Ines on lavalaudu armastanud juba maast madalast. "Ma mäletan ennast juba lasteaias laulmas. Mind pandi väga varakult juba lavale ja teistele esinema. Ma ise tahtsin, ma olin julge," rääkis ta.

Oma karjääri kõige olulisemaks teetähiseks peab ta osalemist saates "Kaks takti ette", kust sai alguse tema professionaalne muusikutee. Teiseks oluliseks perioodiks peab ta aega, mil hakkas ise julgemalt muusikat kirjutama ja salvestama.

"Sain oma hirmudest või blokkidest vabaks, julgesin hakata ise looma ja uskusin juba natukene rohkem sellesse, mida klaveri taga teen. See oli aastal 2005–2006. Selja taha oli jäänud koostöö Hendrik Sal-Salleriga ja 2 Quick Starti meeskonnaga," meenutas ta.

2000. aastal Eurovisioonil käimist ta aga suure teetähisena välja ei toonud. "Sellega on nii palju vastakaid mälestusi. See oli ühest küljest hästi tähtis ja oluline hetk minu jaoks, aga seal oli nii palju segadust ja see oli ka nii keeruline. Seal oli kõikide inimeste arvamusi ja virr-varri nii palju, et seda oli tol hetkel minu jaoks võib-olla natukene palju," tunnistas laulja.

Üks Inese lugu, mis on sillutanud tee tuhandete eestlaste südamesse, on "Iseendale". Laulja sõnul oli "Iseendale" lugu, mis sündis justkui iseenesest.

"Vahel on mõne looga selline tunne, et need saadetakse kuskilt kõrgemalt: lihtsalt ürita ruttu kirja saada, et ta kuhugi ära ei kaoks. See on üks nendest lugudest, mis sündis iseenesest," sõnas ta ja lisas, et kui muidu on tema jaoks tekstide kirjutamine pikk töö, siis selle loo puhul sündis ka tekst ruttu.

"Tavaliselt ma näen tekstiga väga pikka vaeva, minu jaoks ei ole eesti keeles kirjutamine endiselt lihtne, kuigi eesti keel on maailma kõige ilusam keel ja ma tahan ainult eesti keeles laulda. Aga mis puudutab tekstikirjutamisesse, siis see on alati nii raske, sest kõik tundub alati liiga lihtne või see on selline peen rätsepatöö, et mis sõna siia muusikasse kõige paremini sobiks."

Viimastest aastatest peab ta eriliseks lugu "Taevasse", mis sündis pärast Inese Arch Veimeri surma. Veimer oli Inese bändi mänedžer ja pikaaegne sõber.

"Siis me tundsime, et me jokutame ja viskame aega prügikasti, meil on vaja rohkem luua, rohkem muusikat välja anda. Sõbra kaotamine pani meid tööle ja sealt see lugu tuli lõpuks päris ägedalt," kirjeldas laulja.

Muusika kõrval täidavad Inese päevi suures osas tema lapsed, kellest noorem on kaheksakuune. Muusiku sõnul on tema päevad praegu väga hektilised.

"Kogu elu käib laste ümber ja see on selline suur logistiline töö, et lastel oleks kõik hästi ja ma ka ise saaksin oma asju teha. See on korralik navigeerimine. Päevad algavad suhteliselt vara, sest pisikene beebi tahab ärgata viie-kuue vahel. Nii et minu päevad algavad juba väga varajasel tunnil," kirjeldas ta.

Kuid ka lavalaudadelt ei ole Ines kuhugi kadunud. "Teise lapsega otsustasin, et ma üritan väga pikalt mitte eemal olla, sest siis on jälle juba raske uuesti rajale saada, kui sa oled aasta-poolteist lavalt justkui maas: kontserdikorraldajad ei leia sind võib-olla üles ja ise ka ei tunne end mõnda aega laval mugavalt. Laval käimine on muskel, mida tuleb vormis hoida."

Laval käimist peab ta ka enda hoidmisel oluliseks, sest väikeseid lapsi kasvatades on kerge ennast ära kaotada.

"Olen tähendanud, et kui lähen ja annan väikse kontserdi, siis kui koju tagasi minnes olen kuidagi rõõmsam ja toredam ema. Enne olin seal nende lappide ja musta pesu kuhjade vahel kergelt hulluks minemas, aga siis ma saan aru, et kusagil on muu maailm ka," rääkis ta.