1945. aastal kohtusid Lubjankal vangistuses, kongis nr 53 kaks meest Aleksandr Solženitsõn ja eestlane Arnold Susi. Need kaks inimest olid äärmuseni erinevad isiksused. Arnold Susi tütar Heli Susi, kirjaniku sõber on kirjeldanud: ühel oli pool õigusteadlane, Eesti ühiskonnategelane, demokraat ja patrioot, Vabadussõja vabatahtlik, Eesti oma riigi ülesehitaja, Tiefi valitsuse minister, kelle elu Vene vägivallavõim oli julmalt katkestanud, teisel pool seda võimu omaks pidav, marksistlikus ajupesus ja vallutussõjas osalemises väljakujunenud venelane, kel olemuslikus süvakihis oli ometi erakordne ehe võime tabada igavikulisi väärtusi ning vaist eristada tõde valest koos pidurdamatu tungiga seda tõde tunnetada. Arnold Susi tegi Solženitsõnile selgeks Euroopa kriminaalõiguse ja kohtupraktika alused ning iseseisva Eesti riigi põhiseaduse põhimõtted, mis olid laenatud parimatest Euroopa kogemustest.

See oli Solženitsõni esimene kohtumine haritud eurooplasega ja Euroopa õigusega. Arusaamine Lääne õigusest, kogemus Gulagist ja eestlaste sõprusest ning kirjutamisoskus sünnitasid maailma ühe olulisema teose "Gulagi Arhipelaag", mis avas ühe impeeriumi ja kurjuse olemuse ja hakkas seda süsteemi lagundama.

Arnold Susi (vasakul) ja Aleksandr Solženitsõn. 

Soome aimekirjanik Erkki Vettenniemi, kelle teos "Solženitsõn. Elu ja eetos" on ilmunud hiljuti ka eesti keeles, tuletab meelde, et kirjaniku lesk Natalja Solženitsõn on lubanud Heli Susile, et kui Eesti riik jäädvustab Solženitsõni mälestuse kusagile muusemisse, siis ta kingib sellele muuseumile kirjaniku väikese märkmiku, käsitsi kirjutatud vene-eesti sõnaraamatu, millest on juttu ka allpool olevas essees "Eestlased". 10 aastat tagasi, kirjaniku sünni- ja surma-aastapäeval, pühendas Moskva Taganka raamatukogu kirjaniku mälestuseks näituse "Arhipelaag: Eesti saar", kus meenutati, et ta kirjutas oma kuulsa teose Tartumaal, Vasula külas, Kopli-Mardi talus. Aukülalisena viibis sellel näitusel ka Heli Susi.

2008. aastal kirjutas ka ajaloolane Mart Laar, et Solženitsõni mälestus tuleks Eestis jäädvustada. 2018 algatas justiitsminister Urmas Reinsalu Solženitsõni suuremate toetajate Arnold ja Heli Susi nimelise sõnajulguse ja missioonipreemia. Kirjanik Aleksandr Solženitsõn ja Arnold Susi jutuajamised võiks olla sümboliseeritud ka kahe suure tegelase mälestuspingina kas Vabamu ees või ülikoolilinnas Tartus, et see, mille eest need inimesed oma elu kaalule panid, püsiks meil silme ees.

Oluline mälestusmärk on ka Aleksandr Solženitsõni essee:

"Eestlased"

"Ivan Denissovitšis" olen ma oma kangelase suu läbi öelnud, et pole eestlaste hulgas halbu inimesi näinud. See ütlemine on muidugi võimendatud, olid need ju omad mehed, kes aitasid Eestit kommunismi ajada, oli neid, kes varajasesse Tšekaasse kuulusid, ja oli ka sihukesi eestlasi, kes valgete lüüasaamisele Livnõ all 1919. aastal kaasa aitasid, mis neil küll sinna asja oli? Kuid sellegipoolest on minu laagritundmus niisugune: niipalju, kui ma eestlasi kohtasin, olid nad kõik korralikud inimesed, ausad ja leplikud. (Oleks Judenitšil julgust olnud neile 1919. aastal öelda: "Te olete ja jääte iseseisvaks!", siis võib-olla oleksid nad talle Petrogradigi ära võtnud ja enamlased poleks võimule pääsenud?)

See arusaam eestlastest sündis süüst nende ees, nende paljude sadade mulle võõraste, võõra keelega inimeste nägemisest – ja esimesena selles pikas rodus säras heledalt üksainus mulle lähedane mees – mu Lubjanka kongikaaslane Arnold Susi, keda ma sestsaadik polnud näinud (kirjanik oli 1958. aastal Arnold Susi Eestis otsimas käinud ja nad leidisid teineteist üles 1962, kui oli ilmunud raamat "Üks päev Denissovitši elust" – Imbi Paju) ja kes paistis olevat kadunud igaveseks (minuni jõudis ainult kuuldus, et ta on invaliid Steplagi Spasski osakonnas). Seejärel vilksatas Ekibastuzis kangelaslik Georg Tenno, kuid tema oli juba üsna venestunud Peterburi eestlane, Nõukogude mereväeohvitser (mõlemast on pikalt juttu "Arhipelaagis").

Kui "Novõi Miris" ilmus trükist "Ivan Denissovitš" ja mina istusin nagu känd "Moskva" võõrastemajas endisel Ohhotnõi rjadil, oli Tenno üks esimesi, kes mulle äkitselt helistas ja mind vaatama tuli. Laagris me ei olnud kuigivõrd tuttavad, kuid nüüd, kus kõik möödunu oli meid läbi proovinud, saime kohe sõbraks. Ise atleet ja võimleja, otsis ta sellal kandepinda "kulturismile" (üsna kohmakas sõna märkimaks inimkeha arendamist), tegutses õppejõuna ja pidas loenguid. Ka selles asjas oli ta endine: kui pole võimalik pääseda meie süsteemi ahelaist, siis valmistagem vähemalt oma kehagi ette tulevaseks sööstuks.

