Seejuures on lausa kummaline, et pikka aega ei tõlgitud eesti keelde ainsatki Freudi tööd. Ka Freud ise olevat seda imeks pannud, kui vestles tollal Viinis õppinud Aleksander Elangoga;² ja näiteks vene keeles avaldati terve hulk psühhoanalüüsi rajaja teoseid juba tsaariajal ning veel ka 1920. aastatel. Tõsi, sealtpeale oli ta N. Liidus (pool)keelatud autor, kelle "panseksualismi", "piiratust", "ühekülgsust" ja "liialdusi" aina paljastati ja põrmustati.

Jah, Freudi vaadetele said juba algusest peale osaks meeleheitlik vastuseis, teadusmaailma eelarvamused ja lakkamatud isiklikud rünnakud. "Kui keegi tegi 1910. a. Hamburgis rahvusvahelisel psühhiaatrite kongressil ettepaneku arutada Freudi teooriat, siis teatas eesistuja: "Niisuguste asjadega ei tegelda mitte teaduslikul kongressil, vaid politseis.""³

Tema epohhiloova mõju kohta on aga kirjutatud: "Freud aitas kaasa sellele, et pääses maksvusele ilmalik, salliv suhtumine seksuaalsusesse ja sellepärast peab võhiklik väikekodanlane teda tihtipeale seksuaalse lodevuse apostliks."⁴

Täiesti ekslik on ettekujutus, nagu püüaks Freud inimest näoli mutta suruda, näidata teda üksnes loomalike, teadvustamata tungide mängukannina. Vahest kõige paremini on Freudi õpetuse sihi ja tuuma kokku võtnud Peeter Tulviste: "Tema arvates on inimese perspektiiv selles, et inimene peab teadvustama oma hinge, oma alateadvust, ja teadvustamise kaudu ta suudab nii end kõrvalt vaadata kui ka oma asju korraldada, oma alateadlikest hädadest üle olla, neist teadlikuks saada ja seega vabaks saada."⁵

Aga siia juurde võiks meenutada veel ühte hinnangut, Stefan Zweigilt: "Iial ei näidanud Freud inimesele lohutuseks teed mõnususse, pagu maistesse või taevastesse taevariikidesse, vaid ikka ainult teed iseendasse, ohtlikku teed iseenese sügavikku."⁶

Freudi poolt või vastu võib vaielda-teoretiseerida lõputult, ilmekas näide sellistest meilgi puhkenud väitlustest on Jüri Alliku ülipikk Freudi-kriitiline, lausa lammutav saatesõna teosele "Inimhinge anatoomiast", mis aastal 1999 põhjustas terava poleemika; Hasso Krull pakkus sellele saatesõnale žanrimääratluseks ei vähem ega rohkem kui "hobuse unenägu".⁷

Ent lugegem parem Freudi enda teoseid, mida on nüüd eesti keeles juba päris kena hulk (vt. lisa, millest aga nähtub, et viimased kümmekond aastat on Freudi tõlgete osas taas valitsenud vaikus).

Aastast 1908 pärineb üks Freudi tuntumaid kirjutisi "Poeet ja fantaasia", loomingulise fantaasia olemusest ja tõukejõududest. Lugesin Freudi kunstivaadetest esmakordselt Marat Afasiževi järjekirjutisest Sirbis ja Vasaras aastal 1974, siin on põgusalt refereeritud ka "Poeeti ja fantaasiat"⁸. 13 aastat hiljem pakkusin selle Freudi loo vahendust – omamoodi avantüürina, tollal üsna väheste ilmumislootustega – kunagisele noorteajakirjale Noorus (tõlkele aitas kaasa minu ema, hea saksa keele ja kirjanduse tundja), ning ime küll, perestroika tuultes ja samm-sammult laieneva sõnavabaduse tingimustes see avaldatigi (Noorus 1987/7; ajakirja trükiarv oli koguni 108 000), meil siis esimese tõlkekatsena Freudilt.

