Hruštšov – kutsusime teda lihtsalt Nikitaks¹ – oli minu lapsepõlve "ebajumal", tema isikukultus oli 1960. aastate alguseks täielikult välja arenenud, temast pasundati raadios (mida meil nimetati lihtsalt "plärakastiks"), TVs, kinoringvaadetes ja pea igas ajalehes. Tema valitsusaeg oli omajagu operetlik, mäletan tema kõnedele lisatud remarke "naer saalis", "naer, kestvad kiiduavaldused" ja vahel koguni "homeeriline naer"; oma pentsikute žestide ja miimikaga meenutas ta pisut prantsuse suurt koomikut Louis de Funèsi. Ikka meenutati tema kuulsat kingaga vastu lauda prõmmimist ÜRO istungjärgu ajal.

Nikita oli paljude anekdootide kangelane, mulle meeldib tänini enim lugu, mis avab paljudest teoreetilistest arutlustest paremini kapitalismi olemuse ja mis pajatab sellest, kuis Nikita külastas USAs lõbumaja.

Nimelt leidis ta selles asutuses eest kaks ust: "rikastele" ja "vaestele". Töörahva riigi juhile ei sobi küll kuidagi ennast rikkaks kuulutada, arvas Nikita, ja astus sisse vaestele mõeldud uksest. Aga siin oli jällegi kaks ust: "noortele" ja "vanadele". No ega ma eriti noor vist ikka enam pole, leidis Nikita ja sisenes uksest "vanadele" – ent see uks viis otse tänavale...

Mäletan selgelt ka nädalapäevad kestnud pinget, ärevust ja lakkamatut päevauudiste jälgimist Kuuba raketikriisi ajal oktoobris 1962, mil Hruštšovi tekitatud üliterav vastasseis USAga viis maailma tuumasõja piirile.

Ja äkki, pärast Hruštšovi ootamatut mahavõtmist otsitud ettekäänetel (kõrge vanus, tervislik seisund) oktoobris 1964 saabus tema nime ümber täielik vaikus. Teda isegi ei kirutud ega paljastatud (teatmeteostes kasutati vahel umbmääraseid termineid "subjektivism" ja "voluntarism", nagu – üpris veider paralleel – ka mõne filosoofi, näiteks Schopenhaueri puhul). See nimi tuli lihtsalt unustada.

Ma ei püüa siinkohal hinnata Hruštšovi ülimalt vastuolulist ajaloolist rolli, seda on põhjalikult teinud näiteks William Taubman (1941) oma mahukas, Pulitzeri preemia pälvinud monograafias.² Esitan vaid oma kunagise, laulva revolutsiooni aastal 1988 tehtud tõlke ühe asjaosalise vahetutest meenutustest Hruštšovi matusest. Mahlakas kirjeldus annab hästi edasi olukorra absurdsust; juba üksnes silt surnuaia värava juures "Kalmistu suletud. Sanitaarpäev" oli tõeline nõukoguliku totruse tippsaavutus.

GEORGI FJODOROV, ajaloodoktor

ÄRASAATMINE

Ametlik teadaanne üleliidulise tähtsusega pensionäri, endise NLKP Keskkomitee esimese sekretäri ja NSVL Ministrite Nõukogu esimehe N. Hruštšovi surmast avaldati ajalehtedes alles tema matusepäeval…

1971. aasta sombusel septembrihommikul läksime koos naisega Novodevitšje kalmistule Nikita Hruštšovi matusele. Mingit ametlikku teadet matuse päevast ja kohast ilmunud ei olnud, kuid meil õnnestus teada saada, kus ja mis ajal ärasaatmine toimub.

