Aivar Kulli ajalootund. Valeri Bezzubovi võimatu missioon ({{commentsTotal}})

Valeri Bezzubov
Valeri Bezzubov Autor/allikas: geni.com

Tartu Ülikooli kauane dotsent Valeri Bezzubov (1929-1991), kes 8. oktoobril võinuks tähistada 90. sünnipäeva, on jätnud Tartu Vaimu ajalukku äärmiselt eripärase jälje.

Bezzubovi tähenduse meie kirjanduslikule mõtteloole on ehk kõige täpsemalt kokku võtnud Ülle Pärli: "Valeri Bezzubov on oma elutööga suutnud peaaegu võimatut: lugedes ülikoolis põhiliselt vene nõukogude kirjanduse kursust ja tutvustades trükisõnas valdavalt nõukogude ajastu autoreid, suutis ta saada eestlaste jaoks tõelise vene intelligendi võrdkujuks."1

Minu tutvustajaks Bezzuboviga sai Bunini armastusnovell "Kaukaasia" (mis minu jaoks on tänini novelli lühiduse ja tiheduse etalon). Teadsin, et Bezzubov on kirjutanud artikli "Armastus Ivan Bunini loomingus"2, ning ühel 1986. aasta kevadõhtul külastasin dotsenti tema kodus Aardla tänaval ja küsisin nõu selle novelli tõlkimise asjus.3

Mäletan hästi, kuidas väliselt tõsine, väärikas ja vaoshoitud Bezzubov otsekui süttis Bunini teksti lugedes. Usun, et talle meenus tema enda lapsepõlv sealsamas Kaukaasias (ta sündis ja kasvas Estonka külas Gruusias, Abhaasias), millest selles novellis kirjutab Bunin:

"Vahel öösiti läksid mägedest liikvele hirmsad rajupilved, tõusis vihane torm, metsade kohisevas hauapimeduses lõid loitma nõiduslikud rohelised kuristikud ja taevast lõhestasid veeuputuse-eelsed välgulöögid. Siis ärkasid ja kriiskasid metsas kotkapojad, kiljus ilves, kilasid šaakalid."

Seda lugu tõlkides tuli ette mõnigi küllalt spetsiifiline looduskirjeldus, Bezzubov pakkus välja mitmeid variante ning nii läks me vestlus Kaukaasia floorast, faunast ja Buninist kaunis pikale. Pisut koomilisena mõjus, et hoogu sattudes asus Bezzubov ka oma kabinetis — edasi-tagasi käies ja agaralt suitsu pahvides — lausa loengut pidama. Aga tema jutt kiskus niimoodi kaasa, et enamasti ei tahtnudki teda katkestada.

Järgnes mõni kohtumine ülikooli kohvikus. Ja et just neil aastail algas Venemaal keelatud ja sageli üle poole sajandi mahavaikitud kirjandusteoste massiline avalikustamine, otsustasin teha Bezzuboviga pikema intervjuu vene kirjandusest.4 Selle usutluse tegemise käigus näitas Bezzubov end tõelise entsüklopeedilise erudiidina, kes aga üldse ei häbenenud vahel öelda: "pole lähemalt uurinud" või ka lihtsalt "ei tea".5

Et tema hinnangud paljudele Stalini-aegsetele kirjanikele (Gorki, Šolohhov, Aleksei Tolstoi, Fadejev) tundusid mulle kuidagi liiga "positiivsed" (milles, tõsi küll, polnud vähimatki nõukogulikku ülistust), siis esitasin talle ka säärase küsimuse:

"Kas pole aga nii, et kui suur talent annab end türannia teenistusse, on see palju suurem kuritegu kui tavalise inimese järeleandmised?"

