Detsembri sajandijuubilar Aleksandr Solženitsõn (11.12.1918 – 3.8.2008) oli oma kodumaal mäletatavasti mitukümmend aastat kõige vihasemalt vaenatud ja rangemalt keelatud kirjanik. Nobeli preemia pälvis ta aastal 1970 "kõlbelise jõu eest, millega ta on järginud vene kirjanduse igipüsivaid traditsioone"; preemiat vastu võtma minna ta aga poliitilise tagakiusamise tõttu ei saanud ning ka laureaadi tavapärane loeng valmis mõni aasta hiljem ja trükiti välismaal; tragikoomilistest sekeldustest preemia ümber on ta pikemalt kirjutanud oma vaimukas mälestusteraamatus "Vasikas puskles tammega" ("Бодался телёнок с дубом", 1975, N. Liidus 1991) iroonilise pealkirjaga peatükis "Nobeliana".¹

Otsustav läbimurre kirjaniku teoste avaldamisel kodumaal saabus sõnavabaduse tuultes aastal 1989, kui ajakiri Novõi Mir hakkas numbrites 8–11 avaldama peatükke "Gulagi Arhipelaagist"; aastatel 1989–90 kasvas ajakirja tiraaž suuresti tänu Solženitsõnile 1,5-lt 2,7 miljonini!

Enne Gulagi-peatükke aga trükiti samas ajakirjas (1989/7) ära veel üks oluline tekst, Solženitsõni poolt 1972. aastal kirja pandud Nobeli-loeng, mida võib hinnata kui kirjaniku vaadete kõige kokkuvõtlikumat esitust.

Tõlkisin omal ajal selle suurepärase esseistliku loengu ja avaldasin ajakirjas Noorus; et aga nüüd, vene klassiku sajandijuubeli aegu on meil tekkinud uus huvi tema vaimuilma vastu, on avaldatud tema elulugu, "Ivan Denissovitši" kordustrükk ja "Lenin Zürichis", siis võiksime meenutada ka Nobeli-loengut kui head, säravat ja põhjalikku sissejuhatust Solženitsõnisse.²

ALEKSANDR SOLŽENITSÕN

NOBELI-LOENG

Kujutagem endale ette nõutut metslast, kes on maast üles korjanud mingi salapärast päritolu (ookeanist kaldale uhutud? liiva alt välja ilmunud? või taevast langenud?) veidra eseme; see on jäljendamatu kujuga ja sädeleb päikese käes, helgib kord tuhmilt, kord eredalt; metslane keerutab teda käes, sõrmitseb siit ja sealt, katsub temaga midagi peale hakata, otsib esemele mingit lihtsamat rakendust, aimamata tema tõelist, kõrgemat otstarvet.

Niisamuti sõrmitseme meie Kunsti: peame endid enesekindlalt tema peremeesteks, suuname ja uuendame teda kergel käel, pasundame temast alatasa, ostame ja müüme teda ning lõbustame tema abil rahamehi, muudame ta meelelahutuseks estraadil ja ööklubides või hoopis ühepäevapoliitika teenistuses seisvaks sõjanuiaks. Kunst aga ei lase ennast alandada, ei kaota oma algset tähendust, vaid kingib meile iga kord osa oma salapärasest seesmisest valgusest.

Kuidas tahaksime tabada k o g u seda valgust! Kuid kes söandaks väita, et ta on suutnud kunsti defineerida? On suutnud üles lugeda kõik tema tahud? Siiski, vahest on seda juba sajandite eest suudetud ja väljagi öeldud, ainult et me ei tahtnud seda kuigi kaua meeles pidada: võtsime teadmiseks ja heitsime peagi kõrvale, nagu oleme alati valmis vahetama kas või kõige-kõige paremat asja millegi veel uuema vastu! Ja kui kuuleme taas mõnd vana tõde, ei tule meile enam meeldegi, kui ammu on sellest juba juttu olnud.

Mõni kunstnik peab ennast uue, enneolematu vaimuilma loojaks, võtab enda peale selle maailma asustamise ja täieliku vastutuse tema eest – kuid variseb kokku, sest ükski surelik, ka geenius, ei jaksa säärast koormat kanda, nagu üldse ükski inimene, kes on end kuulutanud maailma nabaks, pole suutnud luua tasakaalustatud vaimset süsteemi. Ja läbikukkumise korral püütakse süüd veeretada maailma igavese vastuolulisuse, tänapäevainimese lõhestunud ja segase hingeelu või publiku mõistmatuse kaela.

Teine kunstnik aga tunnetab enda kohal kõrgemat jõudu ja töötab rõõmsalt väikese õpipoisina Jumala taeva all, ehkki kannab veel tõsisemat vastutust kõige kujutatu ja samas ka vastuvõtlike inimhingede ees. Ent: tema pole seda maailma loonud, ta ei juhi seda, ei sea kahtluse alla selle alustugesid; kunstnikule on antud vaid võime teistest teravamalt tajuda maailma ilu ja harmooniat ja samas inimese ebatäiuslikkust – ning anda seda ainukordselt teistele edasi. Ja kesk õnnetusi või isegi olemise põhjakihtides – viletsuses, vangikongis, haigevoodis – ei saa teda maha jätta püsiva harmoonia tunnetus.

Ning kunsti irratsionaalsus, ta pimestavad paradoksid, ettearvamatud avastused, vapustav mõjujõud – kõik see on niivõrd salapärane, et ei kunstniku käteosavuse, maailmavaate ega teose ideega anna siin õieti midagi ära seletada.