Olgu see lihtne ja elegantne essee, mis sobiks hästi sissejuhatuseks Freudi vaimuilma, tehtud kättesaadavaks ka tänasele lugejale.

SIGMUND FREUD

POEET JA FANTAASIA

Meid, profaane, on alati eriliselt köitnud probleem, kust poeet – see kummaline isiksus – ammutab materjali (kunagi esitas säärase küsimuse juba üks kardinal luuletaja Ariostole)⁹, ja kuidas suudab ta meid sedavõrd erutada ning kutsuda esile elamusi, mille võimalikkust me poleks osanud aimata. Meie huvi süvendab asjaolu, et ka poeet ise, kui temalt seda küsida, ei oska anda üldse mingit või igatahes mitte rahuldavat vastust; meie huvi ei vähenda karvavõrdki teadmine, et ei ülitäpne süüvimine poeetilise materjali valikutingimustesse ega loomeprotsessi olemuse tundmine – mitte miski ei vii selleni, et teha meist endist poeete.

Ehk suudaksime eneses või endasarnastes leida vähemalt mingitki sugulust poeediga! See annaks meile lootust jõuda lähemale luule olemuse mõistmisele. Ja tõesti, on põhjust loota. Poeedid ise armastavad kahandada vahet enda ja tavaliste inimeste vahel: nad veenavad meid tihti, et igaühes peitub poeet ja et neist viimne kaob koos viimse inimesega.

Kas meil ei tuleks luuleloomingu esimesi jälgi otsida juba laste juurest? Laste kõige armastatum ja intensiivsem tegevus on mäng. Vahest võiksime öelda: iga mängiv laps käitub poeedina, kui ta loob endale oma maailma või õigemini kujundab ümbritsevat maailma ümber uutmoodi, oma maitse järgi. Ebaõiglane oleks arvata, et laps ei võta tema poolt loodut tõsiselt; vastupidi, ta suhtub sellesse vägagi tõsiselt ja elab sellele tihti kogu hingest kaasa. Mängu vastand pole tõsidus, vaid tegelikkus. Sügavale kaasaelamisele vaatamata eristab laps suurepäraselt omaloodud maailma tegelikkusest ning otsib kujutlusobjektidele ja -suhetele meelsasti tuge reaalelu käegakatsutavatelt esemetelt. Ja just see toetuspunkt eraldab lapse "mängu" "fantaseerimisest".

Poeet teeb sama mis mängiv lapski: ta loob maailma, mida võtab väga tõsiselt, s. t. laseb end tunduval määral kaasa haarata, eraldades samal ajal selgesti kujutlusmaailma tegelikkusest. Keel on kinnistanud suguluse lapse mängu ja luuleloomingu vahel, nimetades poeedi kujutlusvõime selliseid produkte, mis vajavad tuge reaalsusest, m ä n g u k s: Spiel, Lustspiel, Trauerspiel (mäng, naljamäng, kurbmäng), kujutav isik aga on Schauspieler (näitemängur, näitleja). Luuleilma ebareaalsusest tulenevad kunsti tehnika jaoks väga tähtsad järeldused, sest mitmed asjad, mis tegelikkuses ei suuda naudingut pakkuda, pakuvad seda mängus; paljud iseenesest vastumeelsed muljed võivad poeetilise teose kuulajaile või vaatajaile saada meeldivate elamuste allikaks.

Peatugem veel põgusalt mängu ja tegelikkuse vastandlikkuse juures. Kui laps kasvab ja jätab mängimise, kui ta küpseb ja õpib võtma tegelikku elu tarvilikul määral tõsiselt, võib ta ühel ilusal päeval jõuda sellise hingeseisundini, mis taastekitab kontrasti mängu ja tegelikkuse vahel. Täiskasvanule võib meenuda, kui suure sisseelamisega ta omal ajal mängis, ja kui ta nüüd kõrvutab oma näilikult tõsiseid tegevusi kunagiste mängudega, siis võib juhtuda, et ta põikab kõrvale elu ahistavatest nõuetest ja asub otsima kõrget naudingut, mida pakub huumor.

