Raske on ette kujutada saadet, kus uue kunstiteose üle pikalt arutatakse – räägitakse selle tellimisest, kontseptsioonist, omanikest ja inimestest, kes seda üle ilma vaatama on tõtanud – aga jäetakse mainimata teose autori nimi. Ei mäleta ka, et kuskil oleks olnud müügikuulutus, milles kirjeldatakse müüdavat maali või skulptuuri, kuid selle autori kohta ei mainita sõnagi. Kunstiteose puhul on info tema looja kohta kõige olulisem fakt, mis määrab suuresti ka teose hinna.

Eesti Arhitektuurimuuseumi raamat "Uude Maailma: Eesti arhitektid Torontos" annab esimest korda põhjaliku ülevaate pärast Teist maailmasõda Kanadasse emigreerunud Eesti päritolu arhitektide loomingust ja elukäigust.

"Kuhu on kadunud Ameerika hulkur?" küsis Jack Kerouac oma 1960. aasta essees, kus ta kurtis hulkurite kodustamise üle.[1] Ta igatses taga neid 20. sajandi tööstusrevolutsiooni produkte, kelle meelest ei olnud midagi õilsamat kui hulkuda ringi mööda mandrit, teha juhutöid ja leppida oma vabaduse nimel väikeste ebamugavustega. Pealegi, ütles ta, kõik suured mehed olid hulkurid: Jeesus oli hulkur, Einstein oli hulkur, ka ta ise oli kunagi olnud hulkur. Kuid hulkurielule olid seadused selleks ajaks joone alla tõmmanud.

Teatri NO99 lõpetamise puhul oli möödunud nädal haruldane: teatrimaailmast räägiti üleriigiliselt, sealjuures suurimates päevakajasaadetes, kus tavaliselt kõneldakse ainult poliitikast ja majandusest. Nüüd aga rääkisid kõik teatrijuttu.

Eile, 31. oktoobril, teatas Teater NO99 oma lõpetamisest. Uudis tuli ootamatult kõigile: meediale, ministeeriumile, teatrisõpradele. Ruttu vajus varju teise Eesti tähtsaima avangardteatri päevasündmus: eile juubeldas Von Krahli teater.

"Aktuaalne kaamera. Nädal" heitis veidi pikema pilgu läinud nädalal lahvatanud ootamatule uudisele teater NO99 sulgemisest. Kuigi sahistati võimalusest, et tegemist on uue lavastuse promokampaaniaga, kinnitas teater, et uudis on siiski tõene.