Arheoloogid pole avastanud mingeid märke nii varastest inimkonna arenguetappidest, mil kunsti poleks olemas olnud. Me saime kunsti juba inimkonna hämaral koidikul Kellegi käest, keda me ei jõudnud tähele panna. Ega jõudnud küsida: m i l l e k s meile see kingitus? Kuidas temaga ümber käia?

Ning on eksinud ja eksivad praegugi kõik prohvetid, kes kuulutavad, et kunagi kunst ammendab oma vormid ja hääbub. Meie sureme, tema jääb. Ja kas me suudame meile antud aja jooksul mõista kõiki tema varjundeid ja kogu ta tähendust?

Kõike pole võimalik sõnastada, vahel jääb sõnadest puudu. Kunst võib lahti sulatada isegi kalgistunud hinge, võib talle sisendada kõrgemat vaimset kogemust. Kunsti abil võime kogeda, olgu ka ähmaselt ja lühikest aega, sääraseid ilmutusi, mida loogiline mõtlemine ei suudaks üles ehitada.

Nagu väikeses muinasjutupeeglis: vaatad seda ja näed hetke jooksul – mitte iseennast – vaid Kättesaamatut, milleni ei pääse ei ratsa, ei lennates. Ja ainult süda valutab…

2

Dostojevski pillas kord salapärase lause: "Ilu päästab maailma." Mida see tähendab? Olin kaua arvamisel, et tegemist on vaid ilusa fraasiga. Kuidas oleks selline asi võimalik? Keda, mille eest ja millal on ilu siin verejanulises maailmas päästnud? Õilistanud, ülendanud – seda küll, aga päästnud?

Ent ilu olemuses, kunsti loomuses peitub üks kindel seaduspärasus: tõeline kunstiteos on ümberlükkamatult veenev, nii et suudab kaasa haarata isegi panetunud hinge. Poliitilist kõnet, kirglikku publitsistikat, ühiskonnaelu programmi või filosoofilist süsteemi võib väliselt üsna kenasti ja harmooniliselt rajada ka eksimuste ja valede vundamendile; ja moonutused, mis peituvad fassaadi taga, ei tarvitse esialgu üldse silma torgata. Ja kui ilmale tuleb vastassuunaline kõne, publitsistika, programm, vastupidise ülesehitusega filosoofia, siis on kõik jälle niisama kena, sile ja kooskõlaline. Tahaksime nagu uskuda – ja ometi ei usu.

Asjata öeldakse, et südamehääl on halb nõuandja.

Kunstiteos kannab oma usaldusväärsuse kriteeriumi iseeneses. Kunstlikud ja laest võetud kontseptsioonid ei pea vastu, kui nad kujunditesse valada. Nad varisevad kokku, osutuvad igerikuks ja kahvatuks, ei veena kedagi. Ent need kunstiteosed, mis rajanevad tõel ja esitavad tõde kontsentreeritud ja elaval kujul, haaravad meid kaasa, vallutavad meid jäägitult, ja mitte keegi, mitte kunagi, ka sajandite pärast ei saa neid ümber lükata.

Nii et vahest polegi see vana Tõe, Headuse ja Ilu ühtsus üksnes ilukõneline tühifraas, nagu me arvasime oma enesekindlas-materialistlikus noorpõlves? Kui nende kolme puu ladvad ühtuvad, nagu teadjad armastavad väita, ning kui Tõe ja Headuse liiga sirged, liiga kõrged ladvad on maha raiutud või ära tallatud, ehk kerkivad siis Ilu kummalised ja ettearvamatud ladvad ja murravad läbi s a m a s k o h a s, tehes nii ära ka Tõe ja Headuse töö?

Ja Dostojevski "ilu päästab maailma" polnudki sel juhul laest võetud hüüatus, vaid prohvetlik ettekuulutus? Temale oli ju antud uskumatult selge ja läbitungiv pilk.

Ning siis võivad kunst ja kirjandus tõepoolest aidata meie praegust maailma päästa.

Seda vähest, mida olen suutnud neis asjus aastate jooksul tähele panna, püüangi täna siin esitada.

3

Siia kõnetooli, kus peetakse Nobeli-loenguid ning kuhu satuvad vaid üksikud kirjanikud ja ainult üks kord elus, siia ei toonud mind kolm-neli siledat astet, neid astmeid oli mitusada või isegi tuhat, see oli järsk ja käänuline, jäätunud tee läbi külma ja pimeduse, kus minule oli määratud ellu jääda, aga mitmed teised – võib-olla minust andekamad ja tugevamad – hukkusid. Mõnda neist kohtasin GULAGi otsatus saarestikus, kus painava nuhkimishirmu ja usaldamatuse tõttu polnud iga kord võimalik rääkidagi; mõnest vaid kuulsin, mõne olemasolu üksnes aimasin. Sellesse kuristikku langes ju hulk tuntud nimesid, ning kui palju oli tundmatuid, kelle nime pole trükisõnas kordagi mainitud… ja kellest peaaegu keegi ei pääsenud eluga. Sinna maeti terve rahvuskirjandus – mitte ainult et ilma kirstuta, vaid päris alasti, paljas lipik varba küljes. Jah, vene kirjandus pole katkenud hetkekski, ehkki kõrvaltvaatajale võis tollal paista lage maa. Ent kus oleks võinud kasvada tihe mets, sinna jäi pärast põhjalikke metsalangetusi vaid paar-kolm imekombel säilinud puud.

Ja kuidas suudaksin ma täna, kui silme ees on hukkunute varjud ning kui langetatud päi kujutlen siin enda asemel seismas teisi, minust väärilisemaid, – kuidas suudaksin ära arvata ja välja öelda seda, mida tahtsid öelda n e m a d.

