Aivar Kull. Gustav Naan ja eesti kirjanikud
Gustav Naani 100. sünniaastapäev 17. mail tuletas mulle meelde meie sõnaka akadeemiku paljud kokkupuuted (ja -põrked) eesti kirjanikega. Ilmselt ei kirjutata üheski meie kirjandusloos peatükki Naanist, ent siinkohal üritaksin midagi taolist ometi visandada. Sest tuleb tunnistada, et publitsist-esseist Naan on jätnud meie kirjanduslikku mõttelukku üsna sügava jälje.
Minu mälu ulatub aastasse 1967, kui hakkas ilmuma uus ajakiri Horisont. Et mu ema oli astronoom (töötas pikka aega Tartu Tähetornis), siis neelasin artikleid astronoomiast ja kosmoloogiast juba varakult sügava huviga, eriti ergutasid fantaasiat Naani kirjatööd.1
Samal ajal kerkis Gustav Naan ereda tähena ka meie vaimutaevasse, eriti nooremate kirjanike huviorbiiti. Näiteks Mats Traat trükkis oma luulekogu "Kassiopeia" (1968) keskel ära Naani foto (nii positiivis kui negatiivis).
Entsüklopeedilise eruditsiooniga Naani stiil oli lööv, terav ja vaimukas, ta laveeris sageli osavalt lubatu ja keelatu piirimail. Marksismi "klassikuid" ta kuigivõrd ei austanud ning eriti suulistel esinemistel – kuhu sageli kogunesid tohutud massid – võis temalt kuulda lausa "jumalavallatuid" mõttekäike.
Kui nooruke Andres Ehin asus arvustama Artur Alliksaare vastset luulekogu "Olematus võiks ka olemata olla" (1968), siis võttis ta appi mõtted Gustav Naani esseest "Inimene ja lõpmatus", mida nimetas akadeemiku "ülihuvitavaks ja ebaakadeemiliseks traktaadiks". Ehin nägi koguni Naani ja Alliksaare vahel paralleele: tsiteerides Naani sõnu lõpmatusehirmust, millest võib täiesti vaba olla ehk "ainult ürgaegne metslane või idioot", lisas Ehin:
"Usun, et on inimesi, kelle kirg lõpmatuse poole ületab hirmu lõpmatuse ees. Arvan, et niisuguste inimeste hulka kuuluvad eelkõige filosoofid, teadlased, avastajad ja loovad kunstnikud. Arvan, et niisuguste inimeste hulka kuulub ka G. Naan ise. Söandan väita, et distsiplineeritud mõistusega akadeemiku kõrval on niisuguste inimeste hulka kuulunud ka distsiplineerimatu poeet A. Alliksaar — mees, kes oli sagedamini purjus luulest kui viinast. On ilmne, et niisugustes inimestes on tubli annus "metslast ja idiooti"."2
Eriti juhiksingi tähelepanu Naani kahele elegantsele esseele: "Inimene ja lõpmatus" ning "Inimene plahvatavas universumis"3, need avardasid omal ajal vähemasti minu maailmapilti üsna tuntavalt (ja teismelisena kirjutasin need lood endale otsast lõpuni ümber). Kaasakiskuvad olid Naani fantaseeringud antimaailmadest ja teistest tsivilisatsioonidest, väga mõjuv oli Norbert Wieneri raamat "Küberneetika ja ühiskond" (1969) Naani eeessõnaga.4
Naani vist kuulsaim essee "Võim ja vaim"5 on kirja pandud erakordselt osavalt: justkui piitsutades kapitalismi võõrandumist ja bürokraatiat, võime alltekstina pidevalt aimata nõukogude ühiskonna teravat kriitikat. Mitmed selle artikli tõdemused on aktuaalsed ka praegu, pool sajandit hiljem.
