Kuidas kirjutada Solženitsõni elulugu? Kõige parem oleks vist variant, kus biograaf suudaks arendada mingit "Gulagi arhipelaagile" lähedast stiili, kus nõukogulikke ajataustu, vaimu ja võimu heitlusi kirjeldades põimuksid mõnus iroonia ja terav sarkasm või ka lausa musta huumorini küündiv absurdikoomika.

Toogem Solženitsõnilt stiiliinäitena meenutuseks üksainus katkend, vangiautode kirjeldus: need tihedalt täistuubitud autod "...värviti rõõmsavärviliseks ja kirjutati peale "Leib" (vangid olidki ehituste leib), "Liha" (parem oleks tulnud kirjutada "luud") või koguni: "Jooge nõukogude šampanjat!"1

Ilmselt on Erkki Vettenniemi (1966) seda tema poolt portreteeritava kirjaniku stiili eripära hästi tajunud, ja nii leiame siit Solženitsõni kohta terve hulga tabavaid ja vaimukaid kirjeldusi ja määratlusi, näiteks: "Kümned KGB "teoreetikud", "planeerijad" ja "teostajad" nautisid aastaid kopsakat palka ja muid eeliseid tänu üheleainsale kirjanikule." (lk 149). Või siis selline pentsik paralleel: "Vaba maailma infolevitajad arvasid endal olevat õiguse häirida privaatsust ja korraldada jälgimisi, sest nad "tegid oma tööd". Solženitsõn imestas kuuldud väljendi üle. Sama selgitust kasutasid julgeoleku nuhid..." (lk 185).

Nii võiks selle biograafia arvustuse lõpetada õige lühidalt: tasub lugeda!

Mõningaid küsimärke siiski tekib. Kohati liigub Vettenniemi (ja siis ka tõlkijate) stiililaad kahtlaselt lobeda familiaarsuse suunas. Kui Jean-Paul Sartre taotleb kohtumist Solženitsõniga ja saab eitava vastuse, siis on vastava episoodi pealkirjaks "Kui Sartre sai korvi" (lk 112–116). Solženitsõnit nimetatakse "hellitlevalt" aina Sanjaks ja kirjaniku teist abikaasat Nataljat – Aljaks. Pisut imelik on lugeda nt sõna "vanake" kasutamist: vaesed vanakesed on n ii Lev Tolstoi (lk 14) kui ka ametitest tagandatud Nikita Hruštšov (lk 108, 146); raamatu viimane peatükk aga kannabki pealkirja "Venemaa vanake". Küsitav tundub tõlkes sõna "nõuka" tarvitamine (lk 125 on koguni "nõukavastane tegevus").²

Aga see kõik on paljuski maitseküsimus, mis lugemist suurt ei sega, sest Vettenniemi raamatu näol on tegemist kompakse, faktirohke ja ülevaatliku biograafiaga (seda ka Eestit käsitlevates peatükkides), mille tõlge eesti keelde sobis suurepärselt märkima vene nobelisti äsjast 100. sünniaastapäeva (11. detsembril).

Ja küllap peavad paika teoses tsiteeritud Jukka Mallineni sõnad: "Arvatavasti ei aidanud ükski üksikisik Nõukogude süsteemi lagunemisele sama palju kaasa kui kirjanik Aleksandr Solženitsõn." (lk 244).

Kirjanikku isiklikult tundnud Heli Susi on oma tähelepanuväärses meenutusartiklis Solženitsõni kohta öelnud: "Teda kuulates-vaadates viirastunuks purskkaev või ilutulestik, nii intensiivne oli tema aura."³ Kindlasti ilmub edaspidi eesti keeles teisigi Solženitsõni biograafiaid – tema pikk ja värvikas elulugu pakub selleks küllaldaselt materjali.⁴ Ja kindlasti vääriksid tõlkimist ka kirjaniku enese kaks köitvat mälestusteraamatut.

¹ Aleksandr Solženitsõn, "Gulagi arhipelaag", I–II, ER, Tallinn 1990, lk 422
² Siinkohal ka üks täpsustus. Lk 108 on öeldud, et kirjanik Leonid Andrejev "oli pääsenud Soome", "põgenenud naaberriiki". Meie parim Andrejevi-uurija Valeri Bezzubov rõhutas oma loengutes, et Andrejev ei emigreerunud ega põgenenud, vaid tema elamu sattus Soome alla seoses riigipiiri nihutamisega pärast Soome iseseisvumist.
³ Heli Susi, "Aleksandr Solženitsõn ja Eesti" – Eesti Ekspress 6. november 2008.
⁴ Eriti tõstaksin esile Ljudmila Saraskina venekeelset biograafiat (2008), mille kohta ka Vettenniemi märgib, et "eelkõige intiimse materjali rohkuse poolest on Ljudmila Saraskina saavutust vist raske ületada." (lk 299).