Muidugi olnuks siin võimalik — ja tollal isegi ootuspärane — asuda kirjanikke häbiposti naelutama. Ent Bezzubovi vastus kõlas:

"Aga neid ei olnud ju väga palju, kes ennast lausa "teenistusse" andsid. Oli väga palju kohutavat hirmu (enda ja vahel isegi veelgi enam lähedaste pärast!), allaheitlikkust, tallalakkumist, kuid ka väga palju vaikset sisemist vastupanu (Bulgakov, Mandelštam, Pasternak, Platonov…). Vaatamata kogu tohutule administratiivsele survele ja repressioonidele lõi vaba mõte ikka kuidagi ja kusagil läbi (näiteks Jevgeni Švartsi allegooriline totalitarismivastane näidend "Draakon"). Vaatamata kõigele polnud ühtegi perioodi, mis oleks olnud täiesti tühi."

Bezzubovil jätkus mõnusat irooniat nõukogulikest absurdsustest (näiteks tsensuurist) rääkides, ent kirjanikke ei naeruvääristanud ta kunagi.

Tollane rohkete mustade aukude ja valgete laikude täitmine vene kirjanduses pakkus Bezzubovile sügavat rahuldust, ta ütles selle kohta meie intervjuus: "Üldinimlikud probleemid on tõusnud tingimusteta esiplaanile. Vägivalla õigustamine helge tuleviku nimel on kategooriliselt hukka mõistetud." Kahjuks polnud talle selle protsessi jälgimiseks enam palju aega antud...

Paljudele eredalt mällu sööbinud Bezzubovi loengute kohta on Kärt Hellerma meenutanud: "Nendes loengutes oli lisaks tohutule pühendumisele ja suurele armastusele vene kirjanduse vastu veel midagi — mingi kannatuse mõõde, mingi pulbitsev hing, mis valust hoolimata üha edasi vastu seina viskus, tuues üht ja isiklikku tõendit meeleheite jõust ja suurusest..."6 Bezzubov suutis ka pilkasel nõukogude ajal — tihti küll vaikse, ent seda kõnekama allteksti kaudu — ilmekalt avada "nõukogude kirjanduse" tegelikku tragismi.

Ülle Pärli lisab: "Tema stiihiaks oli suuline kõne, vestlus, kus ta heldelt ja mõneti hoolimatult jagas mõtteid ja tähelepanekuid, mida iga teine oleks parema meelega trükisõnas oma nime all näha tahtnud."7

Bezzubovi ainus (venekeelne) monograafia "Leonid Andrejev ja vene realismi traditsioonid" (Tallinn, 1984, 336 lk) on aga mitte ainult põhjalik ja stambivaba uurimus ühest tõeliselt põnevast ja originaalsest kirjanikust, vaid ka kaasakiskuv lektüür kõigile, keda huvitavad kirjanike omavahelised suhted ja loomingulised mõjutused – just see, millest kirjandusõpikud sageli ei suuda kuigivõrd selget pilti anda. Monograafias on peatükid Tolstoist, Dostojevskist, Tšehhovist, Blokist ja Gorkist ning vahest vääriks teos mõnest paratamatust ajamärgist hoolimata väljaandmist ka eesti keeles.8

Traditsioonide kõrval väärtustas Bezzubov ka otsinguid ja eksperimenteerimist, üheks ilmekamaks näiteks tema kui kirgliku teatraali artikkel Grotowskist, põhjalik ülevaade maailmakuulsa lavastaja tegevusest.9

Mäletan meie vestlustest üht korduvat motiivi: Bezzubov ütles, et on läbi kogu elu oma tööde-tegemistega aina hiljaks jäänud ja pole suutnud kavatsetust veel eriti midagi teoks teha... Ometi jõudis ta midagi üliimalt olulist ära teha just oma isiksuse võluga: tema range välise oleku tagant kiirgas sellist pühendunud sisepinget ja kaasakiskuvat vaimusädelust, mida olen nii ehedal kujul tundnud vaid õige väheste ülikooli õppejõudude puhul.

Jah, ta suutis täita oma "võimatu missiooni". Tahaksin loota, et selle oma ajas kahtlemata legendaarse vene kirjanduse uurija (kuuldavasti olevat tema loengutele vahel koguni spontaanselt aplodeeritud!) elu ja töö leiab edaspidi senisest veelgi ulatuslikumat jäädvustamist.