Omaette ooper on Naani 1970. aastate irriteerivad kirjutised abielust, seksist ja armastusest.6 Siin suutis ta välja vihastada paljud moralistid-traditsionalistid. Ent mitmed tema ettekuulutused, näiteks abielulahutuste kasvust, on ikkagi tõeks osutunud. Ja kindlasti mõjutasid need artiklid eesti kirjandust vabameelsuse suunas.7
Toogem ka Naani stiilinäide: "Abielu toodanguks on lapsed, laibad, lesed ja lahutatud. Lapsed on põhitoodang, süsteemi eesmärk ja mõte. Lesed ja lahutatud lähevad kasutamisele sekundaarse toorainena uute (sekundaarsete) abielude monteerimisel. Et lahutumus aina kasvab, tuntakse sekundaarse tooraine vastu järjest suuremat huvi."8
Laiema lugejaskonna seas tollal levinud meeleolusid annab edasi akadeemik Anto Raukas: "Liikus isegi selline väide, et "Iga normaalse eesti naise unistuseks on lugeda [Zola] "Nanat" ja minna voodisse Naaniga"."9
Omajagu köitsid meeli veel mitmed Naani seisukohad demograafia ja globaalprobleemide vallas, ta oskas serveerida haruldast statistikat ja teha sellest vahel lausa rabavaid järeldusi. Üks ta viimaseid kaalukamaid artikleid on "Progress ja eluiga"10, siin leiab ilmeka väljenduse tema püüd purustada "superutoopiaid".
1980. aastatel aga pööras akadeemik meie poole tasapisi oma teise palge, tema sõnavõtte hakkasid varjutama sallimatus ja raev.
Päris nõutuks tegi Naani sõnasõda (poleemikaks oleks seda vist palju nimetada) Jaan Kaplinski vastu aastal 198011, nagu ka Arvo Valtoni pidev materdamine. Kui Valton oma kirjutises "Filosoofia viletsusest" rääkis meie tollase filosoofiakirjanduse nappusest ja muust maailmast mahajäämusest, vastas Naan läbinisti demagoogilise artikliga "Kelle viletsus?"12; taolised pealekäratused (ja kaebekirjad) aina sagenesid ja lõpuks ei tahtnud toimetused neid enam avaldada.
Selgus, et meie akadeemik ei kannata vähimatki vastuvaidlemist, vaid asub jalamaid vihasele vasturünnakule. Sellega kaasnes ohjeldamatu enesekiitus; 1980. aastate lõpul tundus juba, et kõik peale tema enda esindavad "argimõistust" ja "ligadi-logadi mõtlemist". Enda meelest ratsutas ta aina tiigri seljas, aga tegelikult vist küll üha enam eesli seljas...
Naani üleminek intrite poolele 1980. aastate lõpul on kurb tõsiasi. Ometi tundub, et ta tõepoolest kartis päris tõsiselt meie laulva revolutsiooni mahasurumist vene tankide poolt – nagu see oli väga veriselt toimunud Ungari ülestõusu ajal 1956 ja Praha kevade lämmatamisel 1968. Siit ka akadeemiku elu lõpuaastate hoiatavad-manitsevad, rahvuslasi manavad kirjatükid, mida praegugi ei saa lugeda ilma sügava kahjutundeta. Tema kirjutistest kadus vaimsuse sära, need pole enam esseed, vaid hõre publitsistika, vastuvaidlematul toonil tehtud jõhker ainutõekuulutus. Milline tohutu langus suurepärasest, vaimukast ja edumeelsest esseistist tagurlikuks ja lamedaks propagandistlikuks hääletoruks!
* * *
Akadeemiku nekroloogis võrdlesin teda pisut tsaariaegse venestuspoliitika ajaja Ado Grenzsteiniga.13 Grenzsteini on uuemal ajal mitmeti ümber hinnatud, midagi taolist on toimumas ka Naaniga. Ja mis salata, mõned tema skeptilised-pessimistlikud ettekuulutused meie rahvusluse nõrkusest on ka tõeks osutunud; mõne tänase eriti agressiivse debati puhul meenuvad tahes-tahtmata Naani arutlused eestlaste inimsööjalikest instinktidest...
