Hando Runnel on koostanud Ilmamaa "Eesti mõtteloo" sarja 150. raamatuna Eesti Vabariigi loomise juures olnud haritlase, juristi ja Otto Tiefi valitsuse haridusministri Arnold Susi (1896-1968) artiklitest koosneva teose "Rahvas ja riik." Kogumik on hariv ja valgustav, mida soovitaks uude aastakümnesse astudes kasutada kompassina igal poliitikul ja õigusteadlasel, ajaloolasel, ajakirjanikul. Lühidalt öeldes kõigil neil, kel on eelisõigus rääkida kaasa riigi asjades ja kujundada mõtteruumi, nii et sellest sünniks eksistentsiaalne kunstiteos enese kui rahvuse mõistmisel.

"Rahvas ja riik" tõuseb lugeja ette nagu hologramm 1920. kuni 1939. aastateni, kust peegeldub vastu esimese Eesti Vabariigi vaim ja vaimsus, et oleks jätkuvus meie arusaamades tänapäevases mõttekangas ja keelekujundites, mis on viimasel ajal kaotamas olulist lõime. Korralikult läbimõtestamata lähiajaloo totalitaristlik ja stalinistlik vari – kui võtta abiks psühhiaatri ja analüütilise psühholoogia rajaja Carl Gustav Jungi teooria – tõstab minevikust esile loogikaid ja arusaamu, et partei, see on rahvas, ja teise laimamine, see on võimu kindlustamine.

Seda raamatud lugedes – ja selle üle mõtiskledes – näed samal ajal üleval oleva hologrammi, kus on aade ja missioon Eesti hoidmiseks. All näed aga ajaloo varju, infosõjas lihtsaks lihvitud mõisteid ja arusaamu, KGB poolt kunagi võimendatud mantrat "vaikivast ajastust".

Raamatu koostaja, "Eesti mõtteloo" sarja alusepanija Hando Runnel kirjutab raamatu sissejuhatuses, et Arnold Susi kuulub mõtlejana käesolevas raamatusarjas riigimeeste ritta, kellest Nõukogude ajal ei kõneldud. Nad olid enamasti hukatud otseselt või mõtteliselt. "Need inimesed olid olnud Eesti vabariigi rajajad ja hoidjad, siis tuli aastakümnete pikkune katkestus ja unustus. Nimetagem mõned: Vilms, Päts, Tõnisson, Pusta, Piip, Martna, Lattik, Ast, Stranmann, Uluots, Meri, Reek….. ," kirjutab Runnel. Lennart Meri on neid väheseid, kes tuletas võimaluse tulles meelde, et kunagi ei tohi unustada. Meri rõhutas, et koos okupatsiooniga hävitati Eestis lisaks inimestele ka 30 miljonit raamatut ja ajakirja ehk kustutati mälu oma väärtuste ja moraaliga ning lõhuti austus eelmiste põlvkondade vastu.

Hando Runnel tunnustab eessõna lõpus ka Arnold Susi lapsi, kellel kõigil – nagu ka isal! – on märgatavad mitu annet. Teadusliku mõtlemisvõime kõrval näitaks ka muusiku- ja kirjanikuanne. Rahvusvaheliselt on kõige rohkem tuntust kogunenud biokeemik Heino Susi, kel õnnestust pärast sõda soomepoisina USA-sse põgeneda, kodumaal on ta tuntud eelkõige kirjanukuna. Teine poeg Arno Susi oli majandusteadlane. Tütar Heli Susi oli Tallinna Konservatooriumis saksa keele õpetaja ja hiljem oma isa postuumselt ilmunud raamatute "Vene impeeriumi hukk"(2009) ja "Võõrsil vastu tahtmist" (Mälestusi vangiajast ja laagripõlvest, 2011) koostaja. Need mälestused kirjeldavad ilmasõda ja sõjajärgset aega ning Arnold Susi elukäiku. Ta oli Saksa okupatsiooni ajal Rahvuskomitee üks loojatest ja teades kõiki riske, oli nõus saama Otto Tiefi valitsuse haridusministriks, mis kestis ainult 18. kuni 22. septembrini 1944. aastal, kuni Nõukogude Liit uuesti Eesti okupeeris ja algasid repressioonid ja terror. Siiski suudeti läbi Skandinaavia teavitada Põhjamaade ajakirjandust riiklikust iseseisvusest, kuigi see jäi lühikeseks.

Arnold Susi töötas küll vandeadvokaadina, kuid oli ka linnavolikogu liige ja ajakirjanik, kes valgustas rahvast riigiõiguslikes küsimustes. Lisaks oli ta hea pianist ja komponeerija, mis on saanud vähem tähelepanu, kuid leiab "Riigis ja rahvas" äramärkimist. Ta sündis Põhja-Kaukaasias Eesti külas õpetajast isa perekonnas. 1915. kuni 1916. aastani õppis Peterburi Ülikoolis ajaloo-keeleteaduskonnas, kus omandas suurepärase kreeka ja ladina keele oskuse.

Esimese Maailmasõja ajal mobiliseeriti Arnold Susi ning ta lõpetas 2. Peterhofi lipnikekooli, 1916. aastal sõdis ta ohvitserina rindel. 1917. kuni 1918. aastani teenis 3. Eesti polgus. Susi osales Vabadussõjas vabatahtlike kooliõpilaste roodukomandörina. 1924. aastal lõpetas ta Tartu Ülikooli õigusteaduskonna.