Tema lähemad sõbrad olid kõik ainult endised vangid (tema tegigi mind tuttavaks Aleksandr Dolganiga, kes nägi temas käitumise eeskuju – nii laagris kui ka elus). Ja tema naine, Nataša Tenno, Peterburist pärit ingerlanna, kunagine habras linalakk, oli nüüd endine karastunud laagrivang, kes oli nagu tema meeski kümneka läbi teinud ja kelle elufilosoofia oli seesama, mis meil kõigil: igavene on laager, vangla, kommunistidest timukad ja võitlus ning elu vabaduses on vaid mingi kummaline aja kurioosum. (Tenno abielupaari elust vabaduses olen ma kirjutanud "Arhipelaagis", nende kodus ei saanud ühegi mööblitüki peale istuda, kõik olid koost lagunemas, "elu kestab tsoonist tsooni".) Meie vaim oli niivõrd samasugune, et kedagi polnud tarvis milleski veenda, kõik olid valmis esimese hädaohu puhul su kõrvale astuma.

"Denissovitši" teosele järgnenud kirjade uputusest õnnestus mul ükskord tabada Arnold Susi poolt mulle saadetud nii tähtis kiri: kogu tema pere oli läbi teinud asumise Siberis, neil oli alles hiljaaegu lubatud tagasi pöörduda, kuid linnades ei saanud nad sissekirjutust, elasid kuskil talus Tartu lähedal ja Arnoldi abikaasa oli vähki suremas.

1963. aasta suvel saime lõpuks Tartus kokku – see on imeline keskaegne ülikoolilinn, kus näeb arvukalt ladinakeelseid mälestustahvleid ja keset linna mäe otsas on suur park. Arnold Susi pilk oli niisama selge ja range nagu kunagi Lubjanka kongis, ta vaatas läbi samasuguste rangete sarvraamidega prillide, kuid oli märgatavalt kokku kuivanud, juustes oli rohkem halli ja vurrud olid päris halliks läinud. Tema abikaasa oli juba surnud, tema ise oli tulnud minuga kohtuma maalt, poeg Arno pidi Tartus ilma korterita läbi ajama ja tütar Heli oli tulnud Tallinnast, võimud olid ta kogemata kombel sinna sisse kirjutanud.

Nende lastest – Arno oli nüüd juba abielus ja Helil oli väike poeg – olin ma kunagi Lubjanka kongis kuulnud; puudus ainult vanem vend Heino, kes oli taganenud koos sakslastega ja elas nüüd juba Ühendriikides. (Heino Susi kuulus vabatahtlikuna Soome armee jalaväerügementi JR200, kust tal õnnestus põgeneda läände, temast sai kirjanik ja biokeemik – I.P.).

Ometi oli Suside laialipillatud ja kodukatuseta pere veel õnnelike killast: mõnedel tema süüta kaassüüdlastel iseseisva Eesti valitsuse loomise "süüasjas" polnud seniajani lubatud kodumaale tagasi pöörduda, kuigi möödas oli 20 aastat, paljud väljasaadetud pered olid ikka veel Siberis.

Ja selle väikese rahva sekka, sellele väikesele maale heideti otsekui säde mu teose "Üks päev Ivan Denissovitši elust" tõlge – esimene Nõukogude Liidus, pealegi odavas massiväljaandes (Loomingu Raamatukogu 1963. Tõlkijad Lennart Meri, Enn Sarv – I.P.). Ma mäletan arupidamist: üks raamat nelja-viie perekonna kohta, võrratult rohkem kui vene keeles. Eestis olid peaaegu kõik selle raamatu läbi lugenud – ja mind ümbritses siin nüüd kodune õhkkond, üldine sõbralikkus, missugust ma nõukogulikus maailmas veel kunagi kohanud polnud – ja just nõukoguliku vaimunõtruse ja puudulikkusega oligi Eesti mulle tollal kõige armsam. (Liidu Venemaa osas tuleb sel vaimul alles välja tuulduma hakata.) Nii ma tundsingi tollal, et hõlpsasti ja alatiseks ma siit lahkuda ei suuda.

Juba järgmisel suvel, 1964. aastal ostsime Moskvitši, toppisime selle pilgeni täis ja ma sõitsin koos naisega Eestisse suveks tööd tegema. Juhtus nii, et üks minu uuemaid ja agaramaid abilisi, J. D. Voronjanskaja Leningradist oli juba mõnda aega suve Eestis veetnud, ta oli üürinud elamise ühes talukohas Võru lähedal, imekaunite järvedega paikkonnas. Seal me siis tegimegi tööd – kolm kätepaari korraga: talus lõid naised vaheldumisi ümber "Ringi", selle paljude väikeste detailide poolest teravamat varianti; mina elasin künka otsas männikus, kus mul oli maasse kaevatud töölaud, aegamööda sugenes sinna sissetallatud teerada, vihma puhuks oli püsti aetud telk ja mööda vaikseid võpsikuid võis jõuda salapärase järve äärde. See oli mu elu esimene suvi, mis oli vaba rabelemisest, puhkusesekeldustest, rutakast ringisõitmisest – mis oli üleni ja tervenisti töö tarvis. Ja see oli seotud Eestiga, mis tegi selle maa mulle veel armsamaks. Ma viimistlesin "Ringi" teksti ja peale selle ladusin laiali, jaotasin osadesse oma eelmist väikest "Arhipelaagi" ning uut laagrimaterjali ja tunnistajate seletusi. Just siin, sel Võrumaa künkal sündis suure "Arhipelaagi" lõplik ülesehitus ning kujunes välja mulle uudne materjali töötlusviis, mis ühendas tervikuks kaootiliselt laekunud materjali.

