Hiljuti tõstatus välismaa muusikapressis poleemika ansambli Geese üle. Väljaanne Wired kirjutas põhjalikult sellest, kuidas New Yorgi bänd oli oma uue albumi turunduskampaanias kasutanud agentuuri Chaotic Good Projects abi, kes kasutab bändide promomiseks sotsiaalmeedias niinimetatud trendide simuleerimise taktikat.

See tähendab, et agentuur rakendab oma tuhandetest ajutistest kontodest loodud võrgustikku, et upitada oma klientide muusikat algoritmis soodsamale kohale ja luua viraalsust. Lugusid lükatakse nende võltskontode postituste taustale, jagatakse klippe live-esitustest, mis tekitab Tiktoki jt platvormide kasutajale mulje orgaanilisest diskursusest bändi ümber. Kui kõik justkui neist räägivad, järelikult peab olema hea ja oluline. See omakorda ajab ka barrikaadidele kõik need, kes selle tähelepanekuga ei nõustu ja seda ka oma teada ei jäta. Aga seegi anti-liikumine aitab lihtsalt turunduseesmärkidele kaasa, sest nagu kehtib ütlus, siis ka halb tähelepanu on jätkuvalt tähelepanu.

Avalik arutelu seoses Chatic Good Projectsiga keerles keskselt mõiste psyop ehk psühhosõda ümber, mis ühtedele tundus liialdus ja teistele rohkem kui paras kirjeldamaks uue meediaajastu turundusstrateegiaid. Esimesed leidsid, et olemuslikult on see promo nagu iga teine – lihtsalt kaasaegsete meetoditega –, teised aga, et selline strateegia toimetab liiga palju moraalsel hallalal, kuna ei ole piisavalt läbipaistev.

Tahan alla joonida, et asjaolu, kas bändi muusika seda tähelepanu väärib või mõtte, on siin teisejärguline, juba seepärastki, et maitsed ja eelistused on erinevad. On alati olnud. Iseend ja teisi sellise turundusstrateegia skeptikuid jääb see okkana hinges häirima hoopis teisel põhjusel. Nimelt veel hiljuti tahtnuks arvata, et muusika on ühismeedias viimane kants, mille puhul võib lõputult võltsis, inimpuudutusest kaugenevas ja kõike algoritmide järgi sättivas internetis jääda lootma, et see toimib ausamatel alustel.

Need ootused ei tule tühjast kohast, sest pikalt on räägitud, et sotsiaalmeedia on see koht, kus muusikaavastus on demokraatlik ja raha suurte ja väikeste artistide võrdluses niivõrd enam ei loe. Seda on tõestanud ka mitmed suurte lavade staarideks kasvanud magamistoamuusikud. Aga raha siiski loeb ja nii palju, et isegi indie-sildiga artistid ja plaadifirmad ei suuda neist võimalustest mööda minna.

Järgmiseks veel üks hiljutine näide: väljaanne Vice kirjutas maikuu alguses, kuidas avastas, et internetifoorumi Reddit ühte suuremasse indie-muusika arutelulõime on samamoodi anonüümsete kontode kaudu infiltreerunud plaadifirmade turundusagendid, kes kippusid kommentaare tegema ainult konkreetsete artistide kohta. Lähema uurimise käigus selgus, et need artistid kuuluvad kõik teatud plaadifirmade kataloogi. Reddit nende plaadifirmade nimesid ei avaldanud, aga märkis, et pettumus oli suur. Kui sotsiaalmeediast võib mõistlikult nüüdseks eeldada, et meiega seal psühholoogiliselt mängitakse, siis nii-öelda vana kaootilist internetti esindava foorumikultuuri puhul ei osanud oodata vajadust rakendada samasuguseid kriitika- ja kaitsemeetodeid.

See kõik räägib kaasa sellele, millest on ka pikalt juttu olnud – et internetis ei ole enam lõbus ja internet on surnud. Virtuaalsest mängupaigast, kus suhelda inimestega teisest maailma otsast, jagada kogemusi ja asju – sh muusikat –, on saanud lõplikult koht, mis on optimeeritud korporatiivsete põhimõtete ja algoritmide järgi. Ikka eesmärgiga luua monoliitset passiivset kultuurikogemust ja suunata meid tarbima, mitte avastama-jagama nagu algne idee internetist ette nägi. Nüüd viivad kõik jäljed tagasi rahani.

Siin-seal võib märgata algatusi, mis üritavad aega tagasi kerida ja internetti endise rõõmu tagasi tuua. Nagu ikka, näitab seda aeg ja tahtmine, kui viljakaks ning võimalikuks need liikumised suures plaanis osutuvad. Seniks tuleb vist korrata väikese kohandusega enam kui 20 aasta tagust lapsevanemlikku soovitust – ära usu kõike, mida internetist