Tänavuse suve teemaks muusikamaailmas tundub olevat monokultuuri lõplik surm. Kui otsida ülemaailmset suvehitti, on olemas kaks vaieldamatult kõva kandidaati. Inglismaa lauljate Sam Fenderi ja Olivia Deani duett "Rein Me In" on olnud Ühendkuningriigi singliedetabeli tipus 23 nädalat. Sellega on purustatud rekord aastast 1953, mil Frankie Laine'i laul "I Believe" suutis esikohta hoida 18 nädalat.

Sel nädalal on inglastelt UK tabeli esikoha napsanud Alabamast pärit kantrilaulja Ella Langley, kelle laul "Choosing Texas" on USA Billboardi edetabeli tipus olnud 20 nädalat. Veel kolm nädalat ning purustatud saab rekord, mida hoiab Mariah Carey jõululauluga "All I Want For Christmas Is You". Kui inimene, kes väidab, et ta Mariah'i jõululaulu kuulnud pole, ilmselt eksib või valetab, siis nii "Rein Me In" kui "Choosing Texas" on tundmatud palad paljudele muusikakuulajatele. Inimesed väidavad, et kuulsid laulust nimega "Rein Me In" esimest korda alles siis, kui selle ajaloolisest edetabelisaavutusest lugesid. Tundub uskumatu, et miski saab olla korraga nii populaarne, aga samas ka tundmatu.

Mida sellest järeldada? Kas seda, et edetabelid valetavad? Ilmselt mitte, aga aina vaieldamatumaks muutub tõsiasi, et kultuur ei jõua inimesteni samade tele- ja raadiokanalite, isegi mitte samade pleilistide kaudu. Mõni pala on endiselt teistest natuke populaarsem ja torkab läbi mitmete eri seltskondade mulli, kuid rahvast ühendavat suvehitti või põlvkondadeülest menulugu on aina raskem teha. Võib-olla tuleks suvehiti otsingud lõplikult pensionile saata, igaühel on oma suvehitt, mis sellest, et mõni on enda oma genereerinud AI-ga ja teine kuulab sünniaastast hoolimata lugusid 1970ndatest.

Kui vaadata Eesti Spotify edetabelit, on selle endiselt vallutanud Nublu ja Sadu, vahele natuke Sämi ja Triibupastat. Eestikeelne popmuusikamaailm on lihtsalt nõnda väike, et artistide teke, kes on teada kõigile koolieelikutest pensionärideni, on endiselt võimalik. Nublu "Kesselaid" sai Eesti suvehiti teekonnal muidugi suurepärase stardipaugu Eesti Laulu saatest. Eesti Laul ja Eurovision tunduvad siinkandis olema monokultuuri viimasteks hingitsusteks, kuid juba on näha, et Eurovision ei suuda enam samamoodi tervet maailmajagu ühendada nagu vanasti.

Võimalik, et ainsaks päriselt maailma ühendav suur kultuurisündmuseks ongi jäänud jalgpalli MM. Platsile pääsevad küll ainult noored mehed valitud riikidest, kuid vaatajate ja kaasaelajate seltskond on märksa laiem. Muusikaedetabelites annab sellest aimu Shakira ja Burna Boy suurvõistluseks tehtud laulu "Dai Dai" jätkuv esindatus. Küll on "Dai Dai" vaid hale vari Shakira 2010. aasta jalgpalli MM-iks tehtud laulust "Waka Waka" ning kaheldav on, et erinevalt viimatimainitust 16 aasta pärast keegi enam "Dai Dai'd" mäletab. Eestis hüppasid tänavu üsna edukalt jalkavaimustuse rongile Villemdrillem ja Triibupasta looga "Mr. Atškoo".

Monokultuuri surm pole üheselt halb, aga aina vähemaks jääb kultuurilisi viiteid, mida mõistetakse seltskondade ja vanuserühmade üleselt. Inimesi, kel pole ühtset kultuuriruumi, on kergem teineteise vastu ässitada ning manipuleerida endast erinevaid inimesi umbusaldama. Tüütuseni populaarne pophitt on tobedalt lihtne, aga tõhus viis tekitada tunnet, et me kõik oleme sarnased inimesed ühe ja sama taeva all.