Jõudsime kalmistu lähedale ja olime hämmeldunud, nähes juba kaugelt hiigelhulka sõjaväge. Mitukümmend presentfurgooniga veoautot, sõdureid tuubil täis, seisis ümber kalmistu. Ohvitserid jooksid ringi, pidasid raadio teel sidet ja karjusid: "Kolmeteistkümnes, kas kuuled mind? Räägib esimene! Vastuvõtt…" Jäi mulje, nagu oleks selle Moskva rajooni okupeerinud sõjavägi või nagu oleksid väeüksused otse lahingusse minemas. Kalmistu ümber paiknesid mitme rõngana sõduriteahelikud. Oli erineva aukraadiga militsionääre, kalmistule kõige lähemal seisid erariides mehed. Nende seas oli näha ka siseministeeriumi siniste kantidega vormis ohvitsere. Välise miilitsaaheliku ees tungles salguti inimesi, keda ei tahetud surnuaeda lasta. Üks ja teine neist püüdis aeg-ajalt läbi pääseda, kuid nad tõrjuti üsna toorelt tagasi. Jõudsin selle ahelikuni ja küsisin lähima miilitsaohvitseri käest: "Kes on teie ülemus?" Ta näitas eaka miilitsapolkovniku suunas. Astusin polkovniku juurde ja ütlesin: "Seltsimees, me oleme kadunu tütre Rada3 head tuttavad ja oleks imelik, kui me täna ei saaks olle seal, tema kõrval. Palun laske meid läbi." Mees küsis vastu: "Kas te tõesti olete tütre tuttavad?" Jaatasin. Ta lõi käega: "Noh, mis seal ikka, minge siis."

Läksimegi ja pääsesime imekombel korraga mitmest sõdurirõngast läbi. Otsustasin kasutada sedasama läbiproovitud võtet ka viimase valvetõkke puhul. Kõnetasin lähimat, umbes kolmekümneaastast vihmakeebiga meest: "Laske meid, palun, läbi…" Ta katkestas mind ja raius: "Ei, ei lase." Solvusin: "Kuidas siis nii, te ei teagi ju, kes me oleme ja miks meil on vaja sisse minna. Te ei kuulanud mind äragi," mispeale ta vastas: "Mul ükspuha, läbi ei lase ma teid niikuinii." Ütlesin: "Näete, te ei tea, kes me oleme, aga mina mõistan juba hästi, kes teie olete." Äkki vedas ta suu naerule ja ühmas: "Olgu, eks minge."

Sattusime kalmistu kindlalt suletud raudvärava ette, ka jalgvärav oli kinni. Selgus, et siingi on valvetõke. Väravast paremat kätt seinal oli paberitükk, peal punase pliiatsiga kiri: "Kalmistu suletud. Sanitaarpäev." Aeg-ajalt koputas mõni väliskorrespondent väravale ja hõikas oma ajalehe või ajakirja nime. Jalgvärav avanes, mees lasti sisse ja värav langes jälle lukku. Värava ees seisis umbes viisteist inimest, kes nii nagu meiegi olid kõigist ahelikest läbi pääsenud. Kõik valvurid aga olid sealpool väravat. Panin ette: "Ärme laseme ajakirjanikke läbi. Kas neil on sinna rohkem asja kui meil?" Me ei lasknud neid tõepoolest enam läbi, isegi mitte jalgvärava ette. Nad karjusid, käratsesid, kuid me ei lasknud neid ikkagi läbi. Äkki jooksis kohale üks kindral, kes küsis, milles asi, miks lüüakse lärmi. Keegi vastas: "Mis see siis olgu, me tulime matusele ja meid ei lasta läbi." Kindral koputas jalgväravale ja nimetas oma nime. Jalgvärav avanes, kindral käskis: "Otsekohe kõik sisse lasta."

Läksime. Rahvast polnud kuigi palju. Kuuekümne ringis korrespondente, vististi ainult välismaalt. Nagu ajakirjanikel ikka, oli nende ainus huvi hankida rohkem informatsiooni, tabada kõike oma filmikaamerate, fotoaparaatide ja magnetofonidega. Kaamerad surisesid, fotoaparaadid klõpsusid, valitses mitmekeelne ja -häälne, surnuaiale sobimatu melu. Veel oli kohal umbes paarsada inimest, neist üsna palju hallpäid. Leidsime eest oma sõpru-tuttavaidki. Oli ka neid, kelle näol võis aimata raskete kannatuste jälgi. Ilmselt olid need endised represseeritud. Märkasime näiteks väejuht Jakiri õde Bellat.