Niisiis, kui nooruk on jätnud mängimise, siis väliselt on ta loobunud naudingust, mida pakkus mäng, ent kes tunneb inimese hingeelu, see teab, et pole vist midagi nii vaevarikast kui loobuda harjumuspärasest naudingust. Tegelikult ei suudagi me millestki päriselt lahti öelda, võime vaid asendada ühe asja teisega; see, millest näiliselt loobume, asendub vaid mingi surrogaadiga. Täpselt nii on lood noorukiga: jätnud mängimise, pole ta sisuliselt loobunud millestki muust kui toetumisest reaalsetele esemetele; m ä n g i m i s e asemel ta f a n t a s e e r i b. Ta ehitab õhulosse, loob seda, mida nimetatakse "unenägudeks ilmsi". Arvan, et pea kõik inimesed aeg-ajalt fantaseerivad. See on fakt, mida kaua aega õieti ei osatud märgata ning seepärast ka vääriliselt hinnata.

Täiskasvanute fantaseerimist on raskem jälgida kui laste mängu. Laps mängib üksi või moodustab teiste lastega salajase psüühilise koosluse. Kui ta end täiskasvanute ees ka alati otseselt ei ava, ei varja ta siiski nende eest oma mänge kui selliseid. Täiskasvanu aga häbeneb oma fantaasiaid ja peidab neid teiste eest, ta varjab neid kiivalt nagu suuri saladusi ja on meelsamini nõus oma patte üles tunnistama kui oma fantaasiaid avama. Võimalik, et ta peab end seetõttu ainsaks inimeseks, kellel on taolised fantaasiad, ja ehk ei kujutagi ette säärase loomingu laia levikut. See mägiva lapse ja fantaseeriva täiskasvanu erinev käitumine leiab täieliku põhjenduse mõlema tegevuse motiivides, ehkki siin üks tegevus on teise jätkuks.

Lapse mängu juhivad soovid, õieti üks soov, mis aitab ka last kasvatada – olla suur ja täikasvanu. Ta mängib alatasa "suuri inimesi", reprodutseerib mängus kõike, mida on teada saanud täiskasvanute elust, ja tal pole mingit põhjust seda soovi varjata. Teisiti on lood täiskasvanuga. Ühelt poolt ta teab, mida talt oodatakse – mitte mänge ja fantaasiaid, vaid oskust tegelikus elus orienteeruda. Teisest küljest on kujutlusist sündinud soovide seas ka selliseid, mida tuleb ülepea varjata; nii häbenebki ta oma fantaasiaid kui lapsikuid ja lubamatuid.

Võidakse küsida, kuidas saab siis veendunult rääkida inimese fantaasiatest, kui ta ümbritseb nad sellise saladustelooriga. Ent on üks liik inimesi, kes – mitte küll jumala, vaid range jumalanna Paratamatuse survel – tunnistavad, miks nad kannatavad ja mis neile rõõmu teeb¹⁰: need on vaimsete häiretega, arsti hoolt vajavad inimesed, kes ootavad tervenemist, oma fantaasiate taastumist. Sellest allikast tulebki meie informatsioon ning lõpuks jõuame üsna põhjendatud arvamisele, et meil pole lootust kuulda oma haigete käest midagi sellist, mida poleks võimalik kuulda tervete käest.

Tutvume mõningate fantaasia iseärasustega. Tuleb märkida, et fantaseerib vaid rahuldamatu, mitte aga õnnelik inimene. Rahuldamata soovid on fantaasiat õhutavad stiimulid: iga kujutelm on soovi täitumine, korrektiiv ebarahuldavale tegelikkusele. Fantaasiaid tekitavad soovid on erinevad olenevalt inimese soost, iseloomust ja eluseisundist, kuid asja eriti moonutamata võib neid jagada kaheks peasuunaks: auahned soovid, mis aitavad oma isiksust ülendada, ja erootilised soovid. Noorte naiste soovid on peaaegu eranditult erootilised, sest nende auahnus on enamasti haaratud püüdest leida armastust. Noortel meestel murravad erootika kõrval üsna tugevalt läbi enesearmastus ja auahnus. Ent ärgem hakakem alla kriipsutama sugupoolte erinevusi, vastupidi, näitame nende ilmset sarnasust.

Nagu paljudel Kõigevägevama aujärge esitavatel piltidel on tagaplaanil ühes nurgas näha autori enese kujutis, nii võime ka enamikus auahnust rahuldavates fantaasiates mingis nurgas avastada "daami", kelle jaoks fantaseerija sooritab kõik oma kangelasteod, kelle jalge ette ta asetab kõik nende tegude resultaadid. Te näete siin küllalt tugevaid motiive varjamiseks. Hästikasvatatud naise tunnuseks peetakse ju üldse miinimumi seksuaalvajadusi, noormees aga peab õppima endas alla suruma talle ärahellitatud lapsepõlves sisendatud ülemäärast auahnust, et võita kätte koht ühiskonnas, kus on ohtrasti samasuguseid vägagi paljule pretendeerivaid inimesi.

Selle fantaasia vilju, üksikfantaasiaid, õhulosse ja "unenägusid ilmsi" ei maksa pidada tardunuks ja muutumatuks. Pigemini kohanevad nad elu vahelduvate mõjutustega, muutuvad eluseisundi iga kõikumisega, iga uus mulje märgistab nad "aja pitseriga". Suhe fantaasia ja aja vahel on üldse väga tähelepanuväärne. Võib öelda, et fantaasia otsekui hõljub kolme perioodi, kolme momendi vahel meie kujutluste arengus. Psüühika käivitajaks on erutav mulje, põhjus, mis tegutseb olevikus, käesolevas ajas, suutes äratada mõnd tugevat soovi; siit kandub ta meenutuste ahelat pidi minevikku, haarates põhiliselt varase lapseea elamusi, milles see soov kunagi teostus, ja loob nüüd tulevikuga seostuva seisundi, mis on vana soovi täitumine, lühidalt – kujundab "unenäo ilmsi", fantaasia. Ainult et see viimane kannab nüüd jälgi psüühika käivitanud põhjusest ja lapsepõlvemälestustest. Niisiis, minevik, olevik ja tulevik on lükitud möödalendava soovi lõngale.

Minu mõttekäike võiks selgitada lihtsaim näide. Olgu meie ees noormees, vaene orb. Te annate talle aadressi, kus ta võiks ehk tööd leida. Teel sinna hakkab ta olukorrale vastavalt unistama. Fantaasia sisu võiks olla ligikaudu järgmine: ta saab sobiva koha, on peremehele meele järgi, muutub peagi oma ametis asendamatuks, pääseb peremehe majasõbraks, abiellub tema võluva tütrega, hakkab algul äriosanikuks, hiljem aga saab ka ettevõtte pärijaks; unistaja taastab oma peas selle, mida omas lapsepõlves: kaitsva kodukolde, armastavad vanemad, õrna kiindumuse esimesed objektid. Te näete, kuidas soov kasutab põhjust olevikus, et mineviku mudeli järgi luua tulevikupilt.

Neist fantaasiaist võiks veel pikalt rääkida, ent tahan piirduda mõne ääremärkusega. Unistused üleolekust, "ülitugevaks" saamisest ja kõikvõimsusest võivad lõppeda langemisega neuroosi või psühhoosi; nii võivad säärased fantaasiad olla vaimsete häirete lähimaiks ettekuulutajaiks. Siit kulgeb lai kõrvaltee patoloogiasse.

Ent ma ei tahaks jätta osutamata ka fantaasia seostele unenägudega. Meie unenäod pole sisuliselt midagi muud kui needsamad fantaasiad, nagu seda tõestatakse unenägude tähenduse selgitamise abil. Keel oma võrratus tarkuses on ammugi tabanud unenägude olemuse, nimetades unistajate õhulisi mõttelende ka "unenägudeks ilmsi" (Tagträume). Ja kui meie unenägude mõte jääb sellele näpunäitele vaatamata ajuti siiski ebaselgeks, siis sõltub see vaid asjaolust, et et öiseid unenägusid tekitavad sageli ka soovid, mida me häbeneme, mida peame iseenda eest varjama ja mis seetõttu tõrjutakse välja alateadvusesse^.11 Niisugustel allasurutud soovidel ja nende teisendustel võib lubada ilmuda vaid tugevasti moonutatud kujul. Pärast seda, kui teaduslike otsingutega õnnestus kindlaks teha unenägude m o o n u t a m i n e, pole raske näha, et unenäod kujutavad endast samasugust soovide täideminekut nagu "unenäod ilmsi", meile kõigile hästi tuttavad fantaasiad.

Niipalju fantaasiatest, rääkigem nüüd ka poeedist. Kas võiksime tõesti riskida võrrelda poeeti "keskpäeval magajaga", loomingut aga kõrvutada "unenägudega ilmsi"? Siin peame eristama poeete, kes kasutavad valmismaterjali (nagu vana-aja eeposte ja tragöödiate autorid) ning neid, kes pealtnäha ise loovad oma materjali. Valime viimased ja ärme hakkame oma võrdluse jaoks otsima kriitika poolt kõrgelt hinnatud kirjanikke, vaid võtame vähenõudlike romaanide, novellide ja jutustuste autorid, kellel on kõige arvukam ja innukam lugejaskond. Säherduste kirjanike produktsioonis torkab tavaliselt eriti silma üks joon: kõigi nende teoste keskpunktis seisab kangelane, kelle vastu autor püüab kõigi oma võimetega äratada meie sümpaatiat ja keda ta eriti hoolsalt hoiab. Kui too jäi ühe peatüki lõpul raskesti haavatuna ja verest tühjaksjooksvana teadvusetult lamama, siis olen kindel, et leian ta teise peatüki algul korraliku hoolitsuse all paranemas, ja kui romaani esimese osa lõpus tabas kangelast torm ja laevahukk, siis teise osa algul saan ma kahtlemata kuulda tema imepärasest pääsemisest, milleta oleks ju mõeldamatu romaani jätkamine. Kindlustunne, millega ma saatsin kangelast läbi kõigi ohtude, on sama, millega tõeline kangelane viskub vette uppujat päästma või sööstab turmtulle, et tormijooksuga vallutada patareid; see on sisuliselt sama kangelaslik tunne, mis leidis suurepärase väljenduse ühe meie parima kirjaniku järgmistes sõnades: "Es kann dir nie g'schehen" ["Seda ei või sinuga kunagi juhtuda" – Ludwig Anzengruber¹²]. Kuid ma arvan, et selles rõhutatud kahjustamatuses võib eksimatult ära tunda tema hiilguse "mina", kõigi "unenägude ilmsi" nagu kõigi romaanidegi kangelase.

Muudki nende egotsentriliste juttude iseärasused viitavad samale sugulusele. Kui peaaegu kõik naised romaanides armuvad kangelastesse, siis vaevalt saab seda võtta tegelikkuse peegeldusena. Ent seda on kerge mõista kui järjekindlat tribuuti "unenäole ilmsi"; just niisamuti annab seletada ka ülejäänud tegelaste teravat jaotamist headeks ja kurjadeks erinevalt tegelikus elus vaadeldavast inimtüüpide kirevusest. Head on "minast" tehtud kangelase toetajad, kurjad tema vaenlased ja konkurendid.

