Aivar Kulli ajalootund: Raskolnikovi avalik kiri Stalinile

Meil on nüüd ilmunud kümneid tõlketeoseid Stalinist, mis aga mõnigi kord valgustavad stalinlikku terrorit pealiskaudselt või peaaegu meelelahutuslikus võtmes.1 (vt all viidet). Selliste teoste puhul tahaksin meenutada üht täiesti erakordset avalikku kirja, mis juba 80 aastat tagasi suutis seda terrorit avada nii tabavalt, et võiks olla teatud määral eeskujuks isegi tänastele autoritele. Või sobida lausa mõtteliseks lisaks mõnele Stalini-raamatule.
Nimelt ilmus 1. oktoobril 1939 Pariisi vene ajalehes Novaja Rossija tollase nõukogude diplomaadi Fjodor Raskolnikovi "Avalik kiri J. V. Stalinile", mida võib pidada üheks kõige julgemaks ja teravamaks Stalini-vastaseks väljaastumiseks diktaatori eluajal.
Diplomaadi ja literaadi Fjodor Raskolnikovi (1892-1939) elukäiku tutvustas meie lugejale ajaloodoktor Vassili Polikarpovi järjelugu Rahva Hääles 28. juulist 1. augustini 1987, millele järgnes Rein Kruusi artikkel "Fjodor Raskolnikov ja Eesti" tollases Edasis 27. augustil 1987.2 Neis kirjutistes esitati ka mõned katked Raskolnikovi avalikust kirjast Stalinile3. Et see omas ajas erakordselt julge kiri – hoolimata autori kohatisest naiivsest usust "Lenini üritusse", "tõelisse sotsialismi", "Oktoobrirevolutsiooni saavutustesse", "kangelaslikku Punaarmeesse" jne. – on kahtlemata kaalukas ja unikaalne ajaloodokument ("hea" Leniniga võideldi "halva" Stalini vastu veel 1980. aastate lõpus, siin pole mõtet kirja autorile etteheiteid teha), siis tõlkisin ta täielikul kujul, tõlke vaatas läbi ja tegi mitmeid parandusi omaaegse Loomingu Raamatukogu legendaarne toimetaja Lembe Hiedel, ning kuulus kiri õnnestus novembris 1988 – laulva revolutsiooni harjal (just neil päevil, kui võeti vastu suveräänsusdeklaratsioon) – avaldada 114 000-lise tiraažiga ajakirjas Aja Pulss.
Teda on uuemal ajal korduvalt mainitud meie ajaloolaste poolt (nt Magnus Ilmjärve uurimused) seoses Eesti-Vene suhetega 1930. aastate algul, mil ta oli N. Liidu "täievoliline esindaja" Eestis.4 Raskolnikovi abikaasa Muza (1913-2006) Pariisis trükitud mälestuste Eestit puudutav osa avaldati Rein Kruusi saatesõnaga Vikerkaares 1989/8; meenutagem sealt Kruusi kokkuvõtlikku hinnangut Raskolnikovi kohta: "Tema vastuhakk ebainimlikule süsteemile väärib lugupidamist ja mingis mõttes süsteemi ohvrina on ta ära teeninud kaastunde, kuid tema elu traagika seisneb pigem selles, et ta sattus konflikti süsteemiga, mida ta ise oli loonud ja käigus hoidnud".
Raskolnikovi elukäik vääriks põnevusromaani. Ta kuulutati rahvavaenlaseks (mis oleks tähendanud tabamisel mahalaskmist 24 tunni jooksul), ta põgenes mitmel pool Euroopas Stalini agentide eest... Tänaseni pole täit selgust Raskolnikovi surma asjaoludes (haigushoog, enesetapp, mõrv?), kuid üha tõenäolisemaks peetakse Stalini kättemaksu; igatahes vähem kui kuu aega pärast oma viimse läkituse allkirjastamist leiti autor 12. septembril 1939 Nizzas surnult, ta oli 5. korruse aknast alla kukkunud (hüpanud, lükatud?).
