Arvustus: teekond iseendasse, kõrvalepõikega Eestisse
Uus raamat
Anne von Canal
„Ei maa ega meri“
Tõlkinud Piret Pääsuke
Varrak
Ilmselt pakub saksa autori Anne von Canali esikteos eesti lugejale huvi eelkõige seetõttu, et osa teose tegevusest toimub Eestis. Täpsemalt öeldes selguvad algul vananevast elumehest ristluslaeva pianisti olemuse tagamaad seoses Eestiga.
Kuid romaani „Ei maa ega meri“ tuleks võtta siiski laiemalt. See ei ole Eesti-teemaline romaan. Eesti on autori jaoks mõneti veidi kohustuslik materjal, sest võtmerolli teoses mängib parvlaeva Estonia hukk. Muus osas on tegu poeetilises stiilis kirja pandud psühholoogilise teosega. Liiati areneb enamik raamatu tegevusest hoopis Rootsis, samuti reisilaeval, mis seilab mööda Aadriat, Vahemerd ja Biskaia lahte. Nii et kuigi on selge, et meil on huvitav lugeda välismaise autori pilku Eestile, ei ole ta ise kirjutanud Eesti-ainelist romaani.
Sestap ei maksa ka väikseid möödalaske teose kirjeldustes tõsiselt võtta. On ju natuke naljakaski, kuidas Rheinland-Pfalzist pärit autor omistab 1990ndate alguse Eestile tunnuseid, mis kehtisid talle ilmselt tuttavama Ida-Saksamaa, mitte aga Eesti kohta, kuhu autor jõudis alles uuel sajandil.
Nii torkab silma väide, nagu olnuks Eestis tunda „hapukat pruunsöelõhna“, kuigi siinkandis on Saksamaal laialt kasutatav nimetatud tooraine tundmatu. Seevastu võib paljude läänesakslaste kirjeldustest Ida-Saksamaa kohta lugeda just kõikjal lehvinud pruunsöehaisu. Samuti kirjeldab autor autoteede raputavaid „betoonivagusid“, mida muidugi siin-seal Tallinnas tõesti leidus – kuulukse sadama kandis, samuti oli ju Narva maantee osalt kaetud betoontahvlitega –, kuid mis samuti on rohkem nagu meenutus „demokraatlikust“ Saksamaast, kus 1990ndate alguseni olid parimateks maanteedeks kümnendite jooksul paigast vajunud ja autosid loksutama hakanud betoonplaatidest Hitleri-aegsed Autobahnid.
Ent nagu öeldud – nii lõbus, kui ka pole selliste detailide päritoluloos sorkida, ei tohiks neid üle tähtsustada. Tegu on ikkagi ühe ilusas keeles kirjutatud nukravõitu armastuslooga. See lugu pole niivõrd armastusest kahe inimese vahel – kuigi ka seda – kui armastusest peategelase ja muusika vahel ning ka põhjustest, miks peategelane arvab end olevat võimetu armastama nii ennast kui kedagi teist.
Ja muidugi on „Ei maa ega meri“ teekonnaromaan. Esiteks kõige otsesemas mõttes – teos algab Lauritsa-nimelise peategelase astumisega laevale Veneetsias ning lõpeb reisi lõpuga Londonis. Vahepeal teeb aga laevapianisti mõte rännakuid, mille kestel ta meenutab oma lapsepõlve ja noorust Rootsis, keerulisi suhteid vanematega, armumist ja edasist elu, mis viib ta Eestisse pärast seda, kui on enda perekonnaga tülli pööranud. Miks see juhtub, jäägu lugeja avastada.
„Ei maa ega meri“ pole nimelt mitte pelk poeetiline unelus ja järjekordne süvenemine üksikisiku traagilisse saatusse, vaid siiski narratiivi ja puändiga jutt ning päris nutikalt konstrueeritud. Selle narratiiv ei jookse lineaarselt, vaid – nagu inimese mälestustes ikka – teeb käände ja siksakke, hüppab edasi ja tagasi mööda seoseid, mille sisemine loogika on enamjaolt mõistetav vaid inimesele endale. Kui tallegi.
Kuid lõpuks jõuab sündmustik muidugi lõpuni. Isegi väga kauni lõpuni. Melodramaatikasse siiski ei laskuta, tuleb hoopis tunnistada, et Anne von Canal on autor, kes oskab hästi vaadelda inimese suhteid endaga ning kirjeldada veenvalt enesevaatlusest kasvada võivat konstruktiivse analüüsi võimet. Ta teeb seda liigselt keerutamata, kuid samas ka lugejale mõtlemiseks ruumi ja võimalusi jättes.
Lõpetuseks ka suur tänu tõlkijale Piret Pääsukesele, kes on need mõttekäigud suutnud suurepäraselt jälgitavasse ja ilusasse eesti keelde panna!
Kirjandussaade „Tõlkes leitud“, kus artikli autor kõneleb Anne von Canali tõlkija Piret Pääsukesega, oli Vikerraadio eetris 7. detsembril kell 13.05. Saade on ka järelkuulatav.
Toimetaja: Valner Valme