Et Naani pole unustatud, seda näitas Enn Vetemaa 500-leheküljeline romaan "Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus" (2011; juba varem, 2008, valmis ja lavastati Naani-näidend, siin olid Vetemaa kaasautoriteks Merle Karusoo ja Erki Aule). Vetemaa kaevus lausa psühhoanalüütiliselt Naani stalinistlikku noorpõlve ja nägi selles vanaea allakäigu üht peamist põhjust. Heasoovlik Vetemaa üritas Naani osaliselt rehabiliteerida ja teose paremates peatükkides see ehk õnnestuski.14
Juba üsna oma elu lõpuaastail pani mälestused Naanist kirja Madis Kõiv. Ta meenutab Stalini isiklikku käepigistust ühe lahinguordeni üleandmisel noorele võitlejale, seletab põhjalikult lahti Naani populaarsuse tagamaad, aga ka näiteks Naani-Valtoni konflikti tekkepõhjused (Valton olevat küsinud, et mis selles siis halba olnuks, kui sõja võitnuks Saksamaa). Huvitav on tõdeda, et Kõiv asetab Naani isegi Uku Masingust ettepoole, öeldes oma meenutuste lõpus: "Mu meel oli nukker, mul oli temast [Naanist] kahju. Midagi olulist oli ta mulle niisiis tähendanud, võib-olla rohkemgi kui see Suur Jumalamees [Masing], kellega ma tema kaudu tutvusin."15
Naani kohta on sõna võtnud veel terve hulk meie kirjarahvast: Olev Remsu, Teet Kallas, Mihkel Mutt, Peeter Elbing, Vaapo Vaher, Rein Ruutsoo, Aarne Ruben, Kalev Kesküla, Jaan Einasto, Harri Õiglane, Lembit Valt. On kirjutatud pamflette ja paroodiaid (nt Andres Ehini lustlik müstifikatsioon "Akadeemiku välisreis" raamatus "Ajaviite peerud lähvad lausa lõkendama", 1980).
Rein Veidemann on lähemalt analüüsinud Naani esseede eripära. "Jah, Naani stiil on julm, agressiivne. Aga see tundub meile nii vaid harjumusliku sõnadetegemise taustal. Ühtlasi on sel siis ka puhastav, katarsiline toime," leiab ta.16 Hellar Grabbi (raamatus "Eestlaste maa", 2004) kasutab Naani "saladust" avades efektselt (kuri)kuulsa akadeemiku enese postulaate, nähes Naani isiksuses omapärast "sümmeetrilist universumit", mis sisaldab nii maailma kui ka antimaailma. Lausa leppimatus vastasseisus Naaniga püsis Lennart Meri (sellest on juttu ka Kõivu meenutustes). Kaplinski ja Valton aga näikse olevat kunagised rünnakud andestanud.
Aastal 2010 asutati Gustav Naani veebiarhiiv.17 Naani-artikkel Vikipeedias on viimaste aastate jooksul paisunud aukartustäratava mahuga põhjalikuks ülevaateks.18 Olen mitmes kultuuriinimeste seltskonnas vahel Naanist juttu teinud – ükskõikseks ei jäta ta kedagi, ka 25 aastat pärast oma maise elutee lõppu.
Gustav Naan on öelnud: "Olevik on see koht ajas, kus helge tulevik muutub neetud minevikuks." Kui järele mõelda, paistab siin peituvat tuumakas tõetera. Naani pärandist võiksime kaasa võtta mitte seda "neetud minevikku", vaid tema rohkeid säravaid, lennukaid, mõttetihedaid, intrigeerivaid kirjatöid. Mõõgahoobid viib tuul – kirjutatu püsib.
Pärast üht Naani järjekordset ülimenukat esinemist Tartus ülikooli ringauditooriumis Vanemuise tänaval 1980. aastate algul küsisin talt, kas tal pole plaanis oma artikleid raamatuks koondada. Akadeemik hakkas seepeale lausa kätega vehkima ja peaaegu hüüdis: "Ei, ei! Mul on nii palju uusi ideid veel kirja panemata, et pole mingit isu vanade asjadega tegelda!"
Aga üks tema parajalt tüse artiklikogumik võiks meil ikkagi olla.
