Oma Lutsu-raamatus ma seda lookest ei maininud – pole see ju õige följeton ega ammugi mitte novell, puudub puänt ja lühike on ta ka, sentimentaalsust parem mitte mainidagi... Aga mingit servapidi jäid Lutsu elevandid minu mällu siiski kummitama ja üle lugedes tundub, et sellelgi meenutuskillul võiks olla oma sügavam tagamaa.

Pean tunnistama, et mullegi meeldivad elevandid – suured toredad majesteetlikud loomad, kellest kiirgab rahu, mõtlikkust ja kannalikkust. Kui oleksin Brunei sultan, siis peaksin koduloomadena kindlasti paari-kolme elevanti.

Oskar Luts viibis Peterburis sõjaväeteenistuses aastail 1909-10, sellest pajatab ta põhjalikult oma mälestusteköites "Kuningakübar" (1935). Tollal jätkas ta "Kevade" kirjutamist – kui mitte alati paberil (nüristav rividrill seda ju ei soodustanud) – siis peas kindlasti. Hiljem on ta tunnistanud, et teade maailmasõja algusest 1914 oli tema elu kõige halvem silmapilk. Nii et Lutsu inimsõbralikud elevandid võiksid omal viisil märkida – või isegi sümboliseerida – tsaariaegse rahuliku elu idülli, aega, mil maailm polnud veel sööstnud kaosesse, mil inimkond polnud veel vaenulikesse leeridesse paisatud...

Nii et kui kunagisel esmalugemisel jäi mu pilk peatuma eeskätt loo pealkirja sõnal "abielu" (siingi pakub kirjanik ju näputäie humoorikat mõtteainet), siis nüüd üle lugedes jäid fookusse ikkagi – elevandid. Aga otsustagu lugeja, mida võtta, mida jätta.

 
Oskar Luts

ELEVANDI ABIELUST

üks väike jutuke

Kord olin minagi noor ja teenisin Peterburi linnas apteekrisellina, ja siis mulle hakkas meeldima zooloogiaaed. Mind lõbustas iga loom ja sain ma igaga neist suureks sõbraks, aga eriti huvitas mind elevandipaar. Ühel vihmasel päeval pärast päevatööd jälle sattusin sinna oma sõprade juurde.

"Tülli läksid," ütles mulle valvur poolsosistades.

"Kes läks tülli?" küsisin.

"Härra elevant oma armsa abikaasaga."

"Mispärast?"

"Jah, noh, vaadake, juhtub niisuguseid asju. Pandi londid kokku ja murti end hirmsal kombel, ja sellest silmapilgust peale ma enam ei julge minna sinna puuri. Ei saanudki teisiti, kui lahutasime nad ära – teine teisale."

Nojaa, nagu juba oli öeldud, vahimees hoiatas mind – mitte minna sinna elevandi proua juurde. Aga nagu ma olin temale juba toonud meelehead mitmeti, siis oli ta minu vastu väga sõbralik; asi läks isegi niikaugele, et ta nuhkis läbi minu taskud, otsides igapäevast ratsiooni.

Ja siis ühel päeval, kui ma olin unustanud toomast selle satsi, siis ta jällegi tegi oma londiga ekskursiooni minu taskuisse, aga kui ta sealt mitte midagi ei leidnud, siis pani oma londi minu kaela ümber, ja keerutas seda londikest korda kolm. Nii siis, kui tundsin seda sõprust, siis hakkas mul natuke külm.

"Kolmas kell," mõtlesin, "nüüd tuleb ärasõit teise ja paremasse maailma, et kui ta nüüd pigistab kinni oma armsa londikese, siis on minu tossukesed väljas ja sussid püsti." Ent nüüd hakkasin temaga mehkeldama, kurameerima ja rääkima temale selget eesti keelt.

"Ära pahanda," ütlesin, ikka veel sügades teda kõri alt, "ma ju pole sulle teinud mingisugust pahandust!"

Siis hakkas elevandi emanda lont natuke lahenema, ning mu elurõõm tuli tagasi. Teisel päeval tõin temale oma tavalise ratsiooni, mis nagu harilikult koosnes kahest prantsleivast ja mõningaist banaanidest. Ta tänas mind, longutades pead ja vaatas mulle silmi üsna rõõmsalt.

Kuid sealsamas kõrval oli natuke sekeldamist elevandi-härraga – mitte ei tea, kas ta mind kadestas või oli mõni teine põhjus. Kuid kogu aeg meie kõnelesime prouaga eesti keelt puht vene linnas ja me mõistsime teineteist väga hästi.

See nüüd oligi see elevandi-jutt. Ja see on sündinud lugu, et ma olen saanud suureks sõbraks elevandi prouaga. Mine tea, kas ta enam elab? Oleks rõõm teda veel kord näha. kuid on väga ja väga küsitav, kas ta mind enam tunneb?

Siis oli seal veel palju teisi loomi, mis mind huvitasid, eriti merelõvi ja hülged – neile vahel pildusin valgeid kalu, ja nii virke veeloomi polnud ma veel kunagi varem näinud. Olgu kuidas on, aga ma uneski naeran ja tunnen rõõmu oma sõbranna elevandiproua üle. Kõik need suured hooned kerkivad mu silme ette ja üsna tihti virgun unest omaenda naerust.

Jumal teab... oli aeg, millal isegi inimeste! polnud süüa ses linnas. Mis küll võis saada minu armsast sõbratarist? Kui mind Jumal vähegi aitab, siis just oma sõbratari pärast sõidangi Leningradi ning viin temale jälle oma tuntud pruukosti.

Metslooklev zooloogiaaed istub mul tänini meeles; kuidas ta täna peaks välja nägema, seda ma ei tea. Suured ja kõrged majad tahtsid vajutada kinni mu hinge: ma ei olnud nendega harjunud, kuid see linn oli ja on mulle praegugi armas. Kui palju armsaid mälestusi jäi mulle sellest linnast, mida võib-olla mõnedki vihkavad! Nii palju ilusaid naisi, nii palju ilusaid elevante!! Niipalju kui ma olen kuulnud, kõik rühivad Pariisi – mina igatahes sooviksin enne oma surma veel olla Peterburis, alias Leningradis.

Postimees 18. november 1937, nr 313, lk 5