Jerevanist pärit ja Nõmme mändide vahel elava animaatori film "Lumi saadab meid" võitis EFTA-l parima animafilmi auhinna. Aga mitte ainult Eestis ei ole Mirzoyani filmi premeeritud, vaid festivalidel üle maailma on lühianimatsiooni noppinud auhindu ligemale 40.

Mirzoyan on Eestis elanud neli aastat. "Kasvasin üles Jerevanis, Armeenias. Ma tahtsin õppida Eesti Kunstiakadeemias. Lõpetasin kaks aastat tagasi magistri ja tegin seda "Lumi saadab meid" filmiga," selgitas Mirzoyan, kes on nelja aastaga ka eesti keele selgeks õppinud.

"Ma armastan eesti keeles rääkida ja armastan eesti keelt väga, aga see on väga keeruline keel. Seal on nii palju erinevaid käändeid," tõdes ta.

Eestisse jäi Mirzoyan peale lõpetamist, sest talle meeldib siin. "Tunnen ennast siin palju kodusemalt kui Armeenias tunneksin. Olen üpris introvertne, mulle ei meeldi suured inimmassid. Ei meeldi, kui küsitakse, mida ma teen, kui tänaval joonistan. Keegi ei tule Eestis su juurde, vaid lähevad lihtsalt naeratades mööda. Mulle meeldib ka ilm, sest ma ei salli kuumust. Praegu on igal pool õudne kuumus, aga Eestis mitte," sõnas Mirzoyan.

"Lumi saadab meid" räägib režissööri sõnul abitusetundest. "Sellest, kuidas diktatuur võib inimestele selgeks teha, et nad ei saa midagi muuta, midagi mõjutada. Ainus võimalus protestida on riigist lahkuda, minna mujale. Lugu algab Venemaa täiemahulise sissetungi algusega Ukrainas ja räägib noorest Peterburi abielupaarist, kes lahkuvad Gruusiasse."

"Eesti keeles sai filmile selline pealkiri, sest lumi on filmi põhimetafoor. Lumi sõna otseses mõttes käib nende järel, sest Gruusia on pehme kliimaga riik, juba märts on käes, aga nad tõepoolest toovad lume endaga kaasa. Väga poeetiline, aga samas ka poliitiline," lisas ta.

Režissöör lisas, et film on tegelikult dokumentaalne animatsioon. "Põhineb päriselt toimunud sündmustel ja intervjuudel minu sõpradega. /.../ See ei aita lõpetada sõda, muidugi, aga minu jaoks oli see nagu kunstiteraapia. Olin väga suures masenduses, olen endiselt, sest sõda veel kestab," tõdes Mirzoyan.

Filmis kasutab Mirzoyan tekstiili ja tikandeid. "Ma polnud varem õmmelnud ega tikkinud. Tean, et ka paljud minu sõbrad hakkasid sel ajal mingit käsitööd tegema, et rahuneda. See aitas ka mind palju."

"Film oli väga edukas, aga sellist filmi tehes eelistad ikkagi, et sul ei oleks põhjust sellist filmi teha ja et seda ei saadaks edu. Kahjuks sõjad levivad siin ja seal. Olen saanud head ja sooja vastukaja inimestelt erinevatest riikidest. Iraanist, Hiinast, Iisraelist. Nad ütlevad, et tunnevad sama, aga ei saa oma valitsust mõjutada."

Lisaks filmidele tegeleb Mirzoyan ka joonistamise ja maalimisega. Augustikuus avas ta ka nõmmel isikunäituse.

"See on animatsioonist täiesti erinev protsess, sest see käib väga kiiresti. Animafilmi, isegi lühifilmi võid teha kaks kuni kolm aastat, lausa viis aastat. Joonistus võtab üks või kaks tundi. Kui see on valmis, panen Instagrami üles, saan oma laigid kätte ja olen väga õnnelik," naeris Mirzoyan, kellele meeldib kunstiga tegeleda õues.

"Kalamaja on mind väga palju inspireerinud. Mulle meeldivad vanad puumajad, inimesed nende ümber," märkis ta. "Isikunäitus "Märkamised Eestist" ongi pühendatud minu Eestist valminud visanditele."