 

 

IVAN BUNIN

KAUKAASIA

 

Jõudnud Moskvasse, peatusin varga kombel kõrvalistes numbritubades Arbati lähedal põiktänavas ja elasin mungana piineldes ühest kohtumisest teiseni. Nende päevade jooksul viibis ta minu juures vaid kolm korda ning astus iga kord tõtakalt sisse, sõnades:

"Ma tulin vaid hetkeks."

Tema kahvatus oli armastava ja ärevil naise kaunis kahvatus, tema hääl murdus, ja see, kuidas ta vihmavarju hooletult kõrvale heitis, kiiresti loori tõstis ja mind embas, täitis mind härduse ja vaimustusega!

"Mulle tundub," ütles ta, "et mu mees kahtlustab midagi, et ta isegi teab üht-teist – vahest on lugenud mõnda teie kirja, on hankinud mu lauasahtli võtme… Ma arvan, et oma julma, iseka iseloomu juures on ta kõigeks võimeline. Kord ütles ta mulle otse: "Ma ei põrka tagasi mitte millegi ees, kui pean kaitsma oma au, mehe ja ohvitseri au!" Nüüd ta miskipärast jälgib sõna otseses mõttes iga mu sammu, ja et meie plaan õnnestuks, pean ma olema hirmus ettevaatlik. Ta on juba nõus laskma mul sõita, olen talle kogu aeg sisendanud, et suren, kui ei pääse lõunasse, ei näe merd, kuid jumala pärast, olge ettevaatlik!"

Meie plaan oli üsna jultunud: sõita ühes ja samas rongis Kaukaasiasse, mere äärde, ja elada seal mõnes päris metsikus kohas kolm-neli nädalat. Tundsin seda rannikut, olin kunagi noorukieas elanud üksipäini mõnda aega Sotšis, olin kogu eluks meelde jätnud need sügisõhtud mustade küpresside keskel, külmade hallide lainete ääres… Ta kahvatas, kui ütlesin: "Ja nüüd olen seal koos sinuga, mägidžunglis, troopilise mere ääres…" Meie plaani teokssaamisse ei uskunud ma viimase hetkeni – see õnn näis meile liiga suur.

Moskvas sadas külma vihma, paistis, et suvi on juba möödas ja ei tule enam tagasi, oli porine, hämar, tänavad läiklesid mustalt ja märjalt möödujate avatud vihmavarjudest ja troskade ülestõstetud katteist, mis sõidul vappusid. Oli tume, vastik õhtupoolik, kui sõitsin vaksalisse, kõik minus oli ärevusest ja külmast tardunud. Läbi vaksali ja üle perrooni läksin jooksusammul, surunud mütsi silmadele ja tõstnud mantlikrae kõrgele.

Väikeses esimese klassi kupees, mille olin varem tellinud, põristas vihm vastu katust. Otsekohe lasin aknaeesriide alla ning kui pakikandja oli oma märjad käed valge põlle sisse ära kuivatanud, võtnud jootraha ja väljunud, lukustasin ukse. Siis lükkasin eesriide pisut kõrvale ja tardusin paigale, pööramata silmi vaksalilaternate tuhmis valguses vaguni ees oma pakkidega siia-sinna sagivalt kirevalt rahvamurrult. Olime kokku leppinud, et mina sõidan vaksalisse võimalikult vara, tema aga võimalikult hilja, et me perroonil kuidagi kokku ei põrkaks. Nüüd oli neil juba aeg tulla. Pingutasin silmi üha enam – neid polnud ikka veel. Kõlas teine kell – kangestusin hirmust: kas jääb ta hiljaks või ei lasknud mees teda viimasel hetkel tulema! Samas nõksatasin, nähes ohvitserimütsi ja kitsa sineliga kõrget mehekuju, kes hoogsal sammul oma seemisnahkses kindas käega naist käe alt toetas. Tõmbusin akna juurest tagasi, kukkusin diivaninurka. Kõrval oli teise klassi vagun; vaimusilmas nägin, kuidas ohvitser koduselt sinna sisse astub, ringi vaatab – kas pakikandja on naise korralikult sisse seadnud –, tõmbab kinda käest, suudleb naist, teeb talle ristimärgi… Kolmas kell kurdistas mind, rongi liikumahakkamisest jäigastusin… Rong võttis rappudes ja kõikudes kiirust ning hakkas siis veerema ühtlaselt, täie auruga… Konduktorile, kes mu kaaslase minu juurde saatis ja tema asjad kaasa tõi, torkasin jäise käega pihku kümnerublalise rahatähe…

Sisse astudes ta isegi ei suudelnud mind, ainult naeratas haledalt, istus diivanile, päästis kübara juuste küljest lahti ja võttis peast ära.