Hing sai Eestis nii palju kosutust, et mõte liikus üha kaugemale: kus saaks siin sisse seada ühe päris salajase paiga, mis pole üüritud, vaid igaks juhuks omainimeste juures. Ettevaatlik mõistus ja aimaja süda tõukasid tagant: peab valmis vaatama pelgupaiga. Ametis inimene ei saa Nõukogude Liidus mingisse salapaika sõita, kuid mina, kes ma nüüd olin kirjanikupileti taskusse pistnud, olin koolist prii ja sain küll! Ja nii me sõitsimegi sõpradele külla ning ühtaegu võimalikke paiku üle vaatama.

Haava talu (See oli Haava bussipeatus, kuid Kopli-Mardi talu – Heli Susi) Tartu lähedal, kus Susid olid pärast asumist elanud, kuulus õpetatud bioloogi lesele Marta Pordile. Sel laiaõlgsel, kindlameelse näoga naisel oli tähelepanuväärselt kindel ja kõigutamatu iseloom. Tema kadunud mehe tegevus oli olnud lojaalne ja apoliitiline, samasuguseks olid kasvanud ka edukad pojad (üks neist oli Tallinnas peaarhitekt) – nende pere oli nõukogude võimu ajal üsnagi soositud ja ematunne ning enesesäilitusinstinkt oleksid nagu pidanud Marta Porti tagasi hoidma illegaalseid isikuid abistamast.

Ometi oli ta pakkunud peavarju põlualusele Susi perele ja teistelegi küüditamisega laostutud eestlastele ning tegi nüüd silmapilkugi kõhklemata mulle ettepaneku sõita salaja Haavale ning teha seal tööd nii palju kui kulub. Seal oli väga tore; neli avarat kõrge lae ja ilmatu suurte akendega tuba, vanaaegsed ahjud, küttepuud, ma kujutlesin, kui mõnus on siin talvel olla ... Suve ajal oli jõgi sealsamas ja väike metsatukk ... Ma tänasin – ja jätsin kõik meelde, ikka varuks, ise küll uskumata, oletamata, kui peatselt seda kõike vaja läheb.

Seejärel sõitsime Pärnusse, kus Tenno koos naisega oli külas Lembitu Aasalol, kes oli samuti endine vang, Tenno noor sõber Andzjuba trahvilaagrist Siberis, kuhu juba Stalini-järgsel ajal veeti kokku täiesti parandamatud. Lembitu oli saanud nime eesti rahvuskangelase auks – ja ma usun, et ta õigustab seda nime.
Tol aastal ei olnud ta vist veel 30-aastanegi, kuid oli üllatav näha, kuidas laagrikoolitus ja kõigutamatu enesevalitsus ühendusid temas selge arusaamisega poliitikast, armastusega Eesti vastu, tungiga seada taas jalule tema ajalugu ja loomulik elu, lisaks veel silmapaistev töövõime. Ta oli mullateadlane, juba diplomi eel, misjärel asus ta Tartu Ülikoolis ajalugu õppima, sedaaegu üha elatist teenides; kõige selle kõrval, ise linnas elades, püüdis ta järjel hoida vanematelt päritud Rae talu, 80 kilomeetri kaugusel linnast; tema süda valutas sellepärast, et Eesti talud olid kadumas ja noored läksid ära linna. Kui sellest kõigest "vaba" aega üle jäi, kogus ta endale raamatukogu, luges öösiti.

Maatööd tegeva haritlase ideaal oli tal silme ees, ta oli füüsiliselt tugev, tark ja hästi arenenud – ja see kõik sai parima karastuse laagris, kuhu ta poisipõlves oli viidud. Ma olin kindel, et temast saab tulevase vaba Eesti silmapaistev kodanik. Kaitsku teda ainult Jumal, et nõukogude võim teda liiga vara tähele ei paneks.

Ma ei näidanud oma naisele teed tema tallu: ühtegi ülearust inimest ei maksnud koormata, ärgu teadku, kel pole tarvis teada, kui me sinna sõitsime, seadsin talle tingimuse – heitku tagaistmele pikali ja ärgu teed vaadaku. Selsamal suvel käis Lembitu meil Võrumaal külas, me sõime õhtust koos Voronjanskajaga ja ma esitlesin Lembitut valenime all.

Sellesse varupelgupaika, mis oli veel kaugemal ja veel põhjalikumalt varjatud, sõitsin ma üks teine kord lauda ja välivoodit viima. Lembitu koos abikaasa Evi ja eestlasest pottsepaga pidid sõitma sinna ahju ümber laduma. Sõitsime minu autoga, kaasas oli ka Tenno. Kihutasime rõõmsalt mööda maanteed, siis keerasime porisele tallu viivale teele, ma ei vähendanud kiirust, auto hakkas libisema, ma ei jõudnud kogenematuse tõttu küllalt kiiresti jalga gaasipedaalilt ära võtta ja auto sööstis järsakust alla järve poole – ja me oleksimegi prauhti põhjas olnud – kuid õnneks juhtus auto kere alla mahavõetud puu känd, mis oli noori tugevaid võrseid ajanud – neist piisas, et autot pidama saada, kuid nii vägevad nad ka ei olnud, et oleksid ta päriselt ära lõhkunud. Jumal tänatud, olime terved. Traktor sikutas meid teele, nüüd tahtis auto parandamist. Teenindusjaamas laskis pikk vibalik eestlane nii lohakalt, nagu polekski ta eestlane, estakaadi mitmepuudase metallraami mulle ja Tennole peale vajuda – Georgil pidi ta äärepealt õla lömastama ja mulle jäi mälestuseks arm ninajuurel. Nojah, aga kui need eestlased olid kord armsaks saanud, ei võinud sellegi mehe peale vimma kanda.