Dostojevski tuntud romaanist pseudonüümi saanud "Suure Oktoobri" kangelase Fjodor Raskolnikovi elukäigus peegeldusid ja põimusid eredalt nii kuritöö kui ka karistus. Siiski on arvatud, et juba üksnes selle erakordse avaliku kirja pärast võiks talle kõik tema varasemad patud andeks anda.
Raskolnikov oli otsapidi kirjanik, nt tema näidendit "Robespierre" mängiti 1933 Vanemuises. Siit ka tema kirja jõuline, dramaatiline stiililaad.
Jah, nagu näeme alljärgnevast tekstist, siis oma ajast päris välja hüpata Raskolnikov ei suutnud. Ent tema raevukas, surmapõlglik kiri lõi kõvasti laineid ka pool sajandit hiljem, esmakordsel avaldamisel N. Liidus (1988), ning näikse päris tõsiselt ärritavat ka Venemaa tänaseid uus-staliniste (kes pole ajaloost vähimalgi määral õppinud ega suuda mõista, et just kõige ustavamaid Stalini jüngreid hukati erilise agarusega).
Praegu, kus näiteks Youtube on täis Stalinit idealiseerivaid või lausa ülistavaid videosid, tundub Raskolnikovi läkitus taas vägagi aktuaalne.5
Kirja moto on pärit Gribojedovi komöödiast "Häda mõistuse pärast" (Jaan Krossi tõlkes 1964, lk 85: "tõtt su kohta räägin sellist, / et vale kahvatub!").
FJODOR RASKOLNIKOV
AVALIK KIRI J. V. STALINILE
Ma räägin sinust sellist tõtt,
mis hirmsam on mistahes valest.
Stalin, Te kuulutasite mind "väljaspool seadust" olevaks. Selle aktiga Te võrdsustasite mind õigustes – täpsemini õigusetuses – kõigi Nõukogude kodanikega, kes elavad Teie ülemvõimu all väljaspool seadust.
Omalt poolt vastan samaga: tagastan Teile sissepääsuloa Teie rajatud "sotsialismi kuningriiki", loobun täitmast Teie otsuseid. Teie sotsialism, mille võidule pääsedes leidub tema ehitajaile kohta vaid vanglatrellide taga, on tõelisest sotsialismist väga kaugel, nii nagu Teie isikudiktatuuril pole vähimatki ühist proletariaadi diktatuuriga.
Teid ei aita seegi, kui ordeniga autasustatud ja austatud revolutsionäär-narodovolets N. A. Morozov6 kinnitab, et just sellise sotsialismi eest on ta 20 aastat oma elust veetnud Schlüsselburgi kindluse müüride vahel.
Tööliste, talupoegade, intelligentsi rahulolematuse tõkestamatu kasv nõudis otsustavat poliitilist manöövrit, sama pöördelist nagu Lenini üleminek NEPile 1921. aastal. Te "kinkisite" nõukogude rahva survel talle demokraatliku konstitutsiooni. Kogu maa võttis selle vastu võltsimatu vaimustusega. 1936. aasta konstitutsioon, mis pidi kehastama rahva ootusi ja lootusi, selle demokraatlike printsiipide ausameelne elluviimine asendus uue poliitilise manöövriga, mis tähendab valet ja pettust. Te kultiveerite eetikata poliitikat, autut võimu, inimarmastuseta sotsialismi. Mida Te olete teinud konstitutsiooniga, Stalin? Kartes valimiste vabadust kui "hüpet tundmatusse", mis ohustaks Teie ainuvõimu, tallasite Te konstitutsiooni nagu paberilipaka jalge alla, muutsite valimised üheainsa kandidatuuriga hääletamise viletsaks farsiks, Ülemnõukogu istungjärgud aga üksnes Teie isiku ülistuseks ja kiidulauluks.
Istungjärkude vaheajal olete vaikselt hävitanud "vastupuiklevaid" saadikuid, irvitades nende puutumatuse üle ja andes mõista, et Nõukogudemaa peremees olete Teie, mitte Ülemnõukogu. Te olete teinud kõik, et diskrediteerida nõukogude demokraatiat, nii nagu Te olete diskrediteerinud sotsialismi. Selle asemel, et minna konstitutsiooniga määratud teed, surute Te kasvavat rahulolematust maha vägivalla ja terrori abil.