Ma ei ignoreeri vähimalgi määral tõsiasja, et väga paljud kirjandusteosed seisavad üsna kaugel "ilmsi-unenäo" naiivsest mudelist, ent ma ei saa taganeda mõttest, et selle mudeli ja isegi äärmuslike kõrvalekaldumiste vahel haigutavat kuristikku on täiesti võimalik täita rea üleminekutega, mis on seotud mainitud mudeliga.

Paljudes nn. psühholoogilistes romaanides on mulle silma torganud, et vaid üht isikut, jällegi peategelast, kirjeldatakse enesevaatluse kaudu, otsekui istuks autor tema hinges, kõik teised aga jäävad väliselt vaadeldavateks objektideks. Üldiselt võlgneb psühholoogiline romaan oma eripärad tänapäeva kirjaniku kalduvusele tükeldada oma isik eneseanalüüsi teel osadeks ja selle tulemusena personifitseerida erinevates kangelastes oma hingelisi konflikte. Hoopis isesuguses vastuolus "ilmsi-unenäo" tüüpskeemiga näivad seisvat teosed, mida võiks nimetada "ekstsentrilisteks": isik, kes on määratud olema kangelane, mängib vaevumärgatavat osa ning on pigem teiste tegude ja kannatuste vaatleja. Sellised on näiteks paljud Zola hilisemad romaanid. Ent ma pean märkima, et mitte enam kirjanike, vaid niinimetatud normist tugevasti kõrvalekaldunud inimeste psühholoogiline analüüs on näidanud samasuguseid variatsioone "unenägudest ilmsi", milles "mina" piirdub pealtvaataja osaga.

Et kirjaniku võrdlemine unistajaga ja poeetilise teose võrdlemine "unenäoga ilmsi" oleks väärtuslik, peab ta eelkõige osutuma mingis suhtes viljakaks. Proovime eeltoodud väidet fantaasia seosest kolme ajaperioodiga ja möödalendava sooviga rakendada kirjaniku teostele ning niiviisi vaadata, millises seoses on kirjaniku looming tema eluga. Tavaliselt ei teata, mida võib antud küsimuse lahenduselt oodata, tihti on seda seost kujutatud liiga lihtsana. Fantaasia olemust mõistes aga tuletub järgmine asjade käik: tugev, tõeline elamus äratab kirjanikus vana mälestuse (mis enamasti puudutab lapsepõlveelamusi), selle soovi lähtepunkti, mis realiseerub teoses. Loomingus endas võib näha nii uut liiki elemente kui ka vanu mälestusi.

Ei maksa heituda selle vormeli keerukusest; mulle endale tundub ta tegelikult vaid ebapiisava skeemina. Ent temas võib siiski näha esimesi samme asjade käigu reaalse mõistmise poole, ja pärast mõningaid minu tehtud katseid on mul alust arvata, et loomingu selline käsitlus võib olla viljakas. Ärge unustage, et lapsepõlvemälestuste osatähtsuse eriline rõhutamine kirjaniku elus tuleneb võibolla lõppkokkuvõttes eeldusest, et looming, nagu ka "unenägu ilmsi", on lapse kunagise mängu jätkuks ja asenduseks. Peatume ka neil teostel, milles näeme mitte fantaasia vaba lendu, vaid valmis ja tuttava materjali töötlust. Ka siin jääb kirjanikule suures osas alles iseseisvus, mis väljendub materjali valikus ja tihti selle kaugeleulatuvates teisendustes. Ent kuivõrd materjal on valmiskujul olemas, saab ta alguse rahvajuttude, müütide ja saagade varasalvest. Rahvaluule psühholoogilist uurimist ei saa kuidagi lugeda lõpuleviiduks, ent näiteks müütide analüüsist on täiesti lubatav järeldada, et nad vastavad tervete rahvaste soov-fantaasiate moonutatud jäänustele, vana-aja inimkonna sajanditepikustele unistustele.