Tol sügisel kukutati Hruštšov ja minu olukord muutus pingelisemaks. 1965. aasta varakevadel sõitsime uuesti Eestisse, Marta tallu, elasime seal kümmekond päeva, ma sobitasin end selle paigaga ja leidsin, et siin on hea. Seal lõingi ma ümber "Tankide" viimase redaktsiooni ja sinna jätsin ka igaks juhuks oma kõige armsama kirjutusmasina Rena – Rheinmetalli. (Selle kirjutusmasinaga olen ma mitu korda ümber kirjutanud kõik oma salaraamatud, tihedamalt kui ühe reavahega, võlli käsitsi tagasi keerates, et ridu veel kriipsukese võrra koomale lükata. Ja nüüdki pagenduses teenib ta mind veel oma vanaduspäevil.)

See Eestisse rajatud tagala osutus nii kindlaks, et kui 1965. aasta 13. septembril mu pea kohal kõu kärgatas ja ma sain teada , et Teuši juurde paigutatud arhiiv on KGB poolt ära võetud, mina ise aga istusin parajasti kõigi "Arhipelaagi" toorikute ja käsikirjade otsas, ning see kõik koosnes ainult paberiribadest, fragmentidest, valmis kirjutatud oli üksnes "Sunnitöö" – ei tulnud mul mõttessegi, et võiksin viia oma aarde varjule kuhugi mujale kui Eestisse – ja jätkata seal tööd selle kallal, kui ma peaksin pääsema.

Püsisin avalikult Roždestvos, oodates iga hetk arreteerimist või läbiotsimist.
Moskvas Bolšaja Pirogovka tänaval kohtusid sellal pimedal õhtusel ajal ühes trepikojas vastavalt varem kokkulepitud kavale esmakordselt Tenno ja Nadja Levitskaja, kes teineteist ei tundnud. Nad astusid koos lifti ja seal, suletuses, andis Nadja Tenno kätte kõik selle, mis tollal moodustas "Arhipelaagi" käsikirja.

(Kui see kõik oleks kaotsi läinud, siis usun ma ei oleks ma seda ilmaski enam kirjutanud. Mul poleks jätkunud kannatust ja oskust seda taastada. Sedalaadi kaotus on hävitav ja kõrvetab. Kuid kõigi nende väsitava võitluse ja konspiratsiooni aastate jooksul on Jumal mind säästnud suurtest kaotustest, aastatepikkuse töö hävimisest.) See üleandmine toimus juba kolmandatest kätest neljandatesse. Nadja kätte oli mu töö toimetanud naine – ning Tenno, puhas, ilma KGB "sabata", sõitis juba järgmisel päeval Eestisse ja veel päev hiljem oli kõik juba peidetud Lembit Aasalo tallu. Heli kaudu olin jõudnud neid teineteisele tutvustada) oli Georg teatanud, et sel talvel tulen ma võib-olla Marta poole. Kõik oli täpselt ette valmistatud ja käsikiri ootas mind.

Elasin 1965. aasta musta sügise üle, mind ei arreteeritud. 2. detsembri õhtul läksin ma Novõi Miri toimetusest Tšukovskite linnakorterisse, ajasin habeme maha, tulin kahe kohvriga välja, istusin Ljuša toodud taksosse. (Nende õu oli hoolsa valve all, arvatavasti oli juba tollal olemas ka KGB operatiivkeskus nende maja välisukse vastas, agitpunkti sildi all ja vaevalt oleks habeme mahaajamine mind päästnud?Kuid küllap polnud jälgimine pidev. KGB otsustusvõimetus tol sügisel on mulle seniajani arusaamatu, küllap see ehk selgub kunagi.) Tallinna rongis eestlaste hulgas püüdsin ma rohkem vait olla, konduktoriga kõneldes kasutasin lihtsamaid eestikeelseid väljendeid. Eestlased olid mulle juba laagris rääkinud, et tüübi poolest olen ma nendega samane ja ka Eestis ringi sõites olin ma üht-teist kõrva taha pannud, see kulus ära.

Armsasse Tartusse jõudsin ma lumisel härmas hommikul, kui vana ülikoolilinn oli lausa erilises ehtes ja näis ehtsa välismaana, Euroopana, veel ka sellepärast, et kõik siin hoidusid vene keelt kõnelemast, ja mina, väike omatehtud vestmik varuks, ei surunud seda kellelegi peale. Aktsendist tunti mind muidugi ära, kuid venelane, kes püüab eesti keelt osata, tundub nii tavatu, et temasse suhtutakse alati soojalt. Tol päeval, jätnud kohvrid Arno Susi poole, käisin ma palju linnas ringi, muudkui ostes toiduaineid kokku, nii umbes neljaks nädalaks ja esimest korda elus tundsin ma ennast otsekui ohutus emigratsioonis: just nagu oleksin ma päriselt NSVL-ist, KGB neetud haarangute eest ära sõitnud. See rahustav tunne tegi mulle töö alustamise palju kergemaks.

Noored Susid panid mu tunnet imeks. Nemad ju teadsid, et siingi on kõik läbi valgustatud ja koputajad on siin samasugused, teadsid sedagi, et eestlaste hulgas silma hakates võisin ma nuhid enda järel Arno korterisse juhatada (jumal tänatud, mind ei jälgitud, ei tuntud ära) ja ometi ei kõhelnud ta mulle külalislahkust ja abi osutamast. Ta ei olnudki enam teab kui noor – üle kolmekümne viie ja juuksed kippusid hõredaks jääma. Ta oli juba läbi teinud seitse aastat ränkrasket asumist Siberis, kus tema tuge vajasid vanaema, ema ja õde. Talle järgnesid poliitiliselt kahtlasele isikule osakslangevad alandused ja piirangud, raskused hariduse saamise, sissekirjutuse, töökoha leidmisega – kogu elu oli ta pidanud rabelema surve alt pääsemiseks, eks see võta juuksed peast. Ta oleks võinud olla silmapaistvalt võimekas, analüütilise mõistusega majandusteadlane või vähemalt ärimees ja organiseerija – ja pidi olema õnnelik, et sai töötada mingi ülemuse asetäitjana kuskil tobedas vähenõudlikus ehituskontoris – sest selle eest anti talle korter läbikostvas külmas, halvasti ehitatud mitmekorruselises majas – kolm väikest tuba, üks lausa sahvrisuurune. Seal elasid nad neljakesi ( tema juba kolmeaastane tütar ja maalt pärit kümneaastane kasutütar). Arnold Susi ise elas vaheldumisi ühe kuu tütre pool Tallinnas (kauemaks sinna jääda ei lubanud tal passirežiim) ning teise kuu poja pool Tartus. Ja need kaks talve poetasin minagi ennast üha sinna – pärale jõudes ja ära sõitma asudes toidumoona hankimise retkedel – ning jäin vahel ka öömajale.

Minul oli alati kiire. Arnol olid alati töömured kaelas. Nii et juttu saime ajada harva ja vähehaaval, aga tema arvamised lääne ühiskonnast olid väga läbinägelikud (aastaid hiljem õnnestus tal osta suur talumaja, mahajäetud nagu enamik neist, ja ta oli siis väga õnnelik).

Järgmisel hommikul viis Arno mind veel enne valget taksoga Haavale, taksojuhiga rääkis ainult tema, mina ei teinud suudki lahti. Nii sai alguse mu Pelgupaik, kus tegin tööd kaks talve järjest, 1965/66 ja 1966/67, olles täielikult varjatud KGB ja kuulujuttude eest. Marta Port ei rääkinud oma poegadele ei tollal ega hiljem, et ma olin elanud tema katuse all.

Mõlemad talved olid olude poolest nii samased, et üksikasjad kipuvad mul mälus segi minema. Esimesel talvel veetsin ma seal 65 päeva, teisel 81. Nende päevade vältel sai "Arhipelaagi" toorikute ja esimeste peatükkide patakast valmis masinakirjaeksemplar, 70 autoripoognat (ilma VI osata). Nõnda nagu ma töötasin need 146 päeva Pelgupaigas, ei olnud ma oma elus veel kunagi töötanud, ma ei olnudki enam nagu mina ise, vool viis mind kaasa, mu käsi kirjutas ise, ma olin nagu lööknõel, mille vedru oli 50 aastat kokku surutud olnud ja nüüd oma energiat loovutas. Ma ei lugenud midagi, ainult vahel harva lehekese oma Dali-märkmikust enne und ja iga sõna sealt oli kui magusaim kastepiisk.

Lääne raadiot kuulasin ma ainult söömise, majapidamistööde ja ahjukütmise kõrvalt. Kella seitsmeks õhtul oli mul juba uni kallal, ma vajusin magama, kella ühe paiku öösel ärkasin üsna värskena üles, hüppasin voodist välja ja alustasin heledate lampide valgel tööd. Kui pärast üheksat hiline hommikuvalgus paistma hakkas, oli mul juba täis tööpäev tehtud ning ma alustasin teist – ja tulin sellega toime kella kuueks õhtul, mis oli ka lõunasöögi aeg. Teisel talvel sain ma kõvasti külmetada, kondid olid kanged ja külmavärinad kallal, väljas aga paukus 30-kraadine pakane.

Ometi lõhkusin ma puid, kütsin ahju ja tegin vahepeal tööd püsti seistes, selg sinepiplaastri asemel vastu tulikuuma ahjukülge ning vahepeal tekkide all pikali olles; niimoodi sai 38-kraadise palavikuga valmis "Arhipelaagi" ainus humoristlik peatükk "Zekaad kui rahvus". Teisel talvel olin ma ametis põhiliselt masinal ümberkirjutamisega, sekka suurel hulgal väiksemaid parandusi – ja sain valmis peaaegu autoripoogna päevas! Niisugune hoog ja niisugune edu võisid sündida vaid tänu sellele, et mu hing oli kitsendustest ja kartustest vaba nagu ei kuskil Nõukogude Liidus, kus ma oleksin oodanud, et kohe tullakse ja tehakse mu tööle lõpp peale. Esimese talve esimestel nädalatel oli mu hing siingi pitsituses, ma polnud toibunud oma arhiivi sissekukkumisest (kolm palvet sündisid tollal mu raskest seisundist ja ma panin need kirja).

Ma ei jätnud endale mingit ühendust välismaailmaga, mis seal toimus, võib-olla rüüstati juba mu maja – kõik oli mulle teadmata, raadio ei teatanud tollal nii kiiresti ja üksikasjalikult tagakiusamistest Nõukogude Liidus. Kuid see kõik, mis toimus välismaailmas, ei võinudki mind puudutada: ma olin koos oma kalli materjaliga maailma äärel ja mu ainus ning viimane elueesmärk oli, et sellest ühendusest sünniks "Arhipelaag", kui see ka oleks mu elu nõudnud. Heli Susi, kes mind tollal vahel vaatamas käis, ütles, et mulje oli niisugune, nagu ei kuuluks ma enam kellelegi ega millelegi siin maises maailmas, vaid oleksin juba eemal ja kaugel, minemas teadmata kuhu, üksinda.

Üsna peatselt seejärel pidin sõitma läbi kogu Eesti Lembitu juurde Pärnusse, et osa käsikirja ära anda ja osa enda kätte võtta, kindluse mõttes ei hoidnud ma kõike enda käes. Sõitsin õige bussiga, sõit kestis mitu tundi, peaaegu peatusteta, buss oli valgustamata, sõitjad tukkusid oma istmetel, keegi ei rääkinud, raadio ei mänginud, buss kihutas pimedana, nagu oleks ta päris tühi, läbi öise tühjuse, ainult mootor möirgas ja esituled kiskusid ööst valgeid lumelaike bussi ette. Mulje oli just niisugune, nagu Heli seda oli näinud tühi buss ("üle Neeva, üle Niiluse, üle Seine'i") viis mind läbi kogu maailma, viis mind üksinda läbi mustava pimeduse, võib-olla viis mind hoopis siit maailmast ära, ma olin kõigeks valmis, kas või hukkumiseks, kui olen jälle välismaailmas tagasi – et ma ainult jõuaksin lõpetada "Arhipelaagi ". Need nädalad olid mu võidu ja mu üksindaolemise haripunkt. Aga tegelikult – kuidas ma siis üksi olin, kui nii ustavad hinged olid mind aitamas, minu üle valvamas ...

