Kevade lõpus raamatusarjas "Ööülikooli raamatukogu" Doris Kareva "Olemise kõla", mis koondab kokku Kareva "Ööülikooli" tekstid. Muu hulgas tõdeb Kareva raamatus, et praegune aeg on hektiline katkestuse aeg. Luuletaja nentis saates "OP", et segane aeg mõjutab teda ka loojana.

"See on see, et ei jõua ühte mõtet lõpuni mõelda, kui tuleb juba uus informatsioon. See on nagu väikeste lastega kodus olles, sa pead kogu aeg ümber lülituma. Kõike on väga palju ja selles orienteerumine ja selle tasakaalus hoidmine võtab tähelepanu ja energiat," kirjeldas ta. Selleks, et tasakaalu hoida, soovitab Kareva keskenduda hingamisele.

Suured loomeseisakud Karevale tuttavad ei ole. "Mulle tundub, et loomine ei lõppe ega katke, ta võtab lihtsalt erinevaid vorme," lausus ta. Oma tööprotsessi ei oska luuletaja kirjeldada. "Minu töö on tähelepanemine. Ennekõike. Mõnikord on justnimelt pilvede liikumise vaatlemine see töö."

Raamatus räägib Kareva ka sellest, kuidas ta lapsena palju omapäi oli. Ta usub, et seetõttu on teda alati armastus väga huvitanud. "Ma mõtlesin, et milline on teine inimene, sest mina tundsin ainult iseennast. Teise inimene avastamine ja mõistmine on alati väga huvitav," rääkis ta.

Lisaks ligimesearmastusele on oluline ka iseenda armastamine. Kareva tunnistas, et iseendaga sõbraks saamine on üks keerulisemaid asju elus.

"Ilmselt mida teravam on erinevus selle vahel, kuidas sa ennast tajud ja kuidas sa sooviksid ennast tajuda, seda keerulisem on see sõbrakssaamine. Aga see tasub harjutamist," lausus Kareva, kuid nentis, et tema pole harjutamises veel meistriks saanud.