Asendanud järk-järgult proletariaadi diktatuuri oma isikudiktatuuriga, alustasite Te uut etappi, mis läheb meie revolutsiooni ajalukku terroriajastu nime all.
Keegi ei tunne end Nõukogude Liidus ohutult. Keegi ei tea magama heites, kas ta pääseb öösel arreteerimisest. Kellelegi ei halastata. Süütu ja süüdlane, oktoobripäevade kangelane ja revolutsiooni vaenlane, vana bolševik ja parteitu, kolhoosnik ja diplomaat, rahvakomissar ja tööline, intelligent ja Nõukogude Liidu marssal – kõiki võib tabada piitsahoop, kõik keerlevad verisel saatanakarussellil.
Nagu tulemäest variseb aeg-ajalt kõminal ja mürinal hiiglakamakaid kraatri kurku, nii kistakse ka nõukogude ühiskonnast terveid rahvakihte lahti ja paisatakse kuristikku. Te alustasite verist arveteõiendust endiste trotskistide, zinovjevlaste ja buhharinlastega, siis hukkasite vanad bolševikud, asusite seejärel hävitama parteilist ja parteitut kaadrit, kes kasvas üles Kodusõja aastail ja kandis oma õlgadel esimeste viisaastakute ülesehitustöö raskust, ning jõudsite järjega komsomolini. Te varjasite kõike seda loosungiga võitlusest "trotskistlik-buhharinlike spioonide" vastu, kuid võim ei ole esimest päeva Teie käes. Keegi ei saanud ju ilma Teie nõusolekuta vastutavale kohale "pugeda".
Kes määras niinimetatud rahvavaenlased riigi, partei, armee ja diplomaatia kõige vastutusrikkamatesse ametitesse? – Jossif Stalin. Kes torkas niinimetatud kahjurid kõikjale nõukogude ja parteiaparaati? – Jossif Stalin.
Lugege Poliitbüroo vanu protokolle: nad kirendavad aina nendesamade "trotskistlik-buhharinlike spioonide", "kahjurite" ja "diversantide" nimedest, nende ametissemääramistest ja ümberpaigutustest. Ja seal all ilutseb allkiri – Jossif Stalin!
Te teesklete lihtsameelset kergeusklikku, keda on aastaid ninapidi vedanud maskeerunud karnevalikoletised. Te otsite patuoinaid, sosisklete oma õukondlastega ning omistate kinnivõetud ja kadumisele määratud ohvreile Teie enese patte. Te hoiate kogu maad õudse terrorihirmu kütkes, isegi kõige julgemad ei söanda Teile tõtt näkku öelda. "Vaatamata isikule" tehtava kriitika lained vaibuvad aupaklikult Teie aujärje ees.
Te olete patuta nagu paavst. Te pole iial eksinud. Kuid nõukogude rahvas teab väga hästi, et Teie, "rahva õnne sepp", kannate kõige eest vastutust.
Te olete räpaste võltsingute abil lavastanud kohtuprotsesse, mille süüdistuste absurdsus ületab Teile seminariõpikutest tuntud keskaja "nõiaprotsessid". Te teate küll, et et Pjatakov7 ei lennanud Oslosse, et Gorki suri loomulikku surma ja et Trotski ei ajanud rongi rööbastelt. Teades, et see kõik on vale, Te ässitate laimajaid: "Laimake, küll midagi ikka külge jääb".
Nagu Te teate, pole ma kunagi olnud trotskist, vastupidi, ma olen nii trükisõnas kui ka suurtel nõupidamistel võidelnud ideeliselt kõigi opositsioonide vastu. Ka praegu pole ma nõus Trotski positsiooniga, tema programmi ja taktikaga. Põhimõtete lahknevuse juures pean ma Trotskit ausaks revolutsionääriks. Ma ei usu ega hakka kunagi uskuma, et ta on sobingus Hitleri ja Hessiga.
Te olete kokk, kes valmistab ülepipardatud roogi. Normaalse inimese seedimisele hakkavad need vastu. Te andsite Lenini kirstu juures pühaliku tõotuse täita tema testamenti ja hoida partei ühtsust nagu silmatera. Valevanduja! Te ei ole täitnud Lenini testamenti.