"Ma ei suutnud üldse lõunat süüa," ütles ta. "Arvasin, et ei pea selles jubedas osas lõpuni vastu. Hirmsasti tahaks juua. Anna mulle narsaani," ütles ta mulle esimest korda "sina". "Olen kindel, et ta sõidab mulle järele. Andsin talle kaks aadressi, Gelendžikis ja Gagras. Nii ongi ta kolme-nelja päeva pärast Gelendžikis… Aga jumal temaga, parem surm, kui need piinad…"

 

Hommikul, kui astusin rongi vahekäiku, paistis sinna päike, oli umbne, tualettruumidest tuli seebi ja kölni vee lõhna, kõiki lõhnu, mida levitab hommikuti rahvarohke vagun. Tolmust ähmaste aknaklaaside tagant libises mööda ühetasane kõrbenud stepp, oli näha laiu tolmuseid teid, härjakaarikuid, vilksatasid raudteevahiputkad, kanaarilinnukollased päevalillesõõrid ja helepunased kassinaerid pihttarade taga… Edasi tulid lagedate tasandike piiritu avarus, kurgaanid ja vanad hauakääpad, talumatult kõrvetav päike, taevas, mis sarnanes tolmupilvega; siis võis silmapiiril aimata esimesi mägesid…

 

Gelendžikist ja Gagrast saatis ta mehele postkaardid, kirjutas, et ta veel ei tea, kus peatub.

Siis laskusime piki rannikut lõunasse.

Leidsime ürgselt puutumatu maakoha, kus kasvas plataanimets, õitsesid põõsastikud, mahagonipuud, magnooliad, granaadipuud, nende keskel kerkisid palmide lehvikud, mustendasid küpressid…

Ärkasin varakult, tema veel magas, ja kõndisin enne kella seitsmest teejoomist üle küngaste metsatihnikusse. Kuum päike paistis juba eredalt, puhtalt ja rõõmsalt. Metsas hõrenes ja hajus lõhnadest küllastatud, taevasiniselt sätendav udu, kaugete puulatvade taga helkis lumiste mäetippude igivalevus… Tagasi tulin läbi meie küla, kus korstnaist õhkus palavat põletussõnniku lõhna; turuplatsil oli kaubitsemine täies hoos, inimestel, ratsahobustel ja eeslitel oli kitsas liikuda – hommikuti sõitis turule kokku hulk eri hõimudest mägilasi; sujuvalt kõndisid tšerkessitarid oma mustades maani rõivastes, punased tuhvlid jalas, pea musta palakasse mässitud, heites kiireid linnupilke, mis aeg-ajalt välgatasid tumedate peakatete vahelt.

Pärast läksime randa, mis oli alati täiesti tühi, ujusime ja lebasime päikese käes õhtueineni välja. Pärast õhtueinet – vardas küpsetatud liha, valge vein, pähklid ja puuviljad – tungisid meie onni katuse alla palavasse hämarusse aknaluukide vahelt kuumad rõõmsad valgusviirud.

Kui palavus järele andis ja me akna avasime, nägime all nõlvakul seisvate küpresside vahelt kannikesekarva mereriba, mis lebas taamal nii vaikselt ja rahulikult, et näis, nagu ei saaks sellel rahul, sellel ilul kunagi lõppu olla.

Loojangu ajal kuhjusid mere kohale tihti kummalised pilved; nähes, kui suursuguselt nad leegitsesid, heitis ta vahel diivanile, kattis näo gaasrätikuga ja nuttis: veel kaks-kolm nädalat – ja taas Moskva!

Ööd olid soojad ja pilkaselt pimedad, mustas pimeduses ujusid ja virvendasid helendavad putukad, klaaskellukestena tilisesid puukonnad. Kui silmad pimedusega harjusid, tulid ülal nähtavale tähed ja mäeharjad, küla kohal joonistusid välja puud, mida me päeval polnud tähele pannud. Ja kogu öö kuuldus külakõrtsist tuhmi trummipõrinat ning otsekui ühe ja ainsa lõputult kestva laulu kaeblikku kurguhäälset hala.

Meie lähedal, kaldajärsaku all, mis laskus metsast mere poole, hüples mööda kivist sängi väike läbipaistev ojake. Kui imeliselt pihustus ja kees tema sädelus sel salapärasel tunnil, mil mägede ja metsade tagant vaatas ainiti välja viimases veerandis kuu otsekui mõni kummaline olevus!

Vahel öösiti läksid mägedest liikvele hirmsad rajupilved, tõusis vihane torm, metsade kohisevas hauapimeduses lõid loitma nõiduslikud rohelised kuristikud ja taevast lõhestasid veeuputuse-eelsed välgulöögid. Siis ärkasid ja kriiskasid metsas kotkapojad, kiljus ilves, kilasid šaakalid. Kord tuli meie valgustatud akna alla terve suur šaakalikari – niisugustel öödel tunglevad nad alati elamute poole –, me avasime akna ja vaatasime neid ülalt, nad läikisid sätendava vihma käes ja kiljusid, just nagu sisselaskmist paludes… Neid vaadates nuttis ta rõõmust.

 

Mees otsis teda Gelendžikist, Gagrast, Sotšist. Järgmisel päeval pärast Sotši jõudmist suples mees hommikul meres, ajas habet, pani selga puhta pesu ja lumivalge kuue, sõi restoranis võõrastemaja terrassil hommikueinet, jõi ära pudeli šampanjat, jõi kohvi šartröösiga, suitsetas ruttamata sigari lõpuni. Oma numbrituppa tagasi jõudnud, heitis ta diivanile ja tulistas endale kahest revolvrist mõlemasse meelekohta.

 

12. novembril 1937

 


Tõlkinud Aivar Kull

Tõlke esmatrükk: Vikerkaar 1986/4, lk 33-35

1 Ülle Pärli, "Valeri Bezzubov ja vene kirjandus" – Kultuurileht 21. oktoober 1994, nr 36, lk 17
2 Valeri Bezzubov, "Armastus Ivan Bunini loomingus" – järelsõna Bunini novellikogule "Suure paastu esmaspäev", LR 1981/18-20, lk 137-142
3 VB pühendus tema Andrejevi-monograafiasse kõlab: "Aivar Kullile mälestuseks kohtumisest Tartus ühel kevadisel õhtul, 13.aprill 1986. a."
4 Aivar Kull, "Vestlus Valeri Bezzuboviga 20. sajandi vene kirjandusest, rõhuasetusega 1920.–30. aastatel" – Noorus 1989, nr 10,lk 25-29. Tegin VB-st ka artikli Vikipeediasse: https://et.wikipedia.org/wiki/Valeri_Bezzubov
5 Vene kriitikaklassik Dmitri Pissarev on öelnud: "Väga vähesed inimesed, ja sealjuures vaid kõige väljapaistvamad, suudavad lihtsalt ja avameelselt öelda "ei tea"." (Aforismialbum, tlk. A. Kull – Noorus 1985/9, lk 23).
6 Kärt Hellerma, "Medusa juuksed. Artikleid, esseid, arvustusi, ettekandeid, intervjuusid, mõtisklusi 1988-2018", EKSA, Tallinn 2018, lk 518
7 Ülle Pärli, lk 18; VB bibliograafia on siin: http://www.ut.ee/FLVE/ruslit/history/vib/list_vib.php
8 Autor ise oleks tahtnud vabamat pealkirja "Leonid Andrejev ja teised", ent pidi isehakanud "asjatundjate"-ideoloogiavalvurite survele järele andma.
9 Valeri Bezzubov, "Jerzy Grotowski teatriotsingute etappidest" – Sirp ja Vasar 1976, 13. aug. – 3. sept., nr 33–36 

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: