Sinijärve raamatusoovitused: Doris Kareva toob lugejas parima välja

Rahvusraamatukogu kultuurinõuniku Karl Martin Sinijärve seekordsete raamatusoovituste hulka mahtus kaks teost: Doris Kareva kogumik "Olemise kõla" ja Virginia Woolfi "Päevik 1915-1919".
Doris Kareva "Olemise kõla"

Enne sõnadeni jõudmist vaatasin seda raamatut pika ja põhjaliku pildipilguga. Doris on muidugi natuke noor veel, ent pildistikust kumab selgelt välja, et nüüd, mil Aino Pervik on lahkunud taevastesse kirjastustesse, on Dorisel kõva potentsiaal kunagi kujuneda üldhaldjavaks Kunksmooriks. Aega läheb, asja saab. Hirmus ilus raamat on.
Ja need lugulood seal sees… selline tunne, nagu istuksid mõnusasti sõbraga laua taga ja (h)arutaksid maailma paremaks. Raamat, millega tahad koos olla ja aega parimal kombel veeta-viita. Sest ega autor ise ju igale poole ei jõua, seevastu tekstitsi jõuab küll ja veel. Selleks head kirjanikud olemas ongi, et tuua lugejas välja see parem osa temast, lisada sinna üht koma teist juurde ning kokkuvõttes on meil homme pisut etem omailm kui eile.
Dorise kogumik kedagi pahemaks ei tee, aga homse päeva ja üleüldse tuleviku särahtab kindlapihta. Siin on inimene, kellega pole piinlik ühel õhtul rämedasti õllekappa kokku lüüa ega järgmisel päeval Haapsalu sallina õhklevat ilmaõrniklust heaks heegeldada.
Ah jaa, luulet on kaa!
Virginia Woolf "Päevik 1915-1919"

Jättes kõrvale asjaolu, et päevikud on juba määratlusjärgselt ühed kahtlased asjad, eriti kirjanike omad – kunagi ei tea, kas ja kui palju püütakse elu, aega ja inimesi oma kujutlusvõrku kinni püüda –, siis ajastukuvana on tegemist ikka väga targendava lugemisega. Kui arukas inimene peegeldab maailma häitsi sõnutsi, siis see lihtsalt ei saa külmaks jätta. Jaa, võib vaidlema võtta ja mõtlema panna, ent ju see üks eesmärke olnudki. Vaevalt viitsinuks väärt kirjadaam lihtsalt naasama sõnalohet lohistada. Sõjaaeg, maailma murdumise aeg, loomeinimese sisemine aeg – väga köitev.
Kui aulik memm veel meie hulgas viibiks, siis võtaks temaga kohe ühest ja teisest kõnelda. Aga kirjutan jätkuvalt alla ta targale sõnastusele, et kirjutaval inimesel peaks olema oma tuba ja sõltumatu sissetulek. In aeternum. Mul pole kumbagi veel, ent pürgimus püsib.
Kes kardab Virginia Woolfi? Ju noid hirmunuid on läbi aastate mitmeid olnud. Ja tuleb juurde. Sõna ei kao. Kui te kardate Sveta Grigorjevat, siis võite rahumeeli ka natuke Virginia Woolfi karta.
Toimetaja: Karmen Rebane