See kohustus on meil lasunud kaua ja me ei unusta seda. Kui kasutada Vladimir Solovjovi sõnu:

Me ahelaiski peame täitma kohust,

mis jumalaist on meie peale pandud.

Vaevalistel laagrirännakutel, vangikolonnides, õhtupakase pimeduses, kus nõrgalt kumasid vaid laternateread, seal pitsitasid meil mõnigi kord kõri sõnad, mida oleksime tahtnud maailmale karjuda, kui maailm oleks kedagi meist kuulnud. Siis näis see väga lihtne; õnnestuks vaid mõnel meist end kuuldavaks teha, kui terve maailm osavõtlikult vastu kajaks. Olime nii haaratud oma hingeliigutustest ja füüsilistest katsumustest, et me ei osanud kuidagi arvata, et muu maailm võiks neist mööda vaadata. Ja need mõtted polnud mingi ümmargune raamatutarkus; nad kasvasid välja s e a l t, olid s e l l e s elus järele proovitud, nad võtsid kuju vangikongides ja metsas lõkke ääres, vestlustes inimestega, keda nüüdseks pole enam elavate kirjas.

Kui väline surve nõrgenes, avardus tasapisi minu ja meie kõigi vaateväli ning samm-sammult, olgugi et pikkamööda, õppisime tundma seda "tervet maailma". Ja meie hämmastuseks polnud "terve maailm" kaugeltki selline, nagu olime oodanud ja lootnud. Maailm ei elanud seda elu, mida arvasime, ei läinud seda teed, mida uskusime. Nähes enda ees mädasood, hüüatas ta: "Milline õitsev aas!", betoonist kaelapakku silmitsedes hõisati: "Milline rafineeritud kaelaehe!"; kui ühtedel voolasid pisarad, mida keegi kuivatama ei hakanud, siis lõid teised muretu muusikali rütmis tantsu.

Kuidas see kõik võimalikuks sai? Kuidas tekkis see haigutav kuristik? Kas olime pimedad ja kurdid meie? Või oli seda maailm? Või tuli see keelte erinevusest? Miks on nii, et inimene pole sageli lihtsalt võimeline ära kuulama teise inimese selget juttu? Ning sõnad voolavad ja vulisevad nagu vesi, neil pole maitset, värvi ega lõhna, neist ei jää ainsatki jälge.

Mida enam ma selle kõige kallal juurdlesin, seda enam muutus aastatega ka minu võimaliku kõne – minu tänase kõne – toon ja sisu.

Ja tänaseks on alles jäänud üsna vähe sellest, mille üle mõtisklesin neil külmadel laagriõhtutel.

4

Inimene on juba nii loodud, et tema maailmavaate, väärtuste mõõdupuu, motiivid ja käitumise määrab ära – kui ta just hüpnoosi all pole – tema isiklik ja sotsiaalne elukogemus. Vene vanasõna ütleb: "Oma silma usu rohkem kui oma venda." Ning see on kõige loomulikum mõtlemis- ja käitumisviis. Ja pikki sajandeid, kuni meie maailm oli igapidi killustatud, kuni teda ei läbinud ühtsed sideliinid, kuni ta polnud muutunud üheksainsaks närviliseks segapuntraks, seni juhindusid inimesed eksimatult oma elukogemusest mingil piiratud maa-alal, oma kogukonnas, oma ühiskonnas, lõpuks ka oma rahvusterritooriumil. Siis suutis inimene kergesti tabada ja omaks võtta teatud üldise hinnanguskaala: mis on tavaline ja mis uskumatu; mis on kurjus, mis aga juba kuritegu; mis on ausus ja mis pettus. Ja kuigi laialipillatud rahvad elasid väga erinevat elu ja nende käitumisnormid võisid kardinaalselt erineda, nii nagu erinesid nende mõõtühikud, üllatasid need erinevused vaid mõnda maailmarändurit või sattusid uuemal ajal kurioosumitena ajakirjadesse ega teinud mingit kahju tollal veel killustatud inimkonnale.

Ent viimaste aastakümnete jooksul on inimkond märkamatult, ootamatult muutunud ühtseks – lootustandvalt ja samas ohtlikult ühtseks, nii et inimkonna ühe osa vapustused ja haiguskolded kanduvad otsekohe edasi teisele osale, kel vahel pole enda kaitseks vähimatki immuunsust. Inimkond on muutunud ühtseks – kuid mitte nii, nagu varemalt olid püsivalt ühtsed kogukond või ka rahvus: mitte järjepideva elukogemuse kaudu, mitte tänu oma silmale (olgugi seda vahel pilatud kõõrdsilmaks), isegi mitte emakeele kaudu – vaid kõigist barjääridest üle hüpates, rahvusvahelise massikommunikatsiooni tõukel. Meile langeb kaela uudistetulv, mingist sündmusest võib ainsa hetkega teada saada pool maailma, kuid mõõdupuid – millega mõõta ja kuidas hinnata teises maailma otsas juhtunut – ei saa eetri ega ajalehe kaudu edasi anda. Need mõõdupuud on konkreetses riigis või ühiskonnas niivõrd ammused ja sissejuurdunud, et neid pole võimalik käigu pealt üle võtta. Eri maades mõõdetakse sündmusi oma kindlate stereotüüpide kohaselt, langetatakse otsuseid oma madala mätta otsast.