Teie süüdistasite Lenini kauaaegseid võitluskaaslasi Kamenevi, Zinovjevit, Buhharinit, Rõkovit ja teisi, kelle süütus oli Teile hästi teada, ning lasksite nad hukata.8 Te sundisite neid enne mahalaskmist omaks võtma kuritegusid, mida nad polnud kunagi teinud, ja valasite nad pealaest jalatallani sopaga üle.
Kus on Oktoobrirevolutsiooni kangelased? Kus on Bubnov, Krõlenko? Kus on Antonov-Ovsejenko? Dõbenko?9 Teie arreteerisite nad, Stalin! Kus on vana kaardivägi? Neid pole enam elavate kirjas, Teie lasksite nad maha, Stalin! Te teotasite ja rüvetasite oma võitluskaaslaste hingi. Te sundisite oma järelkäijaid sammuma hingepiina ja jälestusega läbi oma eilsete seltsimeeste ja sõprade vereloikude.
Valelikus "Partei ajaloos", mis on kirjutatud Teie juhendamisel, Te varastasite paljaks surnud ja Teie poolt häbisse saadetud inimesed, omastades nende kangelasteod ja teened.10 Te olete hävitanud Lenini partei ning asutanud tema varemetele "uue partei" – Lenini-Stalini partei, mis on mugav kattevari Teie ainuvalitsusele. Selle partei Te lõite oma programmi ja taktika baasil, tema aluseks on ideelage andumus Teile ja armastus Teie vastu.
"Uue partei" programmi tundmine pole tema liikmetele kohustuslik, küll aga on kohustuslik armastus Stalini vastu, mida ajakirjandus päevast päeva üles kütab. Parteiprogrammi järgimist asendavad armastusavaldused Stalinile. Te olete renegaat, kes on hüljanud eilsed ideaalid, reetnud Lenini ürituse.
Te kuulutasite pidulikult välja kaadri edutamise loosungi, ent kui palju vastselt edutatuid kuhtub juba Teie türmides? Kui palju Te neid olete hukata lasknud, Stalin? Te hävitate sadisti julmusega meie maale vajalikku ja kasutoovat kaadrit. Teie diktatuuri seisukohalt tundub ta Teile ohtlik.
Te purustate sõja lävel Punaarmee – meie maa lemmiku, tema uhkuse, tema kaitsekilbi. Te olete jätnud Punaarmee ja -laevastiku ilma juhtkonnata. Te olete tapnud kõige andekamad väejuhid, kes kerkisid esile maailma- ja Kodusõja päevil, eesotsas hiilgava marssali Tuhhatševskiga. Te hävitasite Kodusõja kangelased, kes korraldasid armee viimase tehnika sõna järgi ümber ja muutsid ta võitmatuks. Suurimas sõjaohus Te hävitate jätkuvalt väejuhte, kesk- ja alamastme koosseisu. Kus on marssal Blücher? Kus on marssal Jegorov?11 Te arreteerisite nad, Stalin! Ärevil meelte rahustamiseks Te petate rahvast, nagu läheks arreteerimistest ja hukkamistest nõrgestatud Punaarmee aina tugevamaks. Teades küll, et sõjateaduse reeglid nõuavad armee ainujuhtimist – ülemjuhatajast kuni jaokomandörini välja –, taastasite Teie poliitkomissaride koosseisu, mis tekkis Punaarmee algusaastatel, kui meil polnud veel omi komandöre ning vana armee sõjaspetsialistid vajasid poliitilist järelevalvet. Te tõite punaväekomandöre umbusaldades armeesse kaksikvõimu ja laostate sõjaväedistsipliini. Te olete nõukogude rahva survel ellu äratanud vene ajalookangelaste kultuse, räägite silmakirjalikult Aleksander Nevskist, Dmitri Donskoist, Suvorovist ja Kutuzovist, lootes, et tulevases sõjas aitavad nemad Teid rohkem, kui oleksid aidanud hukatud marssalid ja kindralid.
