Tschehovi selletaolisi tükkisid meele tuletab."¹³ (Muide, Madis Kõiv nimetas "Kapsapead" meie läbi aegade kõige täiuslikumaks teatritekstiks). Tänu Riho Undi kuulsale nukufilmile ongi "Kapsapea" omandanud niiöelda rahvusvahelise eksistentsi.

Eks uuemal ajal ole Lutsuga veel igasugu tükke tehtud. Juba aastal 1985 üllatas  Toomas Haug lugejaid avastusega, et Dale Wasserman osutub oma maailmakuulsas näidendis "Lendas üle käopesa" sisuliselt vaid Lutsu epigooniks.¹⁴ Netist aga võime lugeda näiteks Tõnu Epneri paroodiamaigulist lugu pealkirjaga "Nukitsamees Lacani mullis"¹⁵ või imeks panna Aarne Rubeni avastust, mille kohaselt Lutsul on silmatorkavaid seoseid Umberto Ecoga.¹⁶

Tõelise maailmakirjandusliku mõõtme andsid Lutsule ja esmajoones "Kevadele" aga Jaan Unduski suurepärased artiklid kirjaniku sajandijuubeli aegu Keeles ja Kirjanduses. Siin polnud enam lihtsat paralleelide ja mõjutuste otsimist, vaid Lutsu mõttemaailma vaadeldi juba täie enesestmõistetavusega maailmakirjanduslikus mõõtkavas.¹⁷

Edasi vaatame, kui palju on siis Lutsu tõlgitud. Muidugi on selge, et tõlge ei tee veel ühestki teosest maailmakirjandust, aga midagi see siiski näitab. Seni, 2019. aasta alguseks on tõlkeraamatuid kokku 57 (vt lisa). Oma Lutsu-raamatus panin kirja terve hulga peamiselt II maailmasõja tõttu luhtunud "Kevade" tõlkekavatsusi, millest nähtub, et soodsama tähtede seisu korral võinuks veel kirjaniku eluajal ilmuda lausa paarkümmend "Kevade" tõlget – aga tegelikult ei ilmunud neist ainsatki (tõlked tulid alles pärast kirjaniku lahkumist). Võiksin siia lisada veel ühe internetist leitud näite: Villem Kruus (1897 – 1942, hukati Siberi vangilaagris) tõlkis aastal 1924 "Kevade" inglise keelde ning saatis selle ühele Ameerika kirjastusele. "Raamat jäi aga ilmutamata, sest Ameerikas peeti selle olustikku ebasobivaks."¹⁸

Suurte arvude sõprade tarvis aga võiksime lisada, et kui "Kevadet" on eesti keeles trükitud juba üle 400 000, siis venekeelseid eksemplare on – tänu nõukogulikele massitiraažidele – enam kui 800 000, ning ka "Suve" on vene keeles välja antud üle poole miljoni. Ja "Kevade" on seni tõlgitud 14 keelde.

Mis puutub välismaistesse vastukajadesse Lutsu loomingule, siis siin on mulle eriti meelde jäänud tšehhide vaimustus "Kevade" puhul, mida mulle kirjeldas Leo Metsar (1924-2010). Tšehhid olid väga imeks pannud, et nii väikese rahva kirjandusest leiab teose, mida pole ette näidata ka hoopis suurematel kirjandusmaadel. Aga üsna kõnekas on ka näiteks "Kevade" erakordne menu teatritükina Läti Noorsooteatris Mikk Mikiveri lavastuses, seda mängiti alates aastast 1980 kokku üle 350 korra. Ja näiteks aastal 2012 hakkas Sirbist silma läti tõlkija ja sealse kirjanduse aastapreemia laureaadi Zane Balode kinnitus: "Lapsepõlves lugesin Oskar Lutsu "Kevadet", samuti vaatasin seda näidendina Riia Noorsooteatri laval, ja see meeldis mulle tohutult."¹⁹

Muu maailma teatmeteoseid, nii palju kui neid ülikooli raamatukogus näha oli, uurisin ma juba oma raamatut kirjutades Lutsu seisukohalt omajagu, aga üldmulje jäi küll selline, et üldentsüklopeediatest annab isegi Tammsaaret otsida, Lutsust siis juba rääkimata. Oma aja kohta suhteliselt normaalsed on küll Heldur Niidu artiklid Lutsust Suures Nõukogude Entsüklopeedias ja ka vene 9-köitelises kirjandusentsüklopeedias. Vahel tundub, et kui Lutsu niiöelda peauksest sisse ei lasta, siis kuskilt kõrvalt ta ikkagi lipsab läbi. Näiteks Münchenis aastatel 1988-1992 ilmunud saksakeelses 20-köitelises maailmakirjanduse leksikonis "Kindlers Neues Literatur-lexikon", mis sisaldab 25 eesti kirjanikku, Luts puudub, küll aga on ta ühena viiest Eesti kirjanikust sees aastal 1999 ilmunud mahukas kaheköitelises saksakeelses laste- ja noorsookirjanduse teatmeteoses.²⁰

Minu meelest on praegusel ajal lausa ülioluliseks teabeallikaks ja ühtlasi eri kultuuride vahendajaks kujunenud paljudes keeltes kirjutatav ja pidevalt täienev internetientsüklopeedia Wikipedia (Vikipeedia), olen ka ise viimase 13 aasta jooksul Vikipeediale rohkesti aega ja vaeva kulutanud. Võib arvata, et ka paljud tõlkijad otsivad esmast teavet neid huvitava kirjaniku kohta just sealt. Oskar Lutsust on Wikipedias artiklid eri keeltes sündinud sellises ajalises järjekorras:

1) eesti – oktoober 2004

2) saksa – september 2006

3) inglise – veebruar 2007

4) soome – märts 2007

5) itaalia – mai 2008

6) prantsuse – september 2010

7) valgevene – jaanuar 2012

8) vene – aprill 2013

9) gruusia – mai 2013

10) armeenia – detsember 2013

11) kasahhi – märts 2015

12) ukraina – mai 2015

13) hollandi – juuni 2017

14) poola – juuli 2017

15) läti – oktoober 2018

Imelikul kombel polnud hulk aastaid Lutsu-artiklit vene Vikipeedias, aga ka mitte läti ja leedu omas, kuigi nendesse keeltesse on ju Lutsu tublisti tõlgitud; vene ja läti artiklid lõpuks siiski lisandusid.²¹ Lohutuseks võib küll öelda, et vene Vikipeedias on alates 2011. aastast päris head ja põhjalikud artiklid filmidest "Kevade", "Suvi" ja "Sügis", kusjuures "Kevade"-filmist on praeguseks artiklid veel ka inglise, saksa, hispaania ja mitmes muus Vikipeedias.²²

Aastaarvud 2007, 2012 ja ka 2017 aga viivad mõttele, et kui me ise Lutsu tähtpäevadel temast rohkem räägime, siis on suurem tõenäosus, et teda ka kaugemal rohkem tähele pannakse.

Oma Lutsu-raamatus kirjutasin: "Kui Lutsu on kodumaal üha uuesti avastatud, siis miks ei võiks seda ette tulla kaugemalgi? Jätkuks siinmail ainult head tahet tõlkeüritusi toetada."²³ Ja see ei jäänudki päris hüüdjaks hääleks kõrbes, aastal 2014 äratas hoopis teispool maakera, Brasiilias tähelepanu "Kevade" vahendus portugali keelde ("Primavera", trükiarv 3 000), nii et Raimu Hanson pani vastavale sõnumikule pealkirjaks: "Portugalikeelne "Kevade" kuulub Brasiilia mulluse tõlkekirjanduse tippu".²⁴

Artur Adson on kord öelnud: "Rääkisin mõni aeg tagasi ühe Inglismaal kasvanud ja sealseid olusid hästi tundva isikuga, ta ütles: kui Oskar Luts oleks inglise kirjanik, oleks ta ammugi oma "Kevade"-sarjast saadik miljonär, mitmekordselt."²⁵

Aga mida laias ilmas ka ei arvataks, vaimses mõttes on Luts meie endi jaoks midagi hoopis enamat kui miljonär, mitmekordselt, ja juba ammu! Jah, päris hea, et ta ikkagi polnud inglise miljonär!

Oskar Lutsu teoste tõlked:

1) 1920 "Mahajäetud maja" – läti

2) 1926 "Paunvere" – läti

3) 1926 "Kapsapea" + "Kalevi kojutulek" – soome

4) 1954 "Kevade" – vene

5) 1955 "Kevade" – vene

6) 1957 "Kevade" – leedu

7) 1958 "Kevade" – ukraina

8) 1958 "Suvi – leedu

9) 1959 "Kevade" – ungari

10) 1960 "Kevade" – slovaki

11) 1961 "Kevade" – tšehhi

12) 1962 "Tagahoovis" + "Soo" + "Andrese elukäik" – vene

13) 1964 "Kevade" – vene

14) 1965 "Suvi" – vene

15) 1965 "Tagahoovis" – läti

16) 1965 "Kevade" – läti

17) 1968 "Kevade" – vene

18) 1968 "Suvi" – vene

19) 1968 "Kapsapea" – läti

20) 1968 "Suvi" – läti

21) 1968 "Kevade" – poola

22) 1970 "Kevade" – vene

23) 1970 "Suvi" – vene

24) 1970 "Kevade" – armeenia

25) 1972 "Kevade" – vene

26) 1972 "Suvi" – armeenia

27) 1973 "Kevade" – vene

28) 1973 "Kevade" – vene

29) 1973 "Kevade" – soome

30) 1974 "Tootsi pulm" + "Äripäev" – vene

31) 1975 "Tagahoovis" + "Soo" + "Andrese elukäik" – vene

32) 1977 "Kevade" – rumeenia

33) 1977 "Kevade" + "Suvi" + "Tootsi pulm" + "Äripäev" – slovaki

34) 1978 "Nukitsamees" – vene

35) 1980 "Kevade" + "Suvi" – vene

36) 1981 "Nukitsamees" – kirgiisi

37) 1983 "Kevade" – inglise

38) 1984 "Kevade" – vene

39) 1985 "Kevade" – vene

40) 1986 "Suvi" – vene

41) 1987 "Nukitsamees" – saksa

42) 1987 "Nukitsamees" – inglise

43) 1987 "Kevade" – vene

44) 1987 "Kevade" + "Õpilane Valter" + "Tagahoovis" – vene

45) 1987 "Nukitsamees" – vene

46) 1988 "Pankrot" + "Õpilane Valter" + "Olga Nukrus" + "Vaikne nurgake" – vene

47) 1988 "Suvi" – vene

48) 1989 "Tootsi pulm" + "Äripäev" – vene

49) 1989 "Kevade" – bulgaaria

50) 1995 "Kevade" – leedu

51) 2000 "Kevade" – vene

52) 2001 "Suvi" – vene

53) 2003 "Sügis" – vene

54) 2006 "Nukitsamees" – vene

55) 2014 "Nukitsamees" vene

56) 2014 "Kevade" – portugali

57) 2017 "Nukitsamees" – soome

Viited:

¹ Hennoste teemaks oli "Kirjanik teotseb. Kirjanik kui tegelane Lutsu teostes ja tema arusaamad kirjandusest".

² Kalev Koger, "Jooni Oskar Lutsu teest eesti kirjandusse" – Keel ja Kirjandus 1962, nr 2, lk 75

³ Arthur Schopenhauer, "Elutarkus", Kupar, Tallinn 1994, lk 154

⁴ O. Luts, "Kuldsete lehtede all", Tartu 1933, lk 104

⁵ O. Luts, "Rõõm", Tallinn 1994, lk 263

⁶ Samuel Smiles, "Läbikäimisest raamatutega", eestistanud O[skar] Peterson, Sõnavara, Tartu [1924], lk 6

⁷ Oskar Luts, "Raamat. Samuel Smiles'i järele" – Postimees 22. ja 24. V 1925, ka raamatutes "Vana kübar" (1927) ja "Rõõm" (1994)

⁸ Oskar Lutsu päevikud aastaist 1915-1916 ja 1917-1919, Tartu 1996, lk 17-18

⁹ O. Luts, "Gogolit lugedes" – Edasi 4. märts 1952, nr 53, lk 3; O. Luts, "Gribojedovi 150. sünnipäeva puhul" – Postimees 14. jaanuar 1945, nr 11, lk 2

¹⁰ Eesti Kirjandus 1927, nr 6-7

¹¹ Stefan Zweig, "Kolm meistrit", Tallinn 1985, lk. 44

¹² KAH [= Karl August Hindrey], O. Luts'u "Kapsapää" – Postimees 29. november 1912, nr 278, lk 2

¹³ J. A[avik], O. Lutsu kolm ühevaatuselist – Postimees 11. jaanuar 1913, nr 9, lk 2

¹⁴ Toomas Haug, "Dale Wassermann ja Oskar Luts" – Looming 1985, nr 12, lk 1715

¹⁵ http://lepo.it.da.ut.ee/~silvi11/greimas/esseed/epnernukitsamees.htm

¹⁶ http://aarneruben.blogspot.com/2012/07/oskar-lutsu-ja-umberto-eco-vordlus.html

¹⁷ Unduski Lutsu-artiklid on taasavaldatud tema kogumikus "Eesti kirjanike ilmavaatest", Tartu 2016 [tegelikult 2017], lk 327-413

¹⁸ https://www.geni.com/people/Villem-Kruus/6000000008473797406

¹⁹ Pealelend: Zane Balode. Küsinud Doris Kareva – Sirp 18. mai 2012, lk 8 ja https://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/pealelend-zane-balode/

²⁰ B. Kümmerling-Meibauer, Klassiker der Kinder- und Jugendliteratur. Ein internationales Lexikon. Stuttgart; Weimar, 1999

²¹ Huvitav kokkusattumus: kui oma ettekandes 27. 3. 2013 nurisesin Lutsu-artikli puudumise üle vene Vikipeedias, siis mõne nädala pärast, 19. aprillil, see sinna ilmuski!

²² Nt aastal 2012 oli Oskar Luts eestikeelses Vikipeedias üldse kõige vaadatum isikuartikkel: 16 430 korda, alles tema järel tulid Gerd Kanter, T. H. Ilves ja Ott Lepland. Ka "Kevade" filmi artiklit vaadati 11 178 korral. ("Millised olid loetuimad eestikeelsed Wikipedia artiklid 2012. aastal?" – Postimees 28. 12. 2012).

²³ A. Kull, "Oskar Luts. Pildikesi kirjanikupõlvest", Tartu 2007, lk 377

²⁴ Raimu Hanson, "Portugalikeelne "Kevade" kuulub Brasiilia mulluse tõlkekirjanduse tippu" – Tartu Postimees 4. mai 2015: https://tartu.postimees.ee/3178455/portugalikeelne-kevade-kuulub-brasiilia-mulluse-tolkekirjanduse-tippu

²⁵ Artur Adson, "Vaikne nurgake. Oskar Lutsu uus jutustus" – Kunst ja Kirjandus 21. oktoober 1934, nr 43, lk 171