Heli oli asumisel olles abiellunud ühe saatusekaaslasega. Tagasipöördumise järel sai mehest tuntud kunstnik. Nad läksid lahku. Poeg Juhan jäi Heli hoolde. Helil aitas toime tulla hea saksa keele oskus. Ta õpetas seda Tallinna Konservatooriumis, elukoht oli linnast väljas sugulaste juures vanas lagunevas majas, mis tuult ei pidanud, vett tuli tassida teisele korrusele õuest ämbritega, niisamuti tuli solki välja viia, ahje köeti puudega.

Heli elu oli väga raske, kuid tema rõõmuks kasvas poeg nii tubliks, et paremat ei võinud soovidagi: ta oli töökas, arusaaja, tõsine poiss, õppis hästi, oli varakult haaratud rahvuslikest ja poliitilistest aadetest ning alati valmis aitama. (Ta oli neljateistkümneaastane, kui ma õige pisut ärgitasin teda huvi tundma filmide kopeerimise vastu – ja ta asus kohe mulle appi "Arhipelaagi" filme töötlema ning tuli varsti iseseisvalt kõigega toime.) Heli kolm sõbratari – Elo (Elo Jakobi – I.P) Erika (Erika Puuraid – I.P) ja Rutt (Rutt Eliaser – I.P) – olid valmis koos Heliga võtma hoiule minu mustandeid, masinakirjakoopiaid, materjale – see kõik moodustas üsna suure omaette säilituskogumi, mis peaks seniajani kuskil olemas olema.

Kõige olulisem oli eraldi hoiul Lembitu käes. Tol teisel talvel õppis ta juba Tartu Ülikoolis kaugõppes, kui ta talvisele sessioonile tuli, saime linnas kokkulepitud kohas kokku, tal olid kotis "Arhipelaagi" puuduvad osad ja ma viisin ta tutvuma Susidega, vanema ja nooremaga, mis rõõm ja soojus see oli, see mähkis su endasse nagu mahe leek. Arnold Susil oli nendel talvedel käsil oma eestikeelsete memuaaride lõpetamine: neis oli juttu Eesti intellektuaalse eliidi elust enne Teist maailmasõda, sõja ajal – nõukogude ja saksa haamrite vahel, nõrgast katsest luua Eesti valitsust 1944 . aasta lõpus – ja siis laagrid, laagrid, laagrid.

Ühte-teist oma laagrimälestustest andis ta üle mulle "Arhipelaagi" jaoks minu küsimuslehe järgi, kui mul oli liiga vähe materjali: hirmus peatükk. "Jõnglased" (oli see, kus ta mind kõige rohkem aitas. Arno ja Heli jutustasid mulle teineteise võidu Siberi-elust. Isa ja tütar jõudsid lugeda mõningaid peatükke, niipea kui ma need valmis sain. Helil oli arenenud kunstimaitse, ta tegi mulle vahel olulisi märkusi. Ühed jõulupühad veetsin ma koos nende perega (eestlastel kogunevad kuuse ümber ainult omainimesed)).

Minu esimene talv Pelgupaigas katkes varem, kui ma kavatsenud olin, ja valusalt: mul oli jäänud veel nädal seal olla nädal on väga pikk aeg; kui hoog on sees, otsast alustades ei saa võib-olla kuu jooksul nii palju ära tehtud), kui ma äkki nägin, et läbi sügava lume vantsib minu juurde vaene 70-aastane Arnold Susi, endal ainult kingad jalas (tal, linnamehel polnud lumekindlaid jalanõusid). Neile Tartusse oli tulnud telegramm minu nimele. Rjazanist: "Sõida otsekohe. Ada." Selge see, et telegramm oli mu naiselt, aga miks Ada? Meil polnud niisugust kokkulepet, niisugust nime ei olnud meil kunagi meeles mõlkunud, ta oleks võinud nime hoopis ära jätta, kõik oli selge niikuinii. Aga see Ada – kas oli selles mingi põrgulik vihje? Kas oli toimunud mingi põrgulik rüüstamine? Millele ta vihjas?

Kahtlemata oli juhtunud midagi ohtlikku, edasilükkamatut. Turvaline olemine, pöörane töö – kõik tuli tunni ajaga maha jätta, kõik otsad kähku kokku kerida, süda ei saanud enam rahu, tööd teha polnud enam lootustki, jääge jumalaga, unustamatud käsikirjad, kes teab, võib-olla ei jõuagi ma enam välismaailmast teie juurde tagasi.

Ja veel on vaja nad kindlalt ära peita, ettenägematul ajal, kokkulepitud kohtumiste ja sõitudeta on just see kõige raskem. See tähendab, et esialgu jäävad nad Arno poole, kus mind on korduvalt nähtud, kus uksel on armetu lukk. Öise rongiga sõitsin Moskvasse. Sealt helistasin kohe Rjazani, mulle vastati: rutem! rutem! sõida siia! Lõpuks olin ma Rjazanis, habemeta, juba ära nähtud, ära tabatud: ja mis on siis lahti, küsin naiselt??? Ei midagi. Sa pole sügisest saadik Rjazanis üldse elanud, ma olen kogu aeg üksinda. Ma lihtsalt ei suutnud enam oodata. (Ometi on meil juba poolteist aastat kõik lahus ja lagunemas.) Ja veel – Rjazanis on vaja korter kätte saada, aga linnanõukogust pole kuulda kippu ega kõppu ... – Aga miks Ada ? – Noh, oli ju vaja mingi nimi alla panna, Eestisse sobis mittevene nimi, nii see Ada tuligi.

Läinud sügisest saadik oli mu naine hakanud "Arhipelaagi" vihkama; ta poleks kartnud seda ümber kirjutada, kuid koos minuga – aga kui ma selle pärast minema sõitsin ja isegi koju ei kirjutanud – no olgu see "Arhipelaag" siis neetud. (Ma juhtusin lindilt kuulma intervjuud, mille ta oli andnud "Figarole" APN-i mehe Semjonovi, tema memuaaride toimetaja juuresolekul, kui "Arhipelaag" oli just ilmunud: see olevat kõigest laagrifolkloor, kitsast teemat käsitlev ebateaduslik uurimus, mis on Läänes üles puhutud ja et ma käsitlevat ainult niisuguseid fakte, mis kinnitavad minu etteantud kontseptsiooni.)

Järgmise talve elasin ma Haaval hingeliselt hoopis lahedamalt: mind ei vaevanud enam mõte, et mind arreteeritakse, et hakatakse otsima ja rüüstama mu peidukohti. Üha turvalisemad tundusid mulle need koduseks saanud seinad, suured jäälilledes aknad, kavalalt suletava malmuksega ahi, vanaaegne puhvet, eesti kalureid kujutav maal. Juba käisin ma pelgamata ümberkaudu suusatamas: naabrid teadsid, et talus elab "Moskva professor", keda ei peeta võõraks ja kes püüab eesti keelt rääkida. Kuuvalgetel õhtutel kõndisin ma vahel kõvakstallatud õuelapil vangi kombel edasi-tagasi ja mind pimestas rõõm juba peaaegu valmis, hooneks kerkinud raamatu üle. Tollel talvel kandsin ma habet, ei ajanud seda maha. Ja meile ei saadudki jälile, julgeolekul jääb kõrge hinne saamata. (Talvel vastu 1975. aastat arreteeriti ja puistati Eestis küll, kuid noored Susid ja Heli sõbratarid jäid puutumata.)

Sel teisel talvel olid mu mõtted üha enam ründavad. Kolmekuningapäeva eel, haiget selga vastu ahju soojendades, mõtlesin ma valmis kirja kirjanike kongressile – tollal tundus, et see on julge, lausa kõmav üritus. Töö lõpetanud, sõitsin ma Tallinna, Suside peresse – nüüd juba kogu "Arhipelaagi" filmile võtma. Arnold Susi andis minuga hüvasti jättes õnnistuse mu valmismõeldud "kirjale". Isegi mu eesti sõpradel, kaugematest eestlastest rääkimata, oli alles raske omaks võtta mu mõtet, et nende kõigi vabanemine võib alguse saada ainult Moskvast, kui keskuses jää liikuma hakkab. 1967. aasta alguses tundus see küll vaevalt tõenäoline, kuid minus tekkis niisugune selge arusaamine just siis, kui ma olin 20 aastat kestnud põrandaaluse kirjutamise järel asunud avalike kokkupõrgete teele. Neile langenud Nõukogude okupatsiooni varjus, pidasid eestlased kõiki venelasi rõhujateks, tollal olin mina nende meelest kummaline erand.

Järgmisel suvel käisin ma veel kord autoga oma Pelgupaigas, naine oli kaasas, me tõime sealt ära mu kirjutusmasina ja jätsime ise seda veel teadmata viimast korda hüvasti Marta Pordi ja Arnold Susiga. Heli tuli meiega kaasa Leningradi vaatama – väga lihtne käik, kuid isegi kõige lihtsama käigu puhul peab konspiraator ette nägema, missuguseid sõlmi maksab sõlmida ja millistest on parem hoiduda. Mul oli kange tahtmine tutvustada teda Voronjanskajale – on ju tore, et nad elavad nii lähestikku, see oleks jälle üks täiendav sideliin. Õnneks jätsin ma nad tutvustamata. Ja Heli (nagu ka Lembitu) ei sattunud Voronjanskaja hukutavasse päevikusse ning viis ööpäeva kestnud ülekuulamistel Suures Majas polnud Voronjanskajal võimalik nimetada ühtegi eestlast, tema ise teadis ainult (ja ma loodan, et jättis saladusse), et "eestlased üldiselt" on mind aidanud (seegi oli ülearune, olen süüdi), kuid ta ei teadnud ühtegi nime ega kohta. (Jelizaveta Voronjanskaja paljastas käsikirja asukoha ülekuulamise käigus, mille järel ta end üles poos – I.P.)

Ja selsamal kevadel, sellessamas oma kallis Peterburis jäi minu silma all haigeks Tenno: see sarnanes äkilise toidumürgitusega, ta kahtlustas vorsti. Arvates, et nälgimine ta terveks teeb, jutustas ta mulle tagasiteel rongis veel kuus tundi lõbusalt igasuguseid seiku oma elust. (Mõni päev hiljem, maikuus, oli ta mu "kirjanike kongressile" adresseeritud kirja kõige agaram levitaja, kandes seda laiali paljudesse Moskva kirjakastidesse. Ta ei saanud ikka veel aru, mis tõbi end ilmutanud oli.) See oli vähk, mis viis ta hauda viie kuuga. Kangelane, võitleja, atleet – kõikidest, keda selles olukillus mainitud on, oli ta kõige tugevam, kõige vapram, vahel koguni hulljulge, õitsvas eas ja õitsva tervisega – ja suri enne kõiki teisi. Nagu paljudelt vapratelt ja tugevatelt endistelt vangidelt, võttis temaltki elu nõukoguliku vabaduse, väiklane närviline nügimine, ta andis sellele järele. Ta oli üks "Arhipelaagi" peakangelasi ja üks selle raamatu peamisi ootajaid – kuid ei elanud isegi viimase ümberlöömiseni, tänasest rõõmust rääkimata. Olin viimast korda tema pool 1967. aasta 22 . septembril, tund aega enne seda, kui pidin minema lahingusse Kirjanike Liidu sekretariaati. Issand! Sellest vägilasest oli ainult kedervars järele jäänud, kedervarre ümber rippus laiana ja lontivajununa talle armas triibuline madrusesärk. Surmaeelselt tumehall oli ta kolba ümber kokkukuivanud nägu, valud väänasid piinatud kehast viimast välja. Ei läinud täide tema uljas plaan Molotovile lõpp peale teha – nagu hull täi jalutas see timukas Žukovka alleedel ja Tenno käed ei ulatunud enam temani. Mu sõbral leidus veel võitlusvaimu ja mehisust, et piisavalt hinnata lahingut, mis mul ees seisis, ta lõi korraks isegi särama, kuid tal ei jätkunud mehisust omaks võtta haigust ja surma ning tema naine andis mulle silmapilgutusega märku, et ühineksin üldise valega: tegemist oli vaid ajutise soolesulgusega, tasub ainult sellest jagu saada ja ta paraneb.

