2018. aasta on kuulutatud Euroopa pärandiaastaks. 24. septembril tuli meelde, et 1944. aasta samal päeval ilmus Rootsi ja Soome meediasse teade, et Eesti on kuulutanud end iseseisvaks, Saksa okupatsiooniväed on lahkunud ja Pika Hermanni tornis lehvib jälle Eesti Vabariigi lipp. Teate Rootsi meediale edastas tulevase pagulasest kultuuritoimetaja ja kirjaniku Maarja Talgre isa, vastupanuliikuja, Rahvuskomitee tegelane Leo Talgre. 

Üks aktiivne tegelane Rahvuskomitees oli advokaat Arnold Susi, kes 1944. aastal valiti Otto Tiefi valitsuse haridusministriks.

Inglise ajalehe Independent järelehüüdes kirjanik Jaan Krossile kirjutatakse, et Arnold Susil oli mõju noorele õigusteaduste üliõpilasele, sõjaeelse Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professori assisdendile, tulevasele kirjanikule Jaan Krossile, kes võttis  Rahvuskomitee tegevusest aktiivselt osa, kuni natsid ta arreteerisid. NKVD arreteeris hiljem Jaan Krossi ja Arnold Susi ja palju teisi Rahvuskomitee liikmeid.

Vangis Ljubjankal kohtus Arnold Susi inimõiguslase ja marksisti Aleksandr Solženitsõniga ja korraldas n-ö vangla ööülikooli, kus tegi tulevasele mõjukale kirjanikule, Nobeli laureaadile, õigusriigi küsimused selgeks. Rahvusvahelised eksperdid on nimetanud teda võtmefiguuriks Solženitsõni teose "Gulagi arhipelaag" sünnil.

Aleksandr Solženitsõn kirjutab "Gulagi arhipelaagi" I osas (lk 165):

"Sarvraamide tagant paistab paistab sirge kulmujoon, nägu tundub kohe range ja pilk läbitungiv – sellisena me kujutlemegi meie sajandi haritud inimest. Juba enne revolutsiooni oli ta õppinud Petrogradis ajaloo-keeleteaduskonnas ning iseseisva Eesti kahekümne aasta jooksul säilitanud suurepärase hääldusega vene keele oskuse. Hiljem Tartus oli ta saanud juriidilise hariduse. Peale emakeele valdas ta veel saksa ja inglise keelt ning oli kõik need aastad pidevalt jälginud Londoni "Economist'i" ja "Bericht'e", saksakeelseid teaduslikke ülevaateid, uurinud mitmete riikide konstitutsioone ja koodekseid – ja nüüd esindas ta meie kongis tagasihoidlikult ja väärikalt Euroopat."

Aleksandr Solženitsõn kirjutas "Gulagi Arhipelaagi" Arnold Susi ja tema tütre saksa keele õpetaja ja oma isa mälestusteraamatute koostaja Heli Susi maakodus Ahja jõe ääres, Vasula külas. Mõlemad panid elu ja vabaduse kaalule. Kirjanikke, ajakirjanikke ja teisi loomeinimesi ühendav PEN-klubi, mille eesmärk on seista sõnavabduse ja laiemalt inimõiguste eest, valis Heli Susi (88) sel aastal, kui tähistati Eesti PENI 90. juubelit, auliikmeks.

Inimõiguste ja Euroopa õiguse mälestuspäeval oleks oluline pidada meeles Aleksandr Solženitsõni tõdemust, et vangikongis esindas Arnold Susi väärikalt Euroopat ja aitas kaasa ühele olulisimale teosele, mis räägib Lenini ja Stalini bolševistlikest kuritegudest inimsuse vastu.

Mälestuspäeval oleks meil võimalik hoida silme ees selget pilti, kust me tuleme ja teadvustada määravaid sündmusi ja fakte meie õigusajaloos. Iga inimese teadvuses peaks olema fakt, et aastail 1933-34, kui Hitler tuli Saksamaal võimule, kriminaiseeriti Eestis rahvussotsialismi ja antisemitismi levitamine ja Tartu Ülikoolis loodi juudi keele ja kultuuri õppetool, mille professoriks sai Saksamaalt põgenema pääsenud Leipzigi ülikooli professor Lazar Gulkowitsch. See tegu tõstis Eesti aupaistesse mitmel pool Euroopas ja rahvusvaheline juudi ajaleht kirjutas 1936. aastal Eestist artikli "Tolerantsuse saar".

Eesti suursaadiku, tõlkija ja kirjaniku Malle Talveti eestvedamisel peeti 2014. aastal Tel Avivi ülikoolis seminar "Erakordne Eesti", mis tõstis esile Eesti suurepärast rahvusvähemuspoliitikat ning juudi kultuuri ja hariduselu  sõdadevahelisel perioodil.

Nõukogude/ Vene propaganda ja ka mõni tänapäevane ajaloolane on püüdnud luua ettekujutust Eestist kui natsiriigist.

Meelde võiks tuletada, et Eestis võeti 1929. aastal vastu kriminaalseadustik, mis ei kriminaliseerinud kahe täiskasvanu vahel vabatahtlikult toimunud homoseksuaalset suhet ja 1935. aastal astus seadus jõusse. See tähendas inimõiguste kaitset ajal, kui natsi Saksamaal tehti homoseksuaalidega ränki meditsiinilisi katseid ja neid arreteeriti.

Samuti peaks olema meie teadvuses jurist Vera Poska-Grünthali tegevus enne sõda naiste ja laste õiguste kaitsel. 

Meil on ajaloos, mille üle uhkust tunda, ja see teadmine võtab relvad alandavatelt postkolonaalsetelt ajaloonarratiividelt, millega infosõda tänapäeval manipuleerib. Kindlasti tehti 1920-40 Eesti Vabariigi ajaloos midagi valesti, aga paljudes asjades oli Eesti esirinnas. Kindasti polnud Eesti diktatuuririik, nagu on püütud sugereerida. Eesti 100. juubeliaastal oleks oluline panna alus traditsioonile, millele toetub meie õigustaju, eriti nüüd, kus Euroopas puhuvad jälle äärmuslikud tuuled.