Olen nii mõneltki koolides nüüdiskirjandust populariseerimas käivalt kirjandusinimeselt kuulnud, kuidas õpilaste muidu keskmisele koolipäevale kohaselt tuhmidesse silmadesse tekib ootamatu säde, kui hakata rääkima sellest, et ka laulusõnad on ju omamoodi luule. Räpist rääkimata! Raamatuid, millega seda selgitades lehvitada (et asi skeptikutele puust ette ja punaseks teha), aga liiga palju ilmunud polegi – viimastest aastatest meenuvad vaid Reketi laulutekstide kogumik "Eeden", mis nomineeriti 2024. aastal Betti Alveri kirjanduspreemiale, ning tänavu suvel ilmunud Eiki debüütluulekogu "mis edasi, see alles selgineb". Viimases leidub küll originaaltekste, ent enamiku moodustavad siiski juba rütmistatud-viisistatud, salvestatud ja avaldatud laulude sõnad. Kirjalikult välja antud luule mänguvälja laiendamine on minu meelest väga tore ja tänuväärne – hea nii selleks, et hoole ja andega loodud laulusõnadele lisatähelepanu tõmmata, kui muidugi ka seepärast, et mõnelegi uuele lugejale näidata, kus see luuleriiul raamatupoes asub.

Vaatamata tänuväärsusele on laulusõnade helist paberile kandmine siiski üks keerukas operatsioon. Mustvalgelt trükitud raamatust loetava luuletusega võrreldes on räpplugu tõeline gesamtkunstwerk – juba rütm, instrumentaalkäigud, meloodia ning vokaali intonatsioon ja kõla annavad kokku hoomamatu koosmõjude puntra, rääkimata artisti lavalisest olekust või selle kujutluspildistki. Kõige selle sees kipuvad laulusõnad vähemalt minu isiklikus kogemuses üsna korrapäratut tähelepanu saama. Mõned kohad kostavad tekstiväliste tegurite tõttu eriliselt välja ja omandavad seetõttu tugeva emotsionaalse sisu: näiteks rida "tuleb uus ilus päev" loos "Rõõmus" (lk 43) tekitab minus kuulates tugevat ühtaegu melanhoolset ja samas lootusrikast tunnet, samas kui paberil on lihtne sellest lihtsast lausest neutraalselt üle lugeda. Teised kohad lähevad jällegi kuulates iga kord kõrvust mööda või jäävad ebaselgeks, mis ei ole minu jaoks naljakal kombel probleem. Ent kirjalikus vormis on sõnadevahelised hierarhiad palju horisontaalsemad ning minu kriitikameel seega iga konkreetse sõnavaliku suhtes tugevam. See, mis varem oli olnud "miski, mis riimub fraasiga "valget tumedust", nii et seda võib kaasa laulda umbes samamoodi, on nüüd vastuvaidlematult "rauget unelust" ja sunnib seega küsima, mis see täpselt on. Kõik Eiki kõlamängud sellele lähivaatlusele minu meelest vastu ei pea.

Teine tähtis erinevus suulise ja kirjaliku meediumi vahel on aeg – suuline tekst liigub lineaarselt, soosides seega näiteks kordusi ja üksikuid meeldejäävaid fraase, kirjalik tekst on aga kohe algusest peale tervikuna minu ees. Luuletust on täiesti võimalik (ja tihti soovitatav!) lugeda nii vasakult paremale kui ka paremalt vasakule, ülevalt alla ja alt üles, esimest rida on igati lubatud kõrvutada viimasega ja igat sõna mõne teise sõnaga. Usun, et kogumiku jaoks valikut tehes on selle erinevusega arvestatud ning kaante vahele ongi saanud tekstid, mis just selle sünkroonse tervikuna paremini toimivad. Enamasti aga paistab suulisest kõnest lähtuv mõtte­loogika siiski läbi: nii mõnedki luuletused mõjuvad eelkõige kui ühe kindla teema, tunde või märksõna ümber koondatud huvitavalt kõlavad kujundid, millel on kahtlemata potentsiaal üksikuna meelde jääda, aga millele nende mitmekordne ülelugemine alati lisakvaliteeti ei anna. Näiteks kogumiku esimese luuletuse read "Kolan ringi, veeru lõppeks / Näitan hambaid ja ei arene / Ärevuse mugavust on võimuväeta / Raske raputada varrukast /Ning lootused langevad sajaks" (lk 5) annavad edasi küll segadust, trotsi ja ärevust, kuid edasi ei juhtu nagu midagi –täpsemad põhjused just nende sõnade valikuks paistavad olevat eelkõige rütmilised, mitte sisulised.

Seetõttu tasub "mis edasi, see alles selgineb" lugemisstrateegia validagi selliselt, et see ei eiraks enamiku tekstide muusikalist päritolu ja toimeloogikat –kui tegu juba on kord laulutekstide kogumikuga, siis ei ole patt seda sellena võttagi ning kasutada raamatut võimalusena neid tekste kaunilt köidetud formaadis ja omas tempos uurida. Sest uurimisküsimusi jagub, Eiki lüürika ongi juba liiga kaua poeetilist analüüsi oodanud!

Mis tunded ja teemad need siis on, millest Eik räägib? Ta kirjutab palju Tallinnast, kontsertidest ja muusikuelust, pidudest, sõpradest ja kirjutamisest –enamasti lihtsalt asjadest, mis teda ennastki ümbritsevad. Luulemina joob kohvi, kastab lilli, vaatab aknast välja, meenutab ja mõtiskleb, nagu noorest luulest võikski oodata. Eriti selgelt on isiklikud eneseotsingud ja -vaatlused keskmeks paarile varem avaldamata vabavärsis luuletusele, mis mõjuvad keeleliselt käänulisemate luuletuste vahel omamoodi hingetõmbepausidena: "Teen oma keika ära / Ütlen ilusasti "Aitäh" ja "Tehke häält!" / Ja "Valjemini!" /Ja kirjutan emale, et hästi läks" (lk 67), aga samas näitavad need suunda ka raamatu teistele rõhuasetustele.

Peamise ja üha korduva motiivina kirjutab Eik noorusest ning hirmust, et see möödub, enne kui on õpitud täiel rinnal ja iseendaga kooskõlas elama: "Kahekümnendad möödas, kui pilgutad silmi" (lk 21); "Oo miks sa raiskad aega /Oo miks sa kardad olla" (lk 55); "Kas sa märkasid, kui see möödus? / Sest ma ei näind / Ehk need olid me elude parimad aastad" (lk 59). Äkki sai mu elu kõige parem pidu just läbi? Äkki, kui ma oleksin natuke rohkem iseendas kohal olnud, oleksin just täna tajunud eksistentsi tõelist mõtet? Kui Mirjam Parve luulekogu "Varjukeha" läbib oksüümoronlik olevikunostalgia, terav taju kõige käesoleva mööduvusest, siis Eiki raamatu ekvivalent võiks olla FOMO olukordadest, kus ollakse ise viibinud. Hirm, et see, kuidas sa oled otsustanud elada, pole piisav.

Eik ei jää aga selle hirmu juurde pidama, vaid astub sellele vastu vähemalt kahe peamise poeetilise võttega. Esiteks, käskiva kõneviisiga: "Lihtsalt tee neid kuradi asju / Kuni sul veel häält on kriisata!" (lk 80). Eik käsib mitte norutada (lk 8), oodata ja vaadata (lk 38) ning kõige kiuste vastu pidada (lk 47), kuid rõhutab samas, et ei loe moraali: "Need lood ei ole selleks, et midagi õpetada" (lk 29). Ka tekstide isiklikku sisu arvestades võib eeldada, et loogilisem tõlgendus on luulemina sisemonoloog –väikesed igapäevased meeldetuletused, mis peletaksid ligitikkuvat ärevust. Ent huvitaval (ja, jällegi, üldse mitte kirjalikul) kombel Eik sellega ei piirdu, tekst jätkub: "Ma tahaks lihtsalt neid / Koos teiega karjuda / Et lõpuks aru pähe tuleks" (lk 29). Need meeldetuletused on selleks, et neid kaasa lauldaks ja sellega mitmest suust lausujale tagasi peegeldataks – võib-olla just see on kauaoodatud pääsetee elu alatisest käestlibisevusest.

Teine variant: kõige lihtlabasem eitus, ümberpöörd, kardetava stsenaariumi vastandi kehtestus! "Nii palju sul jäänud veel näha ja kogeda" (lk 25) teab lausuja tegelikult. Ja kui juba kehtestada, siis ei tasu olla tagasihoidlik: Viivi Luik võib küll öelda, et "ei tule enam / seda suve", aga Eik kinnitab vastu "A mu suvi algab uuesti iga päev" (lk 48). Võib-olla aitab hoopis sellise mantra kordamine, koos publikuga karjumine? Päris paljud Eiki kuulsamad lauluread (ka neist, mis raamatukaante vahele ei mahtunud) kannavad sarnast elujaatust, näiteks "see pole meie süü", "sa oled armastatud", "kõik läheb ilusti", olen tema kontserdil ka ise tundnud, kui mõnus ja teraapiline selliste sõnade teistega koos väljahüüdmine võib olla.

Sest tõesti, veel üks oluline kõrvaklappidest kuulatud ja luuleraamatust loetud tekstide erinevus peitub selles, kui palju meid kommunikatsiooniaktis osaleb. Laule üksi kuulates kujutlen end miskipärast alati ühena sadadest, nii nagu artistki pole enamasti ainus, kes laulu salvestamise taga seisab, samas kui lugemine tundub rangelt minu ja Eiki vaheline salaasi. Ja kuigi mul on väga hea meel, et "mis edasi, see alles selgineb" pakub mulle privaatset ligipääsu millelegi nii ägedale ja olulisele, paistab mulle paratamatult, et kollektiivne haare on Eiki laulusõnade pärisosa. Polegi oluline, kas "Olen õnnelik, et olen sündind vabas Eestis" (lk 43) ütleb tema või ütlen mina – tähtis on taju, et keegi on selle lause maailma toonud, ja et seda võtab vastu väga, väga palju tänulikke inimesi.