Mulle võidakse öelda, et ma rääkisin fantaasiast palju enam kui poeedist, kes samuti figureerib minu artikli pealkirjas. Tean seda ja püüan end õigustada meie teadmiste ebapiisava tasemega. Võisin vaid osutada mõnele lähenemisteele, mis iseenesest tekivad, kui uurida fantaasiat ja poeetilise materjali valiku küsimust.

Teist probleemi – millisel teel poeet oma teostega õhutab meie tundeid – ei puudutanud me üldse. Tahaksingi veel vaid näidata, milline tee viib meie poolt kindlakstehtud fantaasia tähendusest poeetiliste mõjutuste küsimuste juurde.

Te mäletate, kui ma ütlesin, et unistaja varjab kiivalt oma fantaasiaid teiste eest, sest tunneb, et on põhjust neid häbeneda. Lisan, et isegi kui ta nad teatavaks teeks, ei suudaks ta meile oma avameelsusega naudingut pakkuda. Kui me nad ära tunneme, tõukavad nad meid eemale või paremal juhul jääme nende suhtes ükskõikseks. Ent kui kirjanik loeb meile ette oma teost või kui näeme laval seda, mida kaldume seletama kui "unenägu ilmsi", saame ülendava naudingu, millel on ilmselt palju allikaid. Kuidas niisugune asi kirjanikul korda läheb, on tema varjatuim saladus; ta ületab selle, mis meid muidu eemale tõukab, ja mis ilmselt kujutab endast vaheseina meie "mina" ja ülejäänud inimeste vahel, – selle ületamise tehnikas peitub tõeline Ars poetica. Võime oletada kaht liiki vahendeid: kirjanik pehmendab "ilmsi-unenägude" egoistlikku iseloomu muudatuste ja teravamate nurkade silumise abil ning ostab meid ära puhtformaalsete, s. o. esteetiliste naudingutega, mida ta oma fantaasiaid kujutades jagab. Naudingut, mis on meile antud eesmärgil kutsuda sügavail asuvaist psüühilistest allikatest välja veel suuremat naudingut, nimetatakse a h v a t l e v a k s p r e e m i a k s (Verlockungsprämie) või n a u d i n g u l ä v e k s (Vorlust). Minu arvates ongi iga esteetiline nauding, mida kirjanik meile pakub, oma loomult niisugune "naudingulävi", ning tõeline poeetilisest teosest saadav nauding peitubki just hingelisest pingest vabanemises.

Vahest aitab sellele – ja mitte just vähe – kaasa asjaolu, et kirjanik viib meid seisundisse, kus me võime oma fantaasiatest saada kiire rahulduse, tundmata nende pärast häbi ega etteheiteid. Me seisame siin uute, huvitavate ja keerukate uurimuste künnisel, aga selleks korraks piisab.

1908

Tõlkinud Aivar Kull

tõlke esmatrükk: Noorus 1987/7, lk 18-20

Kirjutis põhineb 6. detsembril 1907 peetud loengul. Samast artiklist on ilmunud veel üks eestikeelne tõlge pealkirjaga "Kirjanik ja fantaseerimine" lasteajakirjas Nukits (1996).

Lisa

Sigmund Freudi raamatud eesti keeles 

Leonardo da Vinci lapsepõlvemälestus (tlk. Tiiu Relve), 1998
Inimhinge anatoomiast (tlk. Anne Lill), 1999
Ahistus kultuuris. Sealpool mõnuprintsiipi (tlk. Krista Läänemets), 2000
Argielu psühhopatoloogia (tlk. Piret Metspalu), 2001
Sigmund Freudi tarkuseraamat (tlk. Virge Õuemaa), 2003
Unenägude tõlgendamine (tlk. Anne Lill ja Mari Tarvas), 2007
Nali ja selle seos teadvustamatusega (tlk. Mari Tarvas), 2008

Sigmund Freudi artiklid eesti keeles 

Poeet ja fantaasia (tlk. Aivar Kull) – Noorus 1987/7
Uned folklooris (koos David Ernst Oppenheimiga) – ajalehe Kostabi lisa, 1992
Mäluhäire Akropolisel. Kiri Romain Rolland'ile (tlk. Krista Läänemets [Räni]) – Vikerkaar 1994/1
Ahistus kultuuris (tlk. Krista Läänemets) – Akadeemia 1994/5, 6 ja 7
Kirjanik ja fantaseerimine (tlk Reedik Saarmann) – Nukits 1996
Miks sõda? (tlk. Jaanus Adamson) – Vikerkaar 1997/7-8
Unenägude seletamise meetod: ühe näidisunenäo analüüs (tlk. Tiiu Relve) – Looming, 1998/2
Lein ja melanhoolia (tlk. Krista Räni) – Akadeemia 2006/1

Viited:

1 Küll aga sai ta Goethe auhinna ("Goethe-auhind S. Freudile" – Looming 1930/8, lk 946)
2 Aleksander Elango, "Peatükke pikalt eluteelt" – Pedagoogiline aastaraamat 1990, Tartu Ülikool, Tartu 1991, lk 65-66. Vt ka A. Kull, "Aleksander Elango kui freudismi kriitik" – Postimees 21. veebruar 2002: https://kultuur.postimees.ee/1922315/aleksander-elango-kui-freudismi-kriitik
3 Igor Kon, "Interdistsiplinaarne seksuoloogia", tlk. Peeter Tulviste, Valgus, Tallinn 1987, lk 15
4 samas, lk 108
5 Peeter Tulviste, "Rõõm kultuuriahistusest" [intervjuu, küsitles Eduard Parhomenko – Akadeemia 1994/5, lk 1095
6 Stefan Zweig, "Tervenemine vaimu läbi", tlk. Jaan Kross, Eesti Raamat, Tallinn 1979, lk 180
7 Lühiintervjuu Hasso Krulliga – Sirp 8. oktoober 1999, lk 18
8 Marat Afassižev, "Freudistliku kunstiteooria kriitika" – Sirp ja Vasar 12. juuli – 16. august 1974, nr 28-31 ja 33. Ilmus ka raamatuke: Marat Afasižev, "Psühhoanalüüs ja kodanlik kunst", Kunst, Tallinn 1977, 84 lk. Tõsiuskliku marksistliku kriitika kõrval leiab siit ka asjalikke arutlusi. Ühes meie vestluses ütles Mehis Heinsaar, et temagi sai sellelt autorilt äratust lähemaks tutvumiseks Freudiga.
9 Lodovico Ariosto (1474-1533), itaalia luuletaja ja dramaturg, oli kardinal Ippolito d'Este teenistuses. Katkendeid Ariosto "Raevunud Orlandost" Uku Masingu ja Harald Rajametsa tõlkes on "Renessansi kirjanduse antoloogias" (1984, lk 70-83).
10 Siin on viidatud Goethe värssdraama "Torquato Tasso" lõpustseenile, Kersti Merilaasi tõlkes: "...kui tummaks oma vaevas / jääb inimlaps, siis mulle jumalaist / on antud kannatustest kõnelda" (J. W. Goethe, "Götz von Berlichingen. Egmont. Iphigeneia Taurises. Torquato Tasso", Eesti Raamat, Tallinn 1983, lk 359).
11 Meil on palju piike murtud alateadvuse mõiste ümber, mitmed Freudist kirjutajad ei soovita seda terminit eesti keeles üldse kasutada. Üks uuemaid käsitlusi põhjendab aga taas – ja üsna veenvalt – "alateadvust": Endel Talvik, "Psühhoanalüütiliste terminite eestindamisest. Unbewusste – alateadvus?" – Akadeemia 2015/12, lk 2133-42
12 Ludwig Anzengruber (1839-89), austria kirjanik. Tema näidendeid mängiti 20. sajandi algul ka Eestis.