1 G. Naan, "Täppisteadused ja kaine mõistus" – Horisont 1967/1, lk 3-9; "Matemaatika ja kultuur" – Horisont 1968/7, lk 1-8; "Keres. Kosmos. Kord" (Harald Keresest) – Horisont 1970/10, lk 21-23. Pea kogu viidatav perioodika on loetav Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivus DIGAR: https://www.digar.ee/arhiiv
2 Andres Ehin, "Pöialpoisid puntrasse" – Sirp ja Vasar 30. august 1968, nr 35, lk 3. Ehin on Naani ka intervjueerinud: "Gustav Naan – 50". Vestles Andres Ehin – Sirp ja Vasar 16. mai 1969, lk 3. Huvitav täiendus sellele on Ehini artikkel "Vastuoluliste inimtüüpide lahtikirjutaja" – Eesti Päevaleht 9. juuli 2011: https://epl.delfi.ee/kultuur/vastuoluliste-inimtuupide-lahtikirjutaja?id=51299676
3 G. Naan, "Inimene ja lõpmatus" – Sirp ja Vasar 19. juuli 1968, lk 2 ja 4: https://gnaan.wordpress.com/2010/03/22/inimene-ja-lopmatus/ ; "Inimene plahvatavas universumis" – Sirp ja Vasar 1969: 11. apr., lk 2; 18. apr., lk 3 ja 1. mai, lk 3
4 G. Naan, "Kas vastata kosmotaridele?" – Sirp ja Vasar 12. aprill 1968, lk 2; G. Naan, "Norbert Wiener ja ajastu mõttelaad" – Wieneri raamatu "Küberneetika ja ühiskond", LR 1969, nr 45/47, eessõna lk 5-11
5 G. Naan, "Võim ja vaim. Bürokraatia ja intelligents tänapäeva kodanlikus ühiskonnas" – Looming 1969/12, lk 1856-78: https://gnaan.wordpress.com/2010/03/12/voim-ja-vaim/
6 G. Naan, "Kas tagasi matriarhaati?" – Looming 1976/4, lk 634-653 ja 5, lk 801-823; ümbertöötatud ja täiendatud kujul raamatus "Ajasõlmed", ER, Tln 1978, lk 268-315. Autor rõhutab: "... loos on püütud jõudumööda vastu tulla eesti lugeja tuntud vajadusele kõike loetut ümber lükata, eriti neid väiteid, mida autor üldse ei esita."
7 Naanil peatub korduvalt Johanna Ross oma uurimuses "Aira Kaalust Mari Saadini. Nõukogude eesti naisarenguromaan ja selle lugemisviisid", Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu 2018. 306 lk: https://enut.ee/files/ross_johanna.pdf
8 G. Naan, "Su(u)ndmõtteid armastusabielust" – Sirp ja Vasar 11. juuni, nr 24, lk 12; kogu artikkel ilmus järjeloona SV nr 20–26, 14. mai – 25. juuni
9 Anto Raukas, "Vastuoluline Gustav Naan" – Postimees-online 18. mai 2019: https://arvamus.postimees.ee/6685634/anto-raukas-vastuoluline-gustav-naan
10 G. Naan, "Progress ja eluiga" – Looming 1979/4, lk 529-545
11 G. Naan, "Irviku Kiisu naeratuse lummuses" – Horisont 1980/3, lk 18-21; Jaan Kaplinski, "Irviku Kiisu naeratusest (Vanapagana pilguga)" – Horisont 1980/9, lk 25-28; G. Naan, "Naiivne Vanapagan ja kaval elu" – Horisont 1980/10, lk 24-29 ja 11, lk 26-27
12 Arvo Valton, "Filosoofia viletsusest" – Sirp ja Vasar 31. oktoober 1986, nr 44, lk 4-5; G. Naan, "Kelle viletsus?" – Rahva Hääl 28. detsember 1986, lk 3: https://gnaan.wordpress.com/2011/04/13/kelle-viletsus/
13 A. Kull, "Järelehüüe isepäisele akadeemikule"– Päevaleht 19. jaanuar 1994
14 Vetemaa on avaldanud ka "Marasmaatilisi mälestusi" – Looming 2008/3, kus GN-st on juttu peamiselt lk 730-736 ja 739
15 Madis Kõiv, "Kohtumisi ja kõnelusi Gustav Naaniga" – Looming 2011/4, lk 569
16 Rein Veidemann, "Essee Gustav Naani esseest" – Looming 1979/11, lk 1607
17 https://gnaan.wordpress.com/
18 https://et.wikipedia.org/wiki/Gustav_Naan
Toimetaja: Valner Valme