Usun, et ma võitlesin tol päeval nii hästi veel ka sellepärast, et olin tulnud kirjanduseorikate ette endise vangi surivoodi juurest.

Aasta hiljem jõulude aegu olin ma viimast korda Tallinnas. Nagu eestlastel kombeks, süütasime koos Heli ja Lembituga küünlad Arnold Susi ja Georg Tenno haudadel. Nad ei ole teineteisest üldse kaugel, sealsamas Pirita ligidal.

Oh, mu kallid eestlased! Kui palju olete te ära teinud meie ühise eesmärgi heaks! Olete mu südames igaveseks.

Ja oh kui paljud teist on juba ükshaaval lahkunud, mu sõbrad zekaad, mu salajase, varjatud lahingu osalised. Ära lase, Issand, sündida, et aegsütikuga miinidel lendaksid õhku need, kes veel ellu on jäänud.

"Arhipelaagi" sissekukkumine 1973. aastal kordas mingil määral minu esimese arhiivi sissekukkumist 1965. aastal. Aga ei, kõik oli teistmoodi – jõud ja kindlustunne, ma ei kangestunud enam, ei varjanud end, vaid tõmbasin Pariisi ulatuvast sütikunöörist. Kuid segadus, äkitselt vajalike kohtumiste ja hoiatuste pööris – see oli sarnane. Oli tarvis eestlasi hoiatada, oli tarvis kogu peidetud materjali ja "Arhipelaagi" enese saatus ära korraldada.

Õnneks oli Heli just Moskvasse saabunud, mingitele kahekuulistele kursustele. Nii temaga kui ka Tenno lesega kohtusin ma kolm korda, sellessamas toas, kus oli suremas olnud ja surnud Georg ja kust nõukogulikku elukohaorjusse mõistetud lesk ei saanud ära kolida, vaid pidi sealsamas iseenesega toime tulema. Ja seesama mööbel oligi nii põhjalikult ümber tõstetud, et toonane suremise pilt ei kerkinud enam silmade ette, ununes.

Äravaevatud, suitsetamisest kurnatud, vanaks jäänud, pidi ta tegema sekeldusterohket tööd vihatud APN-is; – ja sellest tööst kuni pensionieani kinni hoidma. – "Nata! Ma löön ümber "Arhipelaagi", võib-olla peaks välja võtma, et Gera tahtis Molotovi tappa?" Silmad välgatasid nagu muiste: "Lase olla!"

Aga kuidas on võimalik kokku saada, kui "Arhipelaag" on sisse kukkunud ja Moskva julgeoleku kõik silmad ja küüned on kahtlemata minu ümber valvel? Avaldan saladuse: keelatud paikadesse, mille jälile nuhid ei tohi saada, on kõige kindlam teele asuda kell viis hommikul (oma aknas valgust süütamata). Kuidas KGB su korterit ka ei valvaks, kell üksteist õhtul, kell üks, kell kolm öösel – kuid kella viieks vajuks neil silm kinni ja ega keegi töötagi seal enam nagu korda ja kohus.

KGB-s ei töötata enam ammu nagu kord ja kohus. Võib-olla elektroonilised silmad pilguvadki, aga töötlejaid ei ole. Kui sa astud kell viis hommikul tänavale, siis kvartali jagu ette ja taha pole näha kedagi, ei autot ega inimest. Nuhke pole päris kindlasti. Lähed esimese trolli peale, kui seal on juht üksinda, või mõni, kes kuidagi kahtlust ei ärata, ja maha lähed ka üksinda, seda on kerge kontrollida. Kui kui metroo uksed esmakordselt avanevad, on sõitjaid õige vähe, kõik ehtsad, loomulikud ja igaühest saad hõlpsasti lahti.

Nii ma siis astusin kontsade klõbinal hommikuste prügikoristajate kombel üle alles inimtühja hiigelsuure tuttava hoovi, läksin tasakesi, lifti kasutamata, trepist üles – ja enne kui oleksin jõudnud kellanupule vajutada (see oli kommunaalkorter, naabrinaine ei tohtinud midagi näha ega kuulda), avas Nata Tenno mulle juba hääletult ukse (automaadist helistades oli esimesel korral kellaaeg kokku lepitud, edaspidi ütlesime ainult "nagu viimati" või "pool tundi varem", Heli aga oli tema juures öömajal ja ootas juba).

Esimesel korral tormasin ma sinna: põletatagu seal, Eestis, kõik ära, et nad ainult ise pääseksid. Teisel korral olin juba külmema kõhuga: oodaku märguannet. Kolmandal korral oli vaim juba kange: ei maksa põletada tõlkige hoopis eesti keelde, varsti laseme käest kätte käima.

Ennäe, ajaloo astmed on ometi sedapidi, et see meile kasuks tuleb!

Tõlkinud Maiga Varik.