Kirjutasin sealt välja vastavad kohad, panin oma pealkirja ja tulemuseks on nõnda siis Stefan Zweigi järgi – tema otsestest tsitaatidest, vaid mõne (nime)asenduse ja õige minimaalsete kohendustega – kombineeritud lühilugu; nimetagem seda hoiatusnovelletiks.

JAAGU JA KATARIINA LUGU

Aga kes on Katariina? Keegi naine, mingisugune naine, ei ilus, ei kütkestav, ei päris ehtne, ei päris arukas ja sealjuures ainult pool-, ainult veerandharitud, ja käes pole tal muud kui sulg… Selle keeruka hinge huvitavus seisneb üksnes tema olemuse vastandlikus segus, hüsteeria ja arvestuse matkimatus kombinatsioonis.

Ent kui Katariina tahab midagi olla, võib ta silmapilk selleks saada, niisiis ka kütkestavaks, ja tema kannatav-naeratav leebus kiirgab ühele laiaõlalisele noorele mehele võlu, mis mehe päästmatult kammitseb.

Jaagul ei kulu kaua mõistmaks, k u i tüütu temperamendiga ta enda on sidunud. Õige pea märkab ka tubli Jaak seda, mida enne teda mõnedki on märganud: et selle despoodiga, selle kramplikult imetlemist nõudva naisega läheb pikapeale võimatuks talutavalt suhelda.

Mida selgemini viiekümneaastane naine tunneb oma naisesaatuse luhtumust, seda enam keeb ja käärib ta ihus väänduv ja paisuv elujõud, mis seni kordagi pole väljapääsu leidnud. Ja Katariina hõiskab, juubeldab, lõõmab – kiirgav, noorenenud, peaaegu ilus naine, kes väriseb tegutsemistungist, tulvil uut energiat.

Juba see, kuidas kannatlik, sõbralik mees talle rahu sisendavate silmadega otsa vaatab, elektriseerib teda. Teda rahustab mehe jahe käsi, mis tal magnetiliselt otsaesist silitab.

Kuid ka tublil Jaagul on, mida imeks panna. Korraga leiab Jaak enda ees üsna erilise naise, literatuurse naise, kirjanaise, kes joob ta sõnu vaimustuses ja kõigi pooridega. Naine pärib, arutleb, vaidleb, tirib tublist Jaagust kõik välja, mis tal öelda on. Talle omase läbematu hooga puurib Katariina enese mehe mõtteisse ning imeb neist pöörast fanaatilist vaimustust.

Esmakordselt tunneb see egotsentriline loomus, kes millelegi ega kellelegi anduvalt kaasa pole elanud, kelle erootika on minatunde ülekuumutuses moondunud, kelle emavaist on ülemäärase isedustahte all lämbunud – esmakordselt tunneb Katariina nüüd tõelist kirge. Ning elementaarne kirg on alati parim ventiil neuroosidele. Nüüd võib ta elujõud vabalt paisu tagant purskuda. Viimaks on sel vindunud ja väändunud elul mõte ja suund. Sümpaatse selgesilmalise ja omas lihtsuses usaldusväärse Jaagu kindlus kandub vabanemisena Katariinasse.

Ent siin puudutame üht tuumapunkti selle imetlusväärse naise mõjujõus: naeruväärsusmeel puudub tal absoluutselt. Ta on niivõrd tulvil eneseusaldust, niivõrd oma veendumustesse suletud ja müürdunud, et ükski mõistuse vastuväide ei pääse iial ta ajule ega närvidele ligi. Tema silmaklapiloogika on terve maailma loogikast tugevam. Mis tema ütleb, on tõde, mis teised ütlevad, vale. Mis tema teeb, on laitmatu, mis teised sellest arvavad, tähtsusetu: nagu pisimagi luugini soomustatud tank veereb enesestvõlutu peatumatult kõigist tõelisuse okastraatidest üle.

Ja naine, kes kahekümneselt vana oli, saab viiekümneselt nooreks.

Kuid oo salapärast kättemaksu! Näib, et vananeva naise alateadvus, tema füsioloogiline vaist on ta enda ärkvel teadvusele kontrollimatu. Ja sellal kui mitte just väga taiplik Jaak ikka veel midagi ei aima või ehk ka aimata ei taha, lööb peidul pinge äkki Katariina eerose komplementaartunde kujul, alasti vaenu kujul välja. Kord õhtul plahvatab kogunenud pinge (Katariina valitsejanatuur ei talu iial, et temast üle ollakse).

Tubli Jaak on kõike muud, kui hüsteerik. Ta talitab nii nagu korralik selge peaga mees ja kuulutab senised suhted jäädavalt lõppenuks.

Järsk lahkumine Jaagust tähendab Katariina elus võib-olla hingeliselt tähtsaimat murrangut. See pole küll ta esimene lahkulöömine partnerist ega jää ka viimaseks, sest kellestki, kes talle elus ligidal seisnud, ei suuda Katariina oma despootliku sallimatuse tõttu iial teisiti lahkuda kui surmlikus riius. Seekord on aga haavatud ta olemuse sisimat ja tumedaimat ringi, ta naiselikkust. Ning kui valdav pidi olema vananeva naise tunne, see ilmneb alles hiljem, kisendavas, märatsevas, krampidest tõmblevas, surmlikus ja hulluseni küündivas vihkamises, mille ta ehtsa hüsteerikuna paisutab metafüüsiliste mõõtmeteni. Et Jaak, see Eimiski, ilma temata kenasti edasi elab, ja koguni abiellub, see mõte piitsutab Katariina uhkust lausa hulluse piirini ja kaugele üle selle. Põrgulikus meeleheites, hambad risti, haub ja haub ta järelejätmatult, kuidas truudusetut hävitada.

Igatahes: aastateks paiskab armsaima armukese taandumine klimakteerilise naise salajase tundeelu segi ning elu lõpuni vaevab teda aeg-ajalt jälitusmaania. 

St. Zweig, "Tervenemine vaimu läbi", tõlkinud Jaan Kross, Tallinn 1979, lk 74, 76, 82, 83, 89, 90-91, 92, 104, 107, 108, 109, 110, 111

Kõik Stefan Zweigi teosed eesti keeles lisasin Vikipeediasse.

Eeltoodule mõneti sarnane psühholoogiline vastasseis on leidnud põhjalikku avamist ka Zweigi suurepärases romaanis "Kärsitu süda" (e. k. 1996); selle teose põhjal valmis 1979 Édouard Molinaro film.