Kaspar Jancise ema, balletilegend Mai Murdmaa lahkus meie seast märtsi lõpus. Kuigi Jancis ise ei ole professionaalselt tantsimisega tegelnud, on tants teda animatsiooni juhendamisel väga palju inspireerinud.

"Tants baseerub väga palju poosil ja animatsioon baseerub väga palju poosi väljendusrikkusel. Minu jaoks on koreograafia ja animatsioon omavahel väga lähedalt seotud kunstivaldkonnad," lausus ta.

Oma esimesi animatsioone tehes näitas ta filmides kujutatavaid poose ka emale, et saada teada, kas ta on suutnud karakteri panna väljendama seda, mida ta mõelnud on. "Selles mõttes oli meil isegi teataval määral koostööd minu esimeste filmide puhul."

Jancise animatsioonides on oluline roll olnud loomadel – nii võib tema teostes näha näiteks jääkaru, krokodilli, koera. Tema järgmine film kannab pealkirja "Pingviin" ning see jõuab vaatajate ette juunikuus Annecy filmifestivalil. Filmi jaoks sai ta inspiratsiooni elust enesest – nimelt tõi tema ookeaniuurijast onu möödunud sajandi keskpaigas salakütilt oma tütrele sünnipäevaks pingviini topise. Aastakümneid hiljem sõpradega Moskvas käies kukkus suur topis Jancisele peale.

"Peaaegu oleksin mõnest kehaosast ilma jäänud. Tal murdus nokk ja tiib. Me üritasime teda natukene parandada, sest see oli onule väga kallis artefakt. Kui olime pingviini korda teinud, tegime temaga veel intervjuu. Pingviin vaikis kõikide meie esitatud küsimuste peale, sest mõrvarid ikka vaikivad," muigas režissöör.

Sealt sündis tal esimene idee pingviin filmi panna. "Tundus, et see on lahe mõte, siit võiks midagi tulla, aga tihtipeale tulevad need mõtted mõne aja pärast, kui sul tekib mõni teine resoneeruv mõte, mida see võiks tähendada, sest ainuüksi naljakas olukord ei ole piisav loo kirjutamiseks. Sul peab olema naljakas olukord pluss mingi mõte, mida see naljakas olukord võiks tähendada," rääkis ta. "Aga seda, mida see tähendab, seda ma ei avalda, sest seda peavad kõik ise kinos järele vaatama."

Prantsusmaa filmifestivalil osalemine aitab Jancisel oma nime levitada ja uusi tutvusi luua. See on tema sõnul eriti oluline ajal, mil koostööpartnerid mängivad filmide tootmisel üha tähtsamat rolli.

"Meie kohalik filmirahastus on viis aastat ühe koha peal kidunud ja me ei saa enam teha filme lihtsalt enda riigi kulul, seetõttu on meil väga oluline leida koostööpartnereid. Ka see film valmis koostöös prantslastega, sest Prantsusmaal on piisavalt palju raha, et teha sellist kallist asja nagu animatsioon," lausus ta. "Kui veel auhinna ka tasku pistad, siis seal läheb ilusaks sõiduks."

Animatsioone tehes on Jancise jaoks kõige raskem lühikese sisukokkuvõtte kokkupanek ehk välja tuleb mõelda, millest film räägib, mis on see uba, mis on siin naljakat ja miks seda peaks vaatama.

"Kõik need küsimused peavad enne vastuse leidma, kui ma hakkan seda lahti joonistama, sest muidu ma teen asjata tööd. Hiljem on palju keerulisem hakata asju muutma," tõdes ta.

Sellele järgneb aga kõige nauditavam osa – loo lahtijoonistamine. "Tegelen detailidega, tegelen mingite vaatenurkadega, liikumise iseloomuga, poosidega. See on kaks kuud väga intensiivset joonistamist ja siis on see mul põhimõtteliselt reana valmis ja ma tean, kui pikk ta on ja mis seal on," kirjeldas ta.

Edasi võtavad töö üle animaatorid, helilooja ja kõik teised olulised taustajõud, kellega lugu kokku pannakse. Eriti meeldib Jancisele aeg, kui film jõuab helistuudiosse. Tema nimetab seda hetkeks, mil pilt ja heli abielluvad. "Seal tekib see, et kas ja kuidas nad hakkavad koos tööle," lausus Jancis.

Kaspar Jancise ansambel Kriminaalne Elevant esitas saates ka loo "Teeme teed":