Seitsmekümne seitsme aastane Nikita Hruštšov lebas kirstus kõrgendil keset pärgi ja lilli. Jalutsis olid punastel sametpatjadel kolm sotsialistliku töö kangelase tähte ja medalid. Tema nägu oli ilmekas, nii ilmekas ja rahulik, et sellisena polnud ma teda näinud ei ajalehtede-ajakirjade fotodel, ei kinos ega televisioonis. Kõrge võimas laup, tahtejõulised põsesarnad. Näis, nagu oleks tema näole kinnistunud tähtis mõte, mis nüüdsest pidigi jääma saladuseks. Kõrval seisid tema perekonnaliikmed. Hruštšovi naisel Niinal⁴ oli seljas musta võrkpeleriiniga hall palitu. Tema nägu, lihtne, siiras, miskipoolest väga köitev, oli pisaraist märg. Samas seisis Rada, pilk endasse pööratud. Paistis, et tal oli väga külm. Rada kõrval seisis pikka kasvu mees. See oli nii isa kui emaga väga sarnane Sergei Hruštšov.⁵ Siinsamas seisis ilusa näoga, veidi nagu paistes silmadega, kuid läbitungimatu ilmega Aleksei Adžubei.⁶

Üks mees rääkis midagi. Reporterite peade kohale tõstetud filmikaamerad surisesid, ajakirjanike jutuvada summutas kõne. Püüdsin lähemale pääseda, mis mul mõnel määral õnnestuski. Siis rääkis Sergei. Tema jutust (ta rääkis ilma mikrofonita) kuulsin ma üldise kära tõttu vaid katkeid. Ta ütles, et tema isa oli pikka aega partei ja riigi juhtivatel ametikohtadel. Hinnangu isa tegevusele annab ajalugu. Tema omalt poolt võib öelda, et Nikita Hruštšov soovis inimestele head ja oli väga hea mees oma naisele ja isa oma lastele.

Seejärel kõneles üks vana naine, ja kuigi ta rääkis väga vaikselt, olid tema sõnad miskipärast väga hästi kuulda. Ta ütles: "Ma töötasin koos Nikita Hruštšoviga 1926. aastast alates ja temaga koos oli väga hea töötada. 1937. aastal mind arreteeriti, algul olin vangis, siis laagris ja alles pärast 20. kongressi mind vabastati ja rehabiliteeriti. Miljonite inimeste nimel, kes vanglates ja laagrites süütult piinlesid ja kellele sina, Nikita Sergejevitš, andsid tagasi nende hea nime, nende sugulaste ja sõprade nimel, sadade tuhandete nimel, keda sa vabastasid hirmsast vangipõlvest, võta vastu meie tänu ja sügav kummardus. Ma saan aru, kui palju läks selleks tarvis mehisust, julgust ja tahet õiglust jalule seada. Me mäletame seda elu lõpuni, jutustame oma lastele ja lastelastele."

Kohe seejärel ütles matust korraldav erariides, kuid silmatorkavalt sõjaväelise rühiga mees: "Palun lahkunuga hüvasti jätta. Ainult kiiresti, seltsimehed, ärge aega viitke." Juuresviibijad sammusid ümber sarga, neid kiirustasid tagant ümber haua ülesrivistatud erariides korravalvurid. Nägin pärgade ja lillede keskel pärjalinti "Nikita Sergejevitš Hruštšovile A. I. Mikojanilt".⁷ Siis tõrjusid lehemehed meid jälle kõrvale. Nägin siiski, kuidas kirstu kiiruga hauda lasti ja mulda peale aeti. Ei jõutud veel kalmuküngastki valmis, kui orkester alustas Nõukogude Liidu hümni ja korrapidaja soovitas, peaaegu käsutas: "Nüüd minge laiali, seltsimehed."

Kuid mitte keegi ei läinud ära.

Me seisime edasi tibutava vihma käes. Peagi hakkas Niinal nähtavasti halb. Ta vaarus. Sergei toetas teda. Kutsuti auto, see sõitis üsna haua ligi. Niina aidati autosse ja ta sõitis koos Sergeiga minema. Läksime Rada juurde. Avaldasime sügavat kaastunnet, ma suudlesin tema kätt. Ta tänas meid napisõnaliselt ja läks päris üksinda ära.