2. kuni 3.juulini 1945. aastal toimunud NSVL Ülemkohtu sõjakolleegiumi kohtuistungil mõisteti Arnold Susi süüdi Vene SFNV kriminaalkoodeksi § 58 / 2 järgi, mille säte kõneleb katsest eraldada Nõukogude Liidu küljest mõni tema territooriumi. Nädal hiljem kvalifitseeriti süüdistus ümber § 58 / 1a järgi, mis käsitleb nõukogude isamaa reetmist ja saadeti vangilaagrisse ja hiljem asumisele.

Arnold Susi ei andnud ka vangistuses ära oma vaba inimese väärtust, kuigi ta kirjutab oma mälestustes, et oli ka nõrkusehetki ja tahtmist eluga lõpp teha. Susi nimi on vilksatanud suurte rahvusvaheliste ajalehtede veergudel ja ülikoolide uurimustöödes, kui juttu tuleb Nobeli preemia laureaadist Aleksandr Solženitsõnist. Just vangistuses Lubjankal kohtus Arnold Susi inimõiguslase ja marksisti Solženitsõniga ja korraldas nö vangla ööülikooli, kus tegi tulevasele mõjukale kirjanikule ja Nobeli laureaadile õigusriigi küsimused selgeks.

Rahvusvahelised eksperdid on nimetanud teda võtmefiguuriks Solženitsõni teose "Gulagi arhipelaag" sünnil. Teos, mis esimest korda paljastas ühe suurima inimsusevastase kuriteo, on kirjutatud Heli ja Arnold Susi ning nende sõprade kaasabil ja toel Eestis. Arnold Susi nimi tõusis maailmas esile ka ka kirjanik Jaan Krossi järelhüüetes 2007. aastal, sest ka Kross tegutses koos Susiga 1944. aastal Rahvuskomnitees Eesti iseseisvuse nimel.

Kui Arnold Susi artiklitekogumik "Rahvas ja riik" on eelkõige oluline meile eestlastele, siis teos "Võõrsil vastu tahtmist" sobiks igati tõlkida ka inglise keelde, sest on oma ajastu oluline dokument "Gulagi arhibelaagi" ja teiste sarnaste teoste kõrval.

Hiljuti oma 90. juubelit tähistanud Heli Susi Siberis kirjutatud päeviku katkendid ilmusid sel suvel Rutt Hindrkuse ja Tiina Kirsi poolt koostatud raamatus "Eesti elulookirjutus: Antoloogia. Kirjad, päevikud ja elulood". Rutt Hinrikus kirjutab, et Siberis kirjutatud päevik on omataoliste hulgas üks tähelepanuväärseimaid. 20-aastase neiu paremad aastad katkestati üleöö ja tal tuli toime tulla täiesti teistsuguses maailmas, karistusena olematu süü ees. Kirjandusteadlane loodab jõuda selleni, et avaldamisele tuleb ka Heli Susi päevik tervikuna.

Rutt Hinrikus on tõdenud, et Arnold Susi generatsiooni puhul tuleb iseenesest meelde sõna "aumees" . Ta oli vana kooli mees, mitte ainult haritlane, vaid haritud inimene kõige laiemas mõttes. Heli Susi ja Rutt Hinrikus on oma artiklites ja esinemistes rääkinud ka sellest, et Arnold Susil on sama haritud abikaasa ja hingesugulane Ella Susi, kes oli Peterburgist pärit Eesti ärimehe tütar, õppinud Tsarskoje Selo tütarlaste lütseumis ja lõpetanud Tartu Ülikooli õpetas Lenderi Gümnaasiumis ajalugu, kodanikuõpetust ja psühholoogiat.

"Rahvas ja riik" nägi ilmavalgust just rahvusülikooli 100. juubeli eel ja Hando Runnel sai Tartu ülikooli Rahvusmõtte auhinna laiahaardelise rahvusliku eneseteadvuse edendamise eest. Ka teose esimene peatükk koosneb artiklitest, mis meenutavad 1920. aasta Tartu ülikooli ja noore iseseisva riigi üliõpilaskonna loomist ja väljakutseid. Autor näitab oma artiklite kaudu, kuidas kujunes iseseisvse alguses Riigikogu ja valitsuse töö, põhjalikult on teoses juttu Põhiseadusest ja kohtusüsteemist, valimistest, maksusüsteemist, kodanikeõigustest, parlamentaarse valimisviisi kriisist, elanikkonda lõhestavast marksismist, kapitalismist, totalitaarsusest, klassivõitlusest ja riigi juhtimisest, presidendi institutsiooni sisseseadmise eelnõust, diktatuurist, Riigikogu laialisaatmisest, ühiste seisukohtade puudumisest, poliitilistest rajudest, vabadussõdalastest, pärimisõigusest ja paljust muust.

Huvitav on raamatu lõpp, kus tuleb esile tema sõprus eesti suurkirjaniku A. H. Tammsaarega. 1960. aastate keskpaigas Eestisse tagasi jõudnud mehena jutustab Susi endast ja Antonist. Teos "Rahvas ja riik" läbib Eesti Vabariigi esimese poole elukaare, et lugeja võiks väärtustada oma juurt, oma päritolu ja valida lugupidav keel sellest rääkimiseks.

Imbi Paju on Arnold ja Heli Susi nimelise sõnajulguse missiooniauhinna laureaat 2019. aastal.