Ja selliseid erinevaid mõõdupuid on maailmas kui mitte just lugematu hulk, siis igatahes päris palju: kohalike ja kaugemate sündmuste jaoks; vanemate ja nooremate, arenenud ja mahajäänud ühiskondade jaoks. Mõõdupuude erinevused on hirmuäratavalt suured, need karjuvad vastuolud viivad meid endast välja ning oma hingerahu säilitamiseks kuulutame kõik võõrad mõõdupuud mõistusevastaseks eksituseks ja mõõdame kogu maailma upsakalt oma kodukootud mallide järgi. Suurem ja valusam pole meile see probleem, mis on tõeliselt suurim ja raskeim, vaid see, mis on parasjagu käeulatuses. Mis aga jääb meist kaugemale ega ähvarda nüüdsama meie ellu sekkuda, tundub meile – olgu siis tegemist kas või taevani tõusva häda, miljonite hävitatud inimeludega – üldiselt üsna talutav ja peaaegu et normaalne.

Maailma ühes otsas kiusati usklikke alles hiljuti taga veel rohkem kui vanas Roomas ning sajad tuhanded nimetud kristlased ohverdasid oma usu eest elu. Teisest maailma otsast aga kihutab keegi hullumeelne (ja ilmselt ei tegutse ta üksi) üle ookeani, et rünnata paavsti ja noahoobiga vabastada meid religioonist! Oma mõõdupuule vastavalt on ta asja meie kõigi eest ära otsustanud!

See, mis kaugeltvaataja mõõdupuu järgi paistab olevat õnnis, ihaldusväärne vabadus, on teise mõõdupuu järgi – lähivaates – hirmus vägivald ja nuhtlus, mis ajendab barrikaade püstitama. See, millest ühes riigis unistatakse kui ülimast heaolust, võib mõnes teises riigis tunduda koletu ekspluateerimisena, mis nõuab vastuseks kohest streiki. Sama lugu on ka loodusõnnetustega: mingi üleujutus 200 000 inimohvriga näikse olevat väiksem häda kui avarii meie linnas. Erinevad mõõdupuud kehtivad üksikisiku solvamise puhul: ühel maal on solvav juba irooniline naeratus ja jahe tagasitõmbumine, kusagil mujal aga võidakse ka kõva kaklust kergesti andestada, pidades seda vaid väikeseks naljaks. Erinevad on kuritööde eest karistamise mõõdupuud. Ka kuu aega aresti, linnast väljasaatmine või kartser, kus toiduks on piim ja saiakesed, võivad ühes riigis vapustada kujutlusvõimet ja täita ajaleheveerud vihaste artiklitega. Aga teise riigi puhul peetakse vaata et loomulikuks ka 25-aastasi vanglakaristusi, kartsereid, kus seinu katab jää ja vangid peavad olema pesuväel. Seal ei panda eriti imeks ka hullumaju täiesti tervetele inimestele ning mahalaskmisi riigipiiridel, mida miskipärast alatasa ründab lakkamatu põgenikevool. Kuid kõige enam rahustab meie halba südametunnistust mõni säärane eksootiline riik, millest õieti üldse kuuldagi pole, nii et puudub tõepärane teave ja saabuvad vaid mõne üksiku korrespondendi udused oletused.

Inimest ei saa süüdistada selle kahestunud nägemise, sagedase võõrast murest möödavaatamise pärast – nii oleme juba kord loodud. Kuid tervet inimkonda, mis on ühte puntrasse kokku surutud, ähvardab säärane vastastikune mittemõistmine peatse ja kiire hävinguga. Kuue, nelja, isegi kahe erineva mõõdupuu korral ei saa olla ühtset maailma, ühtset inimkonda: erinevad rütmid, vastandlikud võnked käristavad meid tükkideks. Nii ei suuda me Maa peal ellu jääda, nagu ei suuda elada kahe südamega inimene.

5

Aga kes ja kuidas need mõõdupuud ühendaks? Kes looks inimkonnale ühe üldkehtiva mõõdupuu nüüdisaja kuritööde ja heategude hindamiseks, ja seda nii rahumeelse kui ka ägedama temperamendiga rahvaste jaoks? Kes selgitaks inimkonnale, mis on tõepoolest hull ja talumatu häda võrreldes mõne kohaliku pisimurega; kes suunaks meie pingutused hirmsama, aga mitte lähima häda vältimisele? Kes suudaks võtta sellist arusaamist omaenda ellusuhtumise aluseks? Kes suudaks panna inertset ja kangekaelset inimolendit kaasa elama kaugetele võõrastele muredele ja rõõmudele, panna teda mõistma mastaape ja ka eksimusi, mida ta pole iial ise läbi elanud? Siin on jõuetud nii propaganda, vägivaldne sund kui ka teaduslikud tõestused. Aga õnneks on selline vahend maailmas olemas! See on kunst, on kirjandus.

Tänu kunstile ja kirjandusele on säärane ime võimalik. Inimene suudab ületada oma piiratuse, mis sundis teda lähtuma vaid omaenese tarkusest ning ignoreerima võõraid kogemusi. Andes üürikesele inimelule sisu, kannab kunst põlvest põlve edasi võõraste elukogemuste kontsentraati, taasloob selle lihast ja verest, aitab võõrast tajuda omana.

Ja veel enamgi, riigid ja isegi terved maailmajaod kipuvad ju aeg-ajalt üksteise vigu kordama. Isegi siis, kui näib, et kõik on lausa puust ette tehtud – ühed rahvad on selle kõik juba läbi teinud ja kõrvale heitnud –, ilmuvad äkki teised rahvad ja haaravad sellesama kui uusima moeasja järele. Ometi on siingi ainus võõra kogemuse vahendaja kunst ja kirjandus. Kunstil on imepärane võime anda keelte, kommete ja tavade erinevuste kiuste elukogemusi edasi ühelt rahvalt teisele, võõrale rahvale, kes pole neid raskusi omal nahal üldse tunda saanud. Heal juhul on nii võimalik säästa tervet rahvast tarbetust, ekslikust või isegi hukutavast arenguteest, vähendades sel viisil inimkonna ajaloo eksirännakuid.