Pärast seda, kui Niina minema viidi, langes kalmistul valitsenud pinge. Läksime värava poole. Väravast väljudes nägime, et kõik valvetõkked ja ahelikud olid omal kohal ja rahvamurd nende vastas oli veelgi kasvanud. Kohal olid ka veoautod sõduritega.

N. Hruštšovi kõrgeid ameteid arvestades oleks ta tulnud matta Kremli müüri äärde. Kuid need, kes määrasid tema saatust ka pärast ta surma, otsustasid, et ta ei vääri säärast au, et seda tuleb selgelt mõista anda ja seepärast matta ta linnakalmistule, tõsi küll, ühele prestiižikamale nende hulgast. Kuid tulemus osutus kavatsetule risti vastupidiseks. Pääseb ju valvatavale Kremli müürile väga harva ligi, kuid Hruštšovi haud jäeti kättesaadavaks rahvale, kelle heaks ta oli nii palju korda saatnud. Siin käidi vaidlemas ja mälestamas. Tuli ette sedagi, et sõimamas.

Hiljem asetati hauale Ernst Neizvestnõi8 loodud mälestussammas. See oli siis, kui igal võimalikul juhul lauldi häbitult kiidulaule Brežnevile, ülistati teda taevani, kui aga üldse meenutati Hruštšovi, siis kasutati üksnes negatiivseid hinnanguid ja epiteete. Neizvestnõi, kellel oli omal ajal Maneeži kunstinäitusel Hruštšoviga kokkupõrge ja kes oli temaga hiljem ära leppinud, võttis vastu tellimuse Hruštšovi perekonnalt. Mälestussamba loomise ajal ütles Ernst mulle: "Kadunu rikkus mul omal ajal mitu aastat ära ja ta teeb seda praegugi, kuid tellimuse ma täidan, ma ise tahan seda. Ta on seda väärt."

Üsna pea mõistsid uued võimumehed, et nad tegid valearvestuse, mattes Hruštšovi rahvale ligipääsetavasse kohta. Arvan, et üsna olulisel määral just seetõttu võeti vastu seisakuajale tüüpiline otsus: sulgeda kalmistu külastajaile, kõigile, kellel pole eriluba.

Tõlkinud Aivar Kull, ajakirjast Ogonjok, 1988, nr 33

Esmatrükk: Edasi 17. november 1988

1 Üks mu eakaaslane kinnitas, et seoses ulatusliku, lausa kinnisideelise maisikasvatuse propagandaga oli Nikitat nende peres kutsutud ka Maisionuks.
2 William Taubman, "Hruštšov. Inimene ja tema aeg", tõlkinud Rein Turu, Varrak, Tallinn 2006, 814 lk. Siin on lk 606-608 esitatud ka enamvähem samalaadne matuse kirjeldus, küll lühemalt ja kuivemas kroonikastiilis.
3 Hruštšovi tütar Rada Adžubei (1929-2016), ajakirjanik.
4 Niina (1900-1984), Hruštšovi kolmas abikaasa.
5 Poeg Sergei Hruštšov (1935) lindistas oma isa mahukad memuaarid, ta on hiljem elanud USAs ja ka ise kirjutanud sisukaid mälestusi. Tema osalusel (kaasstsenaristina) valmis mängufilm Nikita Hruštšovi kukutamisest "Hallid hundid" (1993), kus peaosalist meeldejäävalt kehastab meile eriti "Viimsest reliikviast" hästi tuntud Rolan Bõkov. Film Youtube's: https://www.youtube.com/watch?v=JMukYUgHVic
6 Aleksei Adžubei (1924-1993), ajakirjanik, Nikita Hruštšovi väimees ja kõnekirjutaja, N. Liidu ühe suurima ajalehe Izvestija peatoimetaja 1959-64.
7 Anastass Mikojan (1895-1978), Hruštšovi peamine toetaja võimuladvikus, osava poliitilise laveerijana üle 30 aasta partei poliitbüroo liige.
8 Skulptor Ernst Neizvestnõi (1925-2016) elas viimased 40 aastat USAs.