Kasutades asjaolu, et Te kedagi ei usalda, püüavad tõelised Gestapo ja Jaapani luure agendid selles sogases vees edukalt kala, toimetades Teie kätte hulganisti võltsdokumente, mis määrivad meie paremaid ja ausamaid inimesi. Teie poolt loodud kahtlustamise, usaldamatuse, üleüldise nuhkimise, NKVD (kelle kätte Te andsite lõhki kiskuda Punaarmee ja kogu meie maa) kõikvõimsuse laostavas õhkkonnas usutakse iga "juhuslikult pihkusattunud" dokumenti või siis tehakse nägu, et usutakse, ning loetakse seda ümberlükkamatuks tõendusmaterjaliks. Ježovi12 agendi poolt sokutatud valedokumentide abil, mis pidid kompromiteerima ausaid saatkonna töötajaid, purustati meie diplomaatiline esindus Bulgaarias, alates autojuht Kazakovist ja lõpetades sõjaväeatašee Suhhorukoviga.
Te hävitate üksteise järel Oktoobrirevolutsiooni peamised saavutused. Te olete "tööjõu voolavusega" võitlemise sildi all tühistanud vabadused, orjastanud nõukogude rahva, kinnistanud ta tehastesse ja vabrikutesse. Te olete purustanud riigi majandusorganid, desorganiseerinud tööstuse ja transpordi, õõnestanud direktorite, inseneride ja meistrite autoriteedi; ametissemääramiste ja mahavõtmiste lõputu sikuhüppemänguga käib kaasas inseneride, direktorite ja tööliste kui "varjatud" ja "veel paljastamata" kahjurite vangistamine ja tagakiusamine.
Muutes normaalse töö võimatuks, sunnite Te töölisi "tööluuside ja hilinemiste vastu võitlemise" ettekäändel töötama antiproletaarsete dekreetide piitsa all. Teie ebainimlikud repressioonid teevad nõukogude töötajate elu talumatuks, vähimagi eksimuse eest saavad nad töölt hundipassi ja tõstetakse korterist välja.
Töölisklass on kangelasliku ennastsalgavusega talunud pingelist tööd, alatoitlust, nälga, viletsat palka, korterikriisi ja hädavajalike kaupade puudumist. Ta uskus, et Te taotlete sotsialismi, kuid Te petsite tema usaldust. Ta lootis, et sotsialismi võiduga meie maal teostub inimkonna helgemate peade unistus suurest vendlusest, et elu muutub kergemaks ja rõõmsamaks. Te hävitasite sellegi lootuse. Te kuulutasite, et sotsialism on juba üles ehitatud. Ning töölised küsivad hämmastunult üksteise käest: "Kui see on sotsialism, siis mille eest me üldse võitlesime, seltsimehed?!"
Moonutades Lenini teooriat riigi väljasurumisest, nagu Te olete moonutanud kogu marksismi-leninismi, lasete Te oma kirjaoskamatutel, kodukasvanud teoreetikutel, kes on nüüd hõivanud Buhharini, Kamenevi ja Lunatšarski kõrged kohad, kuulutada GPU võimu isegi kommunismi ajal.
Te olete kolhoositalurahvalt võtnud igasuguse tööstiimuli, laostanud "kolhoosimaade raiskamise" vastu võitlemise sildi all talupoegade õueaiamaad, et sundida neid kolhoosipõldudel töötama. Nälja organiseerijana olete Te oma valimatute meetodite jõhkruse ja julmusega teinud kõik, et diskrediteerida talurahva silmis Lenini kollektiviseerimisideed.
Kuulutades intelligentsi silmakirjalikult "maa soolaks", olete Te kirjanikult, teadlaselt, kunstnikult võtnud igasuguse seesmise vabaduse. Te olete pigistanud kunsti pihtide vahele, kus ta lämbub ja hinge vaagub.
