Aivar Kull. Valentina Luts — imepärane slaavi temperament ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Valentina ja Oskar Luts
Valentina ja Oskar Luts Autor/allikas: Tartu Linnamuuseum

Sõnavõtt Valentina Lutsu (12. 2. 1892 — 27. 1. 1982) mälestusõhtul Tartus Oskar Lutsu majamuuseumis 17. septembril 2019.

Mul pole Valentinast just palju isiklikke mälestusi, elasin küll Tammelinnas üsna kirjaniku maja lähedal, nägin Valentinat aeg-ajalt toidupoes ja käisime muuseumis klassiekskursioonil. Aga alustasin kirjaniku eluloo kirjapanemist alles aastal 1992, kümme aastat pärast Valentina maise elutee lõppu. Jah, kui oleksin varem unes näinudki, et sellise töö ette võtan, küll juba siis oleksin teda küsitlenud!

Aga minu ema ja isa rääkisid temast päris tihti ning ikka ja ainult head. Ja Lutsu-raamatut kirjutades kuulsin Valentina kohta veelgi rohkem häid sõnu paljudelt vanematelt tartlastelt (Juhan Peegel, Eerik Teder, Leo Metsar, Heivi Pullerits). Professor Eduard Vääri nimetas Valentina kiindumust oma mehesse lausa harukordseks. Valentinast kui ülimalt kannatlikust abikaasast olen kirjutanud terve peatüki oma Lutsu-raamatus, tema külalislahkusest, roogadeküllusest ja koduveinist räägitakse tänaseni legende.1 Lisaks suure aia korrashoidmisele pidas Valentina tervet loomaaeda: kitsed, kassid-koerad, kodujänesed...

Ma ei püüagi anda täna põhjalikku isikuportreed, vaid soovitan kõigil huvilistel kuulata Eesti Rahvusringhäälingu heliarhiivist kahte Lembit Lauri usutlust Valentina Lutsuga2 — siin kerkib ta oma toreda temperamendi, huumori ja täiesti originaalse keelekasutusega3 väga elavana meie ette.

Olen lugenud mitmeid raamatuid vene kirjandusklassikute (Puškin, Tolstoi, Dostojevski, Bulgakov) abikaasade kohta ja tundub, et kui võtta nende kõigi paremad iseloomujooned ja koondada ühte isikusse, siis võiks see ehk olla üsna lähedal Valentina Lutsule.

Tooksin veel vaid kaks tsitaati.

Kunstnik Romulus Tiitus, Lutsu teoste illustreerija, on meenutanud: "Lutsu abikaasa, heasüdamlik, leebe inimene, ei saanud kurjaks ka sellise põhjuse pärast, mis enamiku naistest oleks "närvidest välja" viinud. Ja Luts ise ei kõnelnud iialgi laitvas toonis oma perekonnaelust ega teinud sellekohaseid vihjeidki, välja arvatud ükskord — see oli juba 1938. aastal, ja siis oli tal kurta ka rohkem poja käitumise üle."4

Elo Tuglas iseloomustab oma päevikus Valentinat ning kõrvutab erinevaid temperamente: "Lihtne inimene. Kuid ta veneline südamlikkus ja rõõmsus on hoopis midagi muud, kui näeb meie naiste juures. Ja et ma ise pole sugugi võimeline sääraseks südamlikuks avameelsuseks, siis on mul imestamist palju."5 On tähelepanuväärne, et Valentinale üsna sarnaselt aktiivne, temperamentne ja seltskondlik Elo Tuglas jätkab oma arutlust selliselt: kui tema, Elo, püüaks esineda niisama lihtsalt, otsekoheselt ja südamlikult, mõjuks see ilmselt teesklusena...

Valentinat on sageli peetud venelaseks, aga siin tuleks alati täpsustada, et tema isa oli valgevenelane, ema poolatar. Valentinas avaldus see kuulus slaavi temperament kuidagi eriti puhtal ja ilmekal kujul6, ning küllap ongi see üks peamine põhjus, miks ta on nii paljudele nii eredalt meelde jäänud ja miks me veel hulk aastakümneid hiljem, ka väljaspool tähtpäevi tuleme kokku teda meenutama.

1 Alles mõne päeva eest rääkis omal ajal muuseumis valvurina töötanud Enn Lillemets mulle vaimustusega Valentina kolmekäigulistest lõunatest ning meenutas ka huvitavat episoodi: Tammsaare pahur lesk Käthe Hansen oli kurtnud Valentinale oma rasket elu ja inimeste hoolimatust ning arvanud, et ehk oleks targem kolida hoopis Venemaale. Imestunud Valentina oli seepeale vastanud: aga mind armastavad siin kõik!
2 Mälestusõhtul lasingi kõlada katkendi Valentina meenutuste algusest, kus ta räägib abiellumisest Oskariga esimese ilmasõja ja revolutsioonide aastal 1917 ning lisab: revolutsija on revolutsija, aga armastus on armastus!

I saade: https://arhiiv.err.ee/vaata/kirjutamata-memuaare-kirjutamata-memuaare-valentina-luts-ja-lembit-lauri

II saade: https://arhiiv.err.ee/vaata/kirjutamata-memuaare-kirjutamata-memuaare-valentina-luts-karin-kask-ja-lembit-lauri
3 Elo Tuglas: "Luts oli kena ja proua oma veidrate väljenditega võrreldamatu." (Elo Tuglas, "Tartu päevik 1928-1941", Tänapäev, Tallinn 2008, lk 232).
4 Romulus Tiitus, "Kohtumistest Oskar Lutsuga" — Keel ja Kirjandus 1964, nr 1, lk 49
5 Elo Tuglas, "Tartu päevik", lk 205
6 Mälestusõhtu edenedes lisas Avo Rosenvald: Valentina juures polnud vähimalgi määral (suur)vene šovinismi.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: