Psühhoanalüüsi isa Sigmund Freud on pidanud tööd ja armastust inimlikkuse kaheks nurgakiviks. Kuigi Austria viimaste aastate hinnatumaid kirjanikke Robert Seethaler oma ilusas ja nukras romaanis "Tubakapoodnik" seda teesi ei tsiteeri ega sellele isegi õrnalt ei viita, on ometi need kaks ka tema raamatu nurgakivideks. Üks viib teiseni, teine jälle esimeseni ning nii võiks see kestma jäädagi. Tegelikult ei jää. Elu ei ole nii lihtne nagu raamat, see on selle raamatu kontseptsioon ja psühhoanalüüs. "Tubakapoodnik" loob suurepärase, elulise ja nauditava atmosfääri. Keset ähvardavat õhkkonda, kus on aimata surmavaid tormituuli, on ometi kohta inimlikkusel, õrnusel ja soojusel.

Austriaga seostuvad enamikul (suvalises järjekorras) Alpid, Sigmund Freud, Viin ja Adolf Hitler. Kõik need sümbolistlikud kujundid figureerivad kas otse või kaude ka selles teoses, mis näilisele stereotüüpide ekspluateerimisele vaatamata ei ole ometi kaugeltki stereotüüpne.

Aastanumbriks kirjutatakse 1937. Alpides paiknevast Salzkammerguti külakesest pärit 17-aastane Franz Huchel kolib olude sunnil Viini ja hakkab õpipoisina tööle väikses tubakapoes. Selle poe üks püsikundesid ongi suur tubakasõber Sigmund Freud isiklikult. Maaliliste Alpide rüpest Alam-Austria kuppelmaastiku laia heleduse keskpunkti ehk pealinna Viini sattunud Franz on eelneva elu jooksul üldse ainult kaks korda Salzkammergutist lahkunud. Tema ees kerkib "tulevik kui kauge kaldaviirg hommikusest udust: veidi ebaselge ja hägune, kuid samas paljutõotav ja ilus".

Viin võtab ta vastu lakkamatus liikumises, isegi müürid näikse liikuvat. Kõikjal vilgub ja sähvib. Lärm, käsitamatu virvarr helidest, häältest ja rütmidest. Solgi, kuse ja odava parfüümi lõhnad. Ühejalgse Otto Trsnjeki poeke on maast laeni täis ajalehti, ajakirju ja kõikvõimalikku suitsetamis- ja bürookaupa. Trsnjek ise on muide mittesuitsetaja.

Ettevaatlikult suurlinna kompiva argliku Franzi viib saatus kokku Anezkaga, salapärase böömlannaga. Ta kohtub ning omamoodi sõbruneb ka Freudiga, kelle kuulsus on jõudnud isegi sellisesse pimedasse nurka nagu Salzkammergut ning ergutanud sealsete asukate pigem piiratud fantaasiat. Nooruke Franz peab peagi tõdema, et ta ei saa naistest aru. Ja sama peab tunnistama ka 80-aastane maailmakuulus Freud, kes oskab küll jõukatele inimestele keeruliselt seletada, kuidas üks korralik elu peab välja nägema, kuid ei leia vastust äsja puberteedieast väljunud nooruki põletavatele küsimustele. 1938. aasta kevadel marsivad natsi-Saksamaa väed Austriasse. Vanal ja põdural juudi rahvusest Freudil õnnestub oma kuulsuse (ja kolmandiku varanduse) toel veel üle noatera maalt Londonisse pageda. Franz jääb maha keset kasvavat hullust. Asjad lähevadki karmiks.

Armastusega võib kaasas käia hukatus. Hukatus ripub ka terve maa kohal, aga esialgu ei paista see natsionaalsotsialistlikust eufooriapilvest veel kuidagi välja. Franz seisab silmitsi reaalsusega, kus unistuste ja lootuste loogika enam ei kehti.

Mingis mõttes võib seda erakordselt köitvat teost võrrelda Bob Fosse briljantse muusikaliga "Kabaree" (1972), mille keskmes olid patused ja hingetud suurlinlased ning tundeline võõrast keskkonnast pärit nooruk nende keskel. Teisalt ei saa jätta tõmbamata ka paralleele juhuse tahtel samal aastal linastunud Andrei Tarkovski teadvuseookeani karide vahel laveeriva filmiga "Solaris". Mõlemad filmid ja "Tubakapoodnik" käsitlevad, küll erinevaid stilisatsioone kasutades, igavikulist küsimust, mida õieti tähendab olla elus.