Fredi Tomps oli Eesti kõige pikema kogemusega muinsuskaitsja ja arhitekt. Tema teekond Eesti pärandi hoidjana algas juba 1948. aasta kevadel, kui ta koos kaas- arhitektuuritudengitega koristas sõjas purustatud Niguliste kiriku varinguid.

Ta on üks Eesti Vabaõhumuuseumi loojaid, aga ka taluarhitektuuri väärtustamise eestkõnelejaid Lahemaa rahvuspargis. Tomps tegutses nii Teadusliku Restaureerimise Töökojas kui ka Tallinna vanalinna muinsuskaitseala ette valmistavas meeskonnas. Tompsi käe all loodi 1969. aastal Vabariiklik Arhitektuurimälestiste Kaitse Inspektsioon, mis korraldas muinsuskaitset Eestis kuni Muinsuskaitseameti loomiseni 1993. aastal.

Tomps kuulus Eesti Arhitektide Liitu alates 1964. aastast, ta oli ka esimene eestlane, kes liitus 1971. aastal Rahvusvahelise Kinnismälestiste Nõukogu ehk ICOMOS'iga. Ta on valitud ka ICOMOS Eesti auliikmeks. 2019. aastal tunnustati teda Valgetähe III klassi teenetemärgiga.

Ta oli tegutses aktiivselt kuni 2020. aastani nii enda projektikojas kui ka ettevõttes Eesti Restauraator arhitekti ja täiendkoolituste korraldajana. 2024. aastal ilmus mahukas koondteos "Minu sajand. Muinsuskaitsja Fredi Tomps", mille koostas Tomps koos Riin Alataluga.

Fredi-Armand Tompsi abikaasa oli kunstiteadlane Niina Tomps (1927–1987). Tal on tütar Enel-Katrin Vahter, kes on samuti arhitekt, ning poeg Leho-Toomas Tomps, kes töötab insener-restauraatorina.