Idee oma luulekogu välja anda sündis Eikil ligi kümme aastat tagasi, kuid kuna kirjastamisega seotud protseduurika tundus keeruline, oli plaan pikalt ooterežiimil.

"Kontsertide korraldamine ja muusikaplaatide välja andmine tundus loogiline ja rütm oli paigas. Ma teadsin, mida ma pean tegema selle jaoks, et album saaks valmis või inimesed tuleksid saali. See tundus väga turvaline. Aga luulekogu, kõik need trükikojad, kirjastajad, kirjanike liidud ja asjad, see tundus nii keeruline ja ma mõtlesin, et ma parem kirjutan laule," avas ta Klassikaraadio saates "Delta".

Viimased kaks aastat töötas Eik käsikirja kallal. Kõige vanem tekst, miks kogusse läks, pärineb aastast 2017. Peamiselt jõudsid kaante vahele laulutekstid, kuid on ka avaldamata luuletusi, laulutekstide prototüüpe ja fragmente. Ühel hetkel temaga Eikiga ühendus kirjastus Puänt, kuhu olid muusiku unistused luulekogust jõudnud.

"Pidin ainult käsikirja andma ja ütlema, milline ma tahan, et raamat välja näeks. Nüüd on see lõpuks väga ulmeliselt mu ees laual," rõõmustas ta.

Värske kogumik liigub läbi aastaaegade – talv, kevad, suvi, sügis ja jälle talv. Kuna ta on aastate jooksul väga palju arvutisse kirjutanud, sai ta täpselt järele vaadata, millal üks või teine rida on kirja pandud. Kui kõik luuletused said ühte kohta kokku korjatud, vaatas talle otsa 150-leheküljeline dokument. Lõppvaliku tegemisel küsis Eik ka sõprade ja teiste luuletajate arvamust.

Kuigi esimene kaante vahele jõudnud luuletus pärineb pea kümne aasta tagusest ajast, on Eik luuletanud palju kauem. Oma täitsa esimesed luuletused kirjutas ta umbes 20 aastat tagasi.

"Need olid loodusluuletused. Õnneks see kumab siiamaani nendes tekstides läbi. Väga palju on loodusmotiive. Ilm mõjutab eestlast ikkagi nii palju, et kohe kui päike hakkab paistma, siis inimesed hakkavad sulle tänaval vastu naeratama. Ülejäänud halli halva suusailmaga osa aastast oleme ikkagi depressiivsed ja üksildased," lausus ta ja lisas, et luulekogus on väga palju üksindlusest ja üksildusest kantud tekste.

"See on ka see, mis meie generatsiooni natukene kannab. Me oleme rohkem kui kunagi varem ajaloos täiesti üksinda oma meediaruumis, oma kureeritud kurvaks tegevas algoritmipõrgus. Istume oma toas, oma ekraanis. Kui oleks variant, siis ilmselt keegi ei tahaks kasutada nutitelefone, saata meile või teha midagi säärast. See ei ole meile väga loomuomane. Need tekstid kannavad tunnet, et noored tahavad tegelikult lihtsalt mingisugust kommuuni ja inimesi ümber, kellega koos ägedaid asju teha ja suhelda. Ja kui nad seda ei saa, siis nad kirjutavad ägedaid tekste."

Tekste kirjutades ei mõtle Eik sellele, mida näiteks kuulaja arvab. "Kuulaja on ju idioot. Ma olen ise ka kuulajana idioot. Ma ei tea, mida ma tahan, kuni keegi annab mulle midagi uut ja huvitavat. Ma üritan iseennast võimalikult palju šokeerida ja ületada iseennast nii stiililiselt kui ka sisuliselt. Siis tulevad sealt ägedad asjad," leiab ta.

Kuigi paljud vanemad tekstid seekord raamatusse ei jõudnud, vaatab Eik oma varasemale loomingule otsa suure südamega, mitte üks silm kinni.

"See on väikene Eik, kes on mind toonud siia, kus ma praegu olen. Ma olen talle kohutavalt tänulik, et ta võttis selle asja kätte ja hakkas tegutsema. Ma olen tegelikult väga rõõmus, et need tekstid on olemas. Ja ei ole ju kõige hullemad ka," lausus mees.

Luulekogu ja muusikaalbumi lähenemisprotsessid on Eiki sõnul samad. "Liiga palju ei mõtle, kirjutan kõik üles, panen välja ja tagasi ei vaata. Kuna siin on väga palju laulutekste, siis see protsess läks veel kiiremini."

Samas naeris ta, et raamatu väljaandmisega kaasas käiv olme hirmutab teda siiani. Samuti on luulekogu kirjutamine palju üksildasem, kui plaadi salvestamine.

"Plaate teed ikkagi koos teiste inimestega, sul on kasvõi miksija-masterdaja. Isegi kui kirjutad täiesti sooloplaadi, on sul sõbrad ümber ja sul on põhjust, miks hommikul üles tõusta ja stuudiosse minna ning teha inimestega koos ägedaid asju. Luulekoguga istusin mitu aastat ja mõtlesin, et võiks välja panna, aga ma ei julgenud kelleltki küsida, kas need tekstid sobivad üldse paberile ja mis ma nendega tegema peaksin. See oli selles mõttes palju hirmutavam," tunnistas ta.

Eik usub, et inimesed on interpreedid, kes maailma sündides hakkavad kõike oma keelde ümber tõlkima, saagu sellest siis laul, luuletus, maja või kasvõi äri. Tema luuletused sünnivad tihti alateadvusest.

"Väga palju on seda, et ma ei suuda õhtul magama jääda, sest mul hakkavad mingisugused ei-tea-kust tulnud tekstikatked peas ringlema ja ma pean need paberile panema, sest muidu lihtsalt ei saa olla. Nagu David Lynch ütles: "Kui ma peaksin ühe hea idee ära unustama, siis ma teen endale otsa peale." Nii hull see ei ole. Ma olen mõnel heal ideel lasknud minna ja mõelnud, et keegi teine saab selle sealt ruumist kätte ja teeb sellest midagi ägedat oma keeles ja omal moel," rääkis ta.

Eriti inspireerib teda kogukonnatunne. Ka pärast keskkooli lõppu kaalus ta minna lavakunstikooli või BFM-i filmikunsti õppima, sest neis koolidest paistis kokku saavat äge kamp inimesi, kellega päevast päeva ninapidi koos olla, tülitseda, teha projekte, ära leppida ja käia väljasõitudel. Nüüd on tal oma bänd, kus ollakse üksteisele nii heas kui ka halvas toeks.

"Ma arvan, et see aitab. Ma olen mõelnud, et kui välismaal on mingid staarid, kes on sõltuvuste pärast endale otsa peale teinud, siis ilmselt see tuleneb sellest, et neil ei ole ümberringi inimesi, kes neid aitaks. Nad on üksinda oma villades," arutles ta.

Värske luulekogu kannab pealkirja "Mis edasi, see alles selgineb". Variante, mis läbi käidi, oli palju, sest Eik peab ennast väga halvaks pealkirjastajaks. "Ma lasen sageli teistel plaadi läbi kuulata ja kirjutada üles kõik read, mis seal kõnetavad, et äkki saab tuletada midagi, mis võiks olla albumi pealkiri," naeris ta.

"Mis edasi, see alles selgineb" tundus loogiline, sest tegemist on tema esimese koguga. Lugu "Rõõmus", millest rida pärineb, räägib sellest, mis tunne on Eestis Z generatsiooni lapsena üles kasvada.

"Sa oled kusagil kahe maailma vahel. Lapsena sai ikkagi onne ehitatud, kivide ja toigastega mängitud, aga ühel hetkel tulid nutitelefonid ja nüüd on AI: kuidas sa selle kõigega hakkama saad? Natukene on selline tunne, nagu keegi tuleks kuskilt ajakapslist välja ja annaks ürginimesele arvuti kätte," muigas ta.

Tulevikku võtab Eik üks luuletus, laul, plaat ja päev korraga. "Ma tunnen, et praeguses maailma olukorras, kus meil kõik kriisid kuhjuvad üksteise peale, tuleb olla lollilt optimistlik ja mõelda selle peale, mis sa järgmisena lõunaks sööd," lausus ta.