Teie poolt pööraselt ärahirmutatud tsensuur ja kõige eest oma peaga vastutavate toimetajate arusaadav argus on viinud nõukogude kirjanduse tardunud ja halvatud olekusse. Kirjanik ei saa avaldada oma teost, dramaturgi näidend ei pääse lavale, kriitik ei saa väljendada oma arvamust, kui seda ei märgista kroonustambid. Te kägistate nõukogude kunsti, nõudes temalt õukondlikku tallalakkumist, ent kunst eelistab vaikida ega taha Teile hosiannat laulda. Te propageerite pseudokunsti, mis tüütu ühetoonilisusega kuulutab Teie kurikuulsat, iiveldamaajavat "geniaalsust". Andetud grafomaanid ülistavad Teid kui pooljumalat, Kuu ja Päikese järglast, ja Teie, idamaine despoot, naudite neid lamedaid kiidukõnesid. Te olete armuheitmatult hävitanud andekaid, kuid Teile isiklikult vastumeelseid kirjanikke. Kus on Boriss Pilnjak? Kus on Sergei Tretjakov? Kus on Aleksandr Arosjev? Kus on Mihhail Koltsov? Kus on Tarassov-Rodionov? Kus on Galina Serebrjakova, kelle ainus süü on, et oli Sokolnikovi naine? Te arreteerisite nad, Stalin!13
Te taastasite Hitleri jälgedes keskaegse raamatupõletamise. Ma olen oma silmaga näinud kohesele ja vastuvaidlematule hävitamisele määratud teoste hiigelnimekirju, mida Nõukogude raamatukogutöötajatele laiali saadetakse. Kui ma olin saadikuks Bulgaarias, leidsin 1937. aastal tuleroaks määratud kirjanduse nimestikust oma mälestusteraamatu "Kroonlinn ja Piiter 1917. aastal". Paljude autorite nimede järel oli märkus: "Hävitada kõik raamatud, brošüürid, portreed".
Te olete jätnud Nõukogude teadlased – eriti humanitaarteaduste vallas – ilma vähimastki teadusalasest mõttevabadusest, nii et loominguline uurimistöö on muutunud võimatuks. Ennasttäis võhikute ja intrigaanide näägutamine ja klaperjaht ei lase teadlastel ülikoolides, laboratooriumides ja instituutides oma tööd teha. Te kuulutasite kogu maailmas tuntud väljapaistvad vene teadlased Ipatjevi ja Tšitšibabini "ülejooksikuteks"14, lootes naiivselt neid kahjustada, kuid häbistasite vaid iseennast, andes kogu riigile ja maailma avalikkusele teada Teie režiimi kompromiteeriva tõsiasja: parimad õpetlased põgenevad Teie "paradiisist", loovutades Teile Teie "heategevuse" – korteri, auto, valitsuse söökla toidukaardid.
Te hävitate andekaid vene teadlasi. Kus on parim Nõukogude lennukikonstruktor Tupolev? Te ei säästnud isegi teda, Te arreteerisite Tupolevi, Stalin! Pole valdkonda, pole paika, kus inimene saaks pühenduda oma kutsumusele. Teatridirektor, harukordne lavastaja, väljapaistev kunstiinimene Meierhold ei tegelnud poliitikaga, kuid Teie, Stalin, arreteerisite ka Meierholdi!15
Teades, et meie kaadrinappuse juures on iga haritud ja kogenud diplomaat kõrges hinnas, olete Teie ükshaaval Moskvasse meelitanud ja hävitanud peaaegu kõik meie välisriikide saadikud. Te olete täielikult ruineerinud Välisasjade Rahvakomissariaadi. Hävitades igal pool, igal alal meie riigi kullafondi, tema noort kaadrit, olete Te hävitanud ka andekaid, oma võimete tippu jõudnud, paljutõotavaid diplomaate.
Sõjaohuähvarduse haripunktil, kui fašismi teravik on suunatud Nõukogude Liidu vastu, kui Danzigi konflikt ja sõda Hiinas on otsene platsdarmi ettevalmistus tulevaseks interventsiooniks NSV Liitu, kui Saksamaa-Jaapani agressiooni peamiseks objektiks on meie kodumaa, kui sõja ärahoidmise ainus võimalus on NSV Liidu avalik liitumine demokraatlike riikide rahvusvahelise blokiga, viivitamatu lepingu sõlmimine Inglismaa ja Prantsusmaaga, – niisugusel momendil Te kõhklete, venitate, kõigute kahevahel nagu pendel. Teid ei ajenda üheski Teie sise- või välispoliitilises arvestuses kodumaa-armastus – see tunne on Teile võõras –, vaid loomalik hirm oma ainuvõimu kaotamise pärast. Teie põhimõttelage diktatuur on painav mädakolle meie maal.
Teie, "rahvaste isa", reetsite lüüasaanud hispaania revolutsionäärid, jätsite nad saatuse ja teiste riikide hooleks. Õilis inimelude päästmine ei ole Teie missioon. Häda võidetuile! Teile ei lähe nad enam korda! Te lasete osavõtmatult hukkuda fašistide barbaarsuse eest põgenenud juudi töölistel, käsitöölistel ja intelligentidel, lüües nende ees kinni oma riigi uksed, ehkki sellel määratul maal saaks külalislahkelt vastu võtta tuhandeid emigrante.
Nagu kõik nõukogude patrioodid, tegin minagi oma tööd ja sulgesin silmad paljude asjade puhul; ma olen liiga kaua vaikinud. Mul pole raske lahku lüüa Teist ega Teie hukkumisele määratud režiimist, vaid vana leninliku partei jäänustest – parteist, mille liige ma olen olnud ligi 30 aastat ja mille Teie laastasite 3 aastaga. Mul on piinavalt valus kodumaatuks jääda.
Ikka enam sattuvad Teie isikudiktatuuri huvid lepitamatusse vastuollu tööliste, talurahva, intelligentsi, kogu riigi huvidega, mille üle Teie irvitate nagu ainuvõimu saanud türann kunagi. Teie ühiskondlik jalgealune aheneb iga päevaga. Palavikuliselt uusi toetajaid otsides Te puistate silmakirjalikult komplimente "parteitutele bolševikele", loote üha uusi priviligeeritud gruppe, jagate neile heldelt armuande, toidate neid almustega, kuid Te pole suuteline garanteerima neile uutele ühepäevavõimumeestele ei nende privileege ega isegi mitte elu.
Teie hullunud bakhanaal ei saa kaua kesta. Lõputu on Teie kuritegude loend, lõputu Teie ohvrite nimekiri.16 Lootusetu on püüda neid kokku lugeda; varem või hiljem saadab nõukogude rahvas Teid süüpinki kui sotsialismi ja revolutsiooni äraandja, kui suurima kahjuri ja tõelise rahvavaenlase, kui nälja ning kohtuvõltsingute organiseerija.
17. augustil 1939. aastal
F. Raskolnikov
Tõlkinud Aivar Kull
Tõlke esmatrükk: ajakiri Aja Pulss 1988 nr 21, lk 26-28; mõned väljavõtted kirjast jõudsid raamatusse: "Üldajalugu (XX sajandi algusest kuni 1938)", koostanud Kaido Jaanson, Tallinn, Koolibri 1992, lk 251-252.
1 Ühte säärast mahult tüsedat, aga kaheldava väärtusega tõlketeost olen ka arvustanud: "Stalini uued seiklused" – Postimees 9. juuli 2005: https://www.postimees.ee/1485771/stalini-uued-seiklused
Veel päris mitmete tõlketeoste kohta puhul võiksin täpselt korrata selles arvustuses öeldut: "Oleme sageli imestanud, miks on muu maailm ebapiisavalt teadvustanud Ida-Euroopa riikide kannatusi ja kommunismi kuritöid. Minu meelest on siin üks olulisemaid põhjusi heaoluühiskonna intellektuaalidest biograafide (sageli tahtmatult) asju ilustavate, üpris ekslike rõhuasetustega elulooliste "rahvaraamatute" laviin, kus ajaloo kohutavaimad terroriteod taanduvad sageli mingiteks "kaugeteks" eksootilisteks veidrusteks ja hullusteks."
2 Rein Kruusi artiklile reageeris pahane parteiajaloolane professor Herbert-Armin Lebbin (1913-2005) kirjutisega "Ei ole selge ja äratab imestust" – Edasi 13. september 1987, nr 211
3 Lühiülevaade Raskolnikovi kirjast mõne ilmekama väljavõttega leidub aga juba näiteks Postimehes Saksa-Vene sõja alguses 21. augustil 1941 (nr 30, lk 1 – saksa rindeväljaandest "Die front" tõlgitud kirjatükk "Stalin, rahva vaenlane").