Seda kunsti õilsat omadust tahaksin täna siit kõnetoolist eriti esile tõsta.

Ja veel ühes hinnalises suunas annab kirjandus edasi tõsikindla elukogemuse kontsentraadi: ühelt põlvkonnalt teisele. Nõnda muutub kirjandus rahvuse elavaks mäluks. Nõnda sulatab ta endasse ja säilitab rahva kaotsiläinud ajaloo – nii, et seda ei saa moonutada ega valedesse uputada. Nõnda hoiab kirjandus koos keelega alal rahvuse hinge.

(Viimasel ajal on moes rääkida rahvuste nivelleerumisest, lahustumisest nüüdisaja tsivilisatsiooni katlas. Ma ei nõustu sellega, kuid see on omaette küsimus, siinkohal tahaksin vaid öelda, et rahvuste kadumine vaesestaks meid niisamuti nagu erinevate isiksuste muutumine ühesuguste näo- ja iseloomujoontega inimhulgaks, – kõige pisemgi neist kannab endas oma erilisi värvitoone, peidab endas Jumala kavatsuste üht ainukordset tahku.)

Ja häda rahvale, kelle kirjanduse arengut vägivaldselt takistatakse. See pole üksnes sõnavabaduse piiramine, vaid rahva hinge ahistamine, rahvusliku mälu mahatallamine. Rahvas ei mäleta enam iseennast, kaob vaimne ühtekuuluvustunne, ja olgugi keel veel ühine, ei mõista rahvuskaaslased äkki enam üksteist. Sünnivad ja surevad tummad põlvkonnad, kes pole ennast teadvustanud ei iseendale ega järelpõlvede jaoks. Kui sellised meistrid nagu Ahmatova või Zamjatin on elusalt sissemüüritud, sunnitud elu lõpuni looma vaikides, vastukajata, siis pole see ainult nende isiklik häda, vaid kogu rahva õnnetus, oht rahva olemasolule.

Ja mõnel juhul ka oht tervele inimkonnale: kui säärase vaikimise tõttu kogu Ajalugu arusaamatuks hakkab jääma.

6

Eri aegadel on erinevates riikides tuliselt ja üksikasjalikult vaieldud selle üle, kas kunst ja kunstnik peavad eksisteerima üksnes oma lõbuks või peavad nad alati meeles pidama oma kohust ühiskonna ees, teenima ühiskonda vähemalt kaudselt. Minu jaoks pole see probleem, ent ma ei hakka praegu oma argumente üles lugema. Üks kõige hiilgavamaid esinemisi sel teemal oli Albert Camus' Nobeli-loeng ning ma ühinen meeleldi tema järeldustega. Vene kirjandusele on ammust ajast omane püüd mitte liialt endasse sulguda, mitte liiga muretult maa kohal hõljuda, ja ma ei häbene jätkata seda traditsiooni oma võimete kohaselt. Vene kirjandusele on igiomane arusaam, et kirjanik saab ja peab oma rahvast teenima.

Ma ei tahaks jalge alla tallata kunstniku õigust väljendada ainuüksi oma isiklikke elamusi, lükates kõrvale kõik muu, mis maailmas toimub. Ärme nõuame kunstnikult midagi, kuid me tohime ometi temalt aru pärida, teda paluda, appi hüüda, ligi meelitada. Sest mingil määral saab ta ju oma annet arendada, kuid suuremalt jaolt on talent – ja sellega kaasnev vastutus ja vaba tahe – valmiskujul kaasa sündinud. Tunnistagem, et kunstnik pole mitte millekski kohustatud, kuid valus on vaadata, kuidas kunstnik peidab end omaloodud maailma müüride taha, jättes reaalse maailma salakavalate ja tühiste inimeste meelevalda.

Meie XX aastasada on osutunud eelmistest sajanditest julmemaks ning kõik ta õudused ei lõppenud kaugeltki sajandi esimese poolega. Neidsamu vanu koopainimese kirgi – ahnust, kadedust, äkkviha, vastastikust pahasoovlikkust – ehivad uued eufemistlikud pseudonüümid (klassi-, rassi-, ametiühingute võitlus), mis aina pingestab ja lõhestab meie maailma. Koopainimese kompromissipõlgus on välja arendatud teoreetiliseks printsiibiks, lausa õigeuskseks põhivooruseks. Sellele printsiibile tuuakse miljoneid ohvreid lakkamatutes kodusõdades, ta sisendab meile, et üldinimlikke, püsivaid headuse ja õigluse mõisteid pole olemas, vaid säärased mõisted on hägusad ja muutlikud ning seega on alati targem toimida nii, et sinu partei sellest kasu lõikaks. Iga elukutseliste mõttekaaslaste grupi soov on sobival hetkel kahmata priskem tükk, olgu see pealegi välja teenimata või koguni tarbetu ja mingu seejuures või kogu ühiskond rappa. Kõrvaltvaataja jaoks on Lääne ühiskonna visklemiste amplituud jõudmas selle kriitilise piirini, mille ületamisel süsteem muutub metastabiilseks ja peab kokku varisema. Hoolides üha vähem paljude sajandite kestel kujunenud seaduslikkuse raamidest, trambib vägivald häbitult ja võidukalt mööda maailma, muretsemata selle üle, et ajalugu on arvutuid kordi demonstreerinud vägivalla viljatust. Ei võidutse isegi mitte niivõrd toores jõud, vaid selle jõu häälekas apologeetika: maailma on vallutamas jõhker veendumus, et jõud võib endale lubada kõike, õigusega aga ei jõua kuhugi.

Nagu selgub, polnudki Dostojevski kurjad vaimud läinud sajandi košmaarne provintsifantaasia, vaid need kurjad vaimud roomavad meie silme all üle ilma laiali, tungides sellistessegi riikidesse, kus neid poleks võidud iial karta. Näeme, kuidas nad viimase aja lennukiröövide, pantvangide võtmise, plahvatuste ja süütamistega annavad märku oma valmidusest õõnestada ja hävitada meie tsivilisatsioon! Ja nad võivad tõepoolest sellega hakkama saada. Meie noorsugu, kelle elukogemused enamjaolt piirduvad seksuaalse sfääriga ning kes pole veel läbi elanud tõelisi kannatusi ja on kaugel vaimsest küpsusest, kordab vaimustusega vanu, läinud sajandi lendsõnu, uskudes seejuures ise, et on avastanud midagi uut. Vastset hungveipingide totaalset tühikargamist võetakse rõõmuga eeskujuks. Valitsevad pinnapealsed arusaamad igipüsivast inimloomusest, noorte hingede naiivne usk: lööme minema n e e d täissöönud ja võimuahned türannid ja vereimejad, uued rahvajuhid aga (meie ise!) viskavad granaadid ja automaadid nurka ning on sedamaid ausad ja õiglased. Oh oleks see vaid nii!… Vanemad ja targemad inimesed võiksid noortele vastu vaielda, ent enamasti nad ei julge seda teha, pigem kiidavad takka, et mitte lubjaka muljet jätta. See on meie vene elule väga iseloomulik nähtus, mida Dostojevski on nimetanud "eesrindlike ideede poolt pealesunnitud orjuseks".

Müncheni vaim pole sugugi minevikku vajunud, see polnud lühiajaline episood. Söandan koguni väita, et ta on 20. sajandil tõusnud domineerima. Taastärganud irvitavale barbaarsusele ei suutnud pelglik tsiviliseeritud maailm äkki vastu seada midagi rohkemat kui järeleandmised ja viisakad naeratused. Müncheni vaim on enesega rahulolevate inimeste tahtenõrkus, see vaim saab tuge nendelt, kes on jäägitult andunud materiaalsete hüvede jahile, kelle jaoks olemise peamine siht on küllus ja heaolu. Säärased inimesed (ja nemad moodustavad nüüdismaailmas enamuse) eelistavad passiivselt varju jääda, et saaks vaid vanaviisi päevi õhtusse veeretada, ei peaks täna midagi otsustavat ette võtma – ehk läheb see karikas homme meist mööda… (Aga ei ta lähe kunagi mööda – arguse eest tuleb maksta veelgi kõrgemat hinda! Vaid valmisolek eneseohverduseks võib meile anda mehisust ja võidutahet.)

Ja veel ähvardab meile saatuslikuks saada see, et füüsiliselt tihedasti kokkusurutud inimkonnal ei lasta vaimselt ühte sulada, ei lasta teadmiste ja kaastunde molekulidel vabalt ühest paigast teise liikuda. Informatsiooni leviku piiramises peitub tohutu oht. Tänapäeva teadus teab, et informatsiooni piiramise tee on entroopia, üldise hävingu tee. Informatsiooni piiramine muudab rahvusvahelised lepingud ja kohustused ebamääraseks: infobarjääride varjus on lihtne mistahes lepingut suvaliselt tõlgendada ja kohendada või hoopis maha vaikida, unustada, nagu poleks midagi olnudki (suurepäraselt mõistis seda Orwell). Ja siis näib, nagu ei ümbritsekski need infobarjäärid Maa elanikke, vaid hoopis mingit marslaste ekspeditsioonikorpust, kel pole ülejäänud Maast aimugi, ent kes ihkavad teda oma pühas lihtsameelsuses võidukalt "vabastada".

Veerand sajandit tagasi sündis inimkonna suurte lootuste viljana Ühinenud Rahvaste Organisatsioon. Paraku muutus moraalitus maailmas seegi organisatsioon moraalituks. See on mitte Ühinenud Rahvaste, vaid Ühinenud Valitsuste organisatsioon, kuhu on koondunud nii vabalt valitud kui ka vägivalla ja relvadega pealesunnitud võimu esindajad. Omakasupüüdmatult ja euroopalikult "enamust" arvestades muretseb ÜRO ühtede rahvaste vabaduse pärast ning hülgab teised, põrmutallatud rahvad. "Demokraatliku" hääletamise teel loobuti eraviisiliste kaebuste läbivaatamisest – tavaliste lihtkodanike palved ja appihüüded osutusid säärase hiigelorganisatsiooni jaoks liialt tühiseks. Parimat 25 aasta jooksul välja töötatud dokumenti – Inimõiguste Deklaratsiooni – pole ÜRO suutnud muuta oma liikmesriikide valitsustele kohustuslikuks liikmeksjäämise tingimuseks – ja nii on lihtkodanikud jäetud ebademokraatlike valitsuste meelevalda.

Võiks arvata, et nüüdismaailma pale on tervenisti teadlaste kujundada, sest on ju kõik inimkonna ees seisvad tehnilised probleemid nende lahendada. Võiks oletada, et inimkonna käekäik peaks sõltuma just teadlaste ülemaailmsest koostööst, mitte aga poliitikute tujudest. Üksikute eredate näidete varal võib kujutleda, kui palju suudaksid kõik teadlased üheskoos ära teha. Ent teadlased pole suutnud ühineda iseseisvaks inimkonda mõjutavaks jõuks. Nad peavad aina oma kongresse ja vaatavad mööda võõrastest kannatustest: mugavam on jääda puhta teaduse raamidesse. Ikka seesama Müncheni vaim levitab nende keskel oma halvavat hingust.

Milline on siis selles julmas, dünaamilises, igatpidi plahvatusohtlikus maailmas kirjaniku koht ja roll? Ei saa me ju rakette käsutada, ei jätku meie jõust isegi tavalise vankri vedamiseks, ja üldse põlgavad meid kõik need, kelle jaoks määravaks argumendiks on vägev rusikas. Kas poleks siis loomulik tagasi tõmbuda, loobuda uskumast headuse võitu, leppida pooltõdedega ning pakkuda maailmale üksnes kõrvaltvaataja kibedaid mõtisklusi inimkonna lootusetust rikutusest ja peenetundeliste kaunishingede üksindusest keset väiklast ja virildunud inimtõugu?

Ent meil pole seda pääseteed. Kes on juba kord oma kutsumuseks valinud sõna, sel pole enam võimalust peitu pugeda: kirjanik pole neutraalne kohtumõistja oma kaasmaalaste ja kaasaegsete üle, ta on kaasosaline kõiges kurjas, mida tema maa ja rahva kallal toime pannakse. Ja kui tema riigi tankid valavad verd võõra pealinna tänavail, jäävad kirjaniku näole alatiseks pruunid vereplekid. Ja kui ühel saatuslikul ööl tema magav pahaaimamatu sõber kinni võetakse ja üles puuakse, siis jäävad poomisnöörist kirjaniku peopesadele sinised laigud. Ja kui tema noored kaaskodanikud uljalt kuulutavad kombelõtvuse eeliseid igapäevase töö ees, kui nad anduvad narkomaaniale või võtavad pantvange, siis mürgitab paheline hingus sedagi õhku, mida kirjanik sisse hingab.

Kas meil jätkub jultumust väita, et me ei vastuta tänase maailma haiguskollete eest?

7

Ja ometi ammutan ma jõudu sellest, et tajun selgesti maailmakirjandust kui meie ühist suurt südant, mis tuksub meie aja hädade ja murede rütmis, ehkki need hädad avalduvad igas maailma nurgas isemoodi.

Põliste rahvuskirjanduste kõrval on läbi sajandite eksisteerinud eri rahvuskirjanduste tippude ümber põimunud ja vastastikuseid kirjanduslikke mõjutusi hõlmav maailmakirjanduse mõiste. Ent varemalt need mõjud viibisid: lugejad ja ka kirjanikud õppisid teisi kirjandusi tundma suure hilinemisega, vahel isegi terve sajand hiljem, ja rahvuskirjanduste tipud põimusid ühte mitte oma kaasaegsete, vaid alles järeltulijate silmis.

Tänapäeval aga on eri maade kirjanike ja lugejate vahel tekkinud tagasiside, mis toimib, nagu ma omal nahal tunnen, peaaegu välgukiirusel. Minu raamatud, mida kodumaal paraku ei trükita, on vaatamata rutakatele ja sageli kehvadele tõlgetele leidnud paljude maade lugejaskonnas osavõtlikku vastukaja. Neid on kriitiliselt analüüsinud sellised Lääne väljapaistvad kirjanikud nagu näiteks Heinrich Böll. Kõigil neil viimastel aastatel, kui minu tööd ja vabadust on ähvardanud tõsine oht ja minu saatus on otsekui raskusjõu kiuste õhus rippunud, on mind toetanud avaliku arvamuse nähtamatu jõud, sealhulgas meeldiva ootamatusena ka ülemaailmse kirjanike vennaskonna soe poolehoid. Oma 50. sünnipäeval olin hämmastunud, kui sain õnnitlusi mitmelt euroopa tuntud kirjanikult. Tähelepanuta pole jäänud ükski surveavaldus minu suhtes. Sel ohtlikul ajal, kui mind kirjanike liidust välja heideti, hoidis maailmakuulsate kirjanike rajatud kaitsevall ära kõige hullema tagakiusamise, kusjuures mind ähvardava maalt väljasaatmise korral lubasid norra kirjanikud ja kunstnikud mulle külalislahkelt peavarju pakkuda. Lõpuks ei esitanud ka minu kandidatuuri Nobeli preemiale minu kaasmaalased, vaid François Mauriac ja tema kolleegid. Ja veelgi enam, terved rahvuslikud kirjanike ühendused on teatanud mulle oma toetusest.

Nii õppisin ma omal nahal tundma, et maailmakirjandus pole enam kirjandusteadlaste teoreetiline abstraktsioon, vaid üks ühine keha ja ühine vaim, elav ja hingestatud ühendus, milles peegeldub inimkonna kasvav vaimne ühtsus. Veel värvuvad automaatide tärina saatel verest punaseks riigipiirid, mida ümbritsevad kõrgepinge all okastraadid; veel arvab nii mõnegi riigi siseministeerium, et kirjandus on selle riigi sisemine asi; veel pasundavad ajalehed: "Neil pole õigust sekkuda meie siseasjadesse!", ja seda kõike ajal, mil meie tihedasti asustatud planeedil pole tegelikult enam ühtki siseasja! Inimkond võib pääseda ainult siis, kui kõik tunnevad huvi kõige vastu: Ida rahvastel pole sugugi ükstapuha, mida mõeldakse Läänes, ja Lääs on niisama tõsiselt huvitatud sellest, mis toimub Idas. Ilukirjandus – üks inimvaimu peenemaid ja tundlikumaid instrumente – on esimeste seas seda kasvava ühtsuse tunnet kogenud ja levitanud. Ja nõnda pöördun ma oma sõnumiga kindlas usus tänase maailmakirjanduse poole – sadade sõprade poole, keda ma pole elus kunagi kohanud ja võib-olla ei kohtagi.

Sõbrad! Proovime õige õla alla panna, kui me ikka midagi väärt oleme! Kes on igal maal olnud parteide, liikumiste ja kastide erimeelsuste kõrval ammust ajast mitte lahutavaks, vaid ühendavaks jõuks? Selleks on juba oma loomult kirjanik, rahvuse peamise ühendaja – rahvuskeele – kandja, õnnelikul juhul ka rahvuse hinge väljendaja.

Ma arvan, et hoolimata kõigest, mida kuulutavad omakasupüüdlikud isikud ja parteid, suudab maailmakirjandus sel äreval ajal aidata inimkonnal ennast õigesti tunnetada. Maailmakirjandus suudab vahendada planeedi eri piirkondade elukogemuste kontsentraate, suudab kokku viia erinevad mõõdupuud, nii et meil topeltnägemisest enam silme ees ei virvendaks ning ühtede rahvasteni jõuaks tõepärasel ja kokkusurutud kujul teiste rahvaste ajalugu, mida mõistetakse samasuguse kaasaelamisega, nagu oleks see omal nahal läbi tehtud. Nii väldiks inimkond raskete vigade kordumist. Vahest suudaksime sel viisil omandada sõna tõsises mõttes maailma nägemise: iga inimese silma keskosa näeb lähemaid asju, silma äärealadega aga hakkame nägema seda, mis sünnib mujal maailmas. Ning seame nähtud pildid maailma proportsioone arvestades vastavusse.

Ja kes siis veel peale kirjanike peaksid mitte ainult et kritiseerima oma viletsaid valitsejaid (see on mõnes riigis kõige kergem leib, millega tegeleb igaüks, kes vaid viitsib), vaid peaksid päevavalgele tirima ka terve ühiskonna pelgurliku alanduse või täissöönud lodevuse, ka noorsoo ohtlikud tuhinad, noakangelaste piraatlikud üleskutsed vägivallale?

Võidakse vastu vaielda: mida suudab kirjandus vastu seada avaliku vägivalla halastamatule survele? Ent ärme unustame, et vägivalda isoleeritud kujul ei eksisteeri, ei saagi eksisteerida: ta peab igal juhul toetuma valele. Vale ja vägivald on kõige sügavamalt, otse geneetiliselt seotud: vägivald ei saa end kinni katta millegi muu kui valega, vale aga ei saa püsida millegi muu kui vägivalla toel. Igaüks, kes on juba kord valinud oma käitumismeetodiks vägivalla, peab appi võtma vale. Algul tegutseb vägivald üsna avalikult ja isegi nahhaalselt, aga vaevalt on ta oma positsioone kindlustanud, kui hakkab tundma õhupuudust ega saa edasi eksisteerida muul viisil kui end valede võrguga ümbritsedes ja ilukõnega looritades. Siis ei astu vägivald enam tingimata jalaga kõrile, enamasti piisab sellest, kui õnnestub panna riigialamad osalema vales, valele truudust vanduma.

Lihtsa mehise inimese lihtsaks sammuks on mitte osaleda vales, hoiduda valele rajatud ettevõtmisest! Kui s e e peab sündima või koguni maailmas võimust võtma, siis ainult mitte tänu minule! Ent kirjanikud ja kunstnikud suudavad veel rohkemat: saavutada vale üle võitu! Võitluses vale vastu on kunst alati jäänud ja jääb ikka võitjaks – ilmselgelt, ümberlükkamatult! Vale võib vastu seista paljudele asjadele, ainult mitte kunstile. Ja vaevalt on valede udu hajunud, kui avaneb vägivalla kogu eemaletõukav alastus – ja pehkinud vägivald variseb kokku.

Just seepärast ma usun, sõbrad, et me oleme suutelised maailma sel kriitilisel tunnil tema hädades aitama. Ärme hädaldame, et oleme relvitud, ärme anname järele muretu elu kiusatustele, vaid mingem lahingusse!

Vene keeles on palju vanasõnu tõe kohta. Nad väljendavad ikka ja aina rahva kaalukat ja igiammust elukogemust, mis vahel on otse hämmastav:

ÜKSAINUS LAUSE TÕTT VÕIB TERVE MAAILMA ÜMBER PÖÖRATA.

Sellisele esmapilgul fantastilisele massi ja energia jäävuse seaduse rikkumisele ongi rajatud nii minu kirjanduslik tegevus kui ka minu üleskutse kogu maailma kirjanikele.

¹ "Nobelianat" saab originaalis lugeda siit: http://www.lib.ru/PROZA/SOLZHENICYN/telenok.txt_with-big-pictures.html#12
² Olen kirjaniku kohta pikemalt sõna võtnud artiklis "Müüripurustaja Solženitsõn" – Sirp 30. november 2012, lk 21 (Sirbi sisukorras oli trükitud "Müüdipurustaja" – aga seegi pole paha variant), ilmunud ka minu raamatus "Kull ja kiri", Tartu 2015, lk 45-49; võrgus: http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/mueueripurustaja-solenitson/

1972

Tõlkinud Aivar Kull

Tõlke esmatrükk: Noorus 1993 nr 1 ja 3