Palju-palju õnne selle tunnustuse puhul.

Suur tänu selle ootamatu õnne eest, mida on eriti mõnus kuulda ja tunda.

Te olete näinud oma elus aegu, kus minevik oli – nagu tänapäeval öeldakse – out ja vaadati ainult tulevikku. Aga teie elutöö on hästi palju olnud ka minevikku vaatav. On see tähtis?

Terve mu elu on peaaegu et olnud tagasivaatega minevikku, sest see aeg, kui ma oma ametit õppisin ja elule kutset valisin, oli niivõrd muutuv. Talupojana ei leidnud ma endale enam tööd, sest talust võeti ära kõik loomad, masinad ja tuli hakata otsima eriala, mis huvitaks. Sealt ma alustasin ka nagu mineviku tundmisega, et õnnestus minna Narva 1938. aastal ja näha Narvat oma toredas barokses hiilguses ja 1947. aastal pärast sõda ja seda pilti, mis ma nägin, tekkis minus mingisugune eriline tunnetus või tahtmine, et ma tahaksin midagi sellest tagasi teha, seda ilu uuesti tagasi saada. See otsustaski minu elukutsevaliku.

Kuidas te ikkagi selle elukutse ja pühendumuse juurde saite jääda, kui nii palju takistusi oli kogu aeg ees, et seda mida te lõite ja ehitasite, keegi kogu aeg põletas, lammutas?

Jah, mul tuli üle elada 21 tulekahju, kus meie tööd tagantjärele süüdati ja me pidime need kõik uuesti üles ehitama. Rääkimata sellest, et tol ajal, siis kui organiseeriti üle Eesti kolhoose, meie ehitasime Rocca al Mares Vabaõhumuuseumi mälestusmärki või monumenti eesti talule, mis tegelikult ju likvideeriti. See oli eriline võitlus selle eest, et üldse saime kuidagi nii kaugele, et meil lubati seda teha. Niguliste kiriku saatuses ega me ei saanudki rääkida sellest, et me restaureerime kiriku, vaid me ehitasime ateismi muuseumit [Nõukogude võim oli ilmalik ega sallinud kirikuid ja religiooni – toim]. See oli see konks, mille otsa tulid need organid, kes otsustasid selle üle, kas me saame selle töö jaoks raha või mitte. Me ehitasime ikkagi enda teada seda, mida me tahtsime, aga silt või loosung tol ajal oli teine, ja sellel moel saime me kõik selle nii lahendatud nagu me õigeks pidasime.

Viimaseid töid, mis on pooleli, on kultuuriturismi trass Tallinnast Narvani seoses Narva, seoses Narva ilmumisega meie ellu nagu fööniks. See on minu jaoks eriti huvitav seepärast, et ma ise olen Virumaalt pärit ja minu töö põhiliselt ongi ka arhitektina Ida- ja Lääne-Virumaa.

Seda õnne, mis mulle nüüd on osaks saanud, jagan kõigi oma väga suurepäraste kolleegidega. Meid oli kokku tol ajal 1500, nii et ma loodan, et vähemalt pooled on nendest veel olemas ja võin neid tänada selle eest, et ma niisuguse austuse osaliseks praegu siin olen saanud.