4 Aleksandr Rupassov, "Fjodor Raskolnikov Eestis 1930.–1933. aastal. Lisajooni portreele". Tõlkinud Mart Orav – Akadeemia 2009, nr 7, lk 1279–1311
5 Vene 40-osalise teleseriaali "Stalin. Live" 31. osas on groteskne stseen, kus Stalin sunnib oma majapidajannat Berialt saadud Raskolnikovi kirja ette lugema.
6 Tsaariajal pikka aega vangis istunud Nikolai Morozovit (1854-1946) peeti revolutsionääri sümbolkujuks ja stalinlike repressioonide ajal piirduti tema puhul koduarestiga.
7 Georgi Pjatakov (46) lasti maha 30. 1. 1937. Talle esitati väljamõeldud süüdistus sõidus Oslosse ja kohtumises tollal Norras viibinud Trotskiga. Trotskit ennast süüdistati sajas surmapatus (ka Gorki surmas, milles aga suure tõenäosusega on mängus Stalini enda käsi) ja teda tabas Mehhikos Stalini salaagendi jääkirka hoop 20. augustil 1940 (suri järgmisel päeval).
8 Lev Kamenev (53) ja Grigori Zinovjev (52) lasti maha 25. augustil 1936; Nikolai Buhharin (49) ja Aleksei Rõkov (57) lasti maha 15. märtsil 1938. Rõkov oli Lenini ametijärglane Rahvakomissaride Nõukogude esimehe kohal; kui Lenin oleks neil aastail veel elanud, siis oleks temagi ilmselt maha lastud.
9 Andrei Bubnov (54) lasti maha 1. augustil 1938. Nikolai Krõlenko (53) ja Pavel Dõbenko (49) lasti maha 29. juulil 1938. Vladimir Antonov-Ovsejenko (54) lasti maha 10. veebruaril 1938.
10 Seda kurikuulsat partei ajaloo "lühikursust" (ilmus mitmes trükis ka eesti keeles) on käsitlenud Jaan Undusk artiklis "Retooriline suund eesti nõukogude ajalookirjutuses" kogumikus "Võim & kultuur", EKM, Tartu 2003
11 Marssal Mihhail Tuhhatševski (54) lasti maha 12. juunil 1937. Marssal Aleksandr Jegorov (55) lasti maha 23.veebruaril 1939 (armee aastapäeval). Tuhhatševski süüdimõistmises kohtunikuna osalenud marssal Vassili Blücher (47) piinati surnuks 9. novembril 1938.
12 Nõukogude salapolitsei juht, siseasjade rahvakomissar, üks "suure terrori" peamisi teostajaid Nikolai Ježov (44) lasti maha 4. veebruaril 1940.
13 Kirjanik Boriss Pilnjak (43) lasti maha 21. aprillil 1938. Kirjanik Sergei Tretjakov (45) lasti maha 10. septembril 1937. Kirjanik Aleksandr Arosjev (47) lasti maha 10. veebruaril 1938. Ajakirjanik Mihhail Koltsov lasti maha 2. veebruaril 1940. Kirjanik Aleksandr Tarassov-Rodionov (52) lasti maha 3. septembril 1938. Kirjanik Galina Serebrjakova oli korduvalt ja pikka aega vangis, tema mees, nõuk. riigitegelane Grigori Sokolnikov (50) tapeti Stalini käsul vanglas 21. mail 1939. Seda rida võiks pikalt jätkata.
14 Välisreisidel viiibinud keemikud Vladimir Ipatjev ja Aleksei Tšitšibabin keeldusid tagasi tulemast N. Liitu, nende puhul piirduti kodakondsuse äravõtmise ja hirmsate sajatustega.
15 Lennukikonstruktor Andrei Tupolev istus vangis 1937-41. Lavastaja Vsevolod Meierhold (66) lasti maha 2. veebruaril 1940.
16 "Kommunismi mustas raamatus" (e. k. 2000) on ära toodud kommunismiohvrite ligikaudne koguarv N. Liidus: 20 miljonit.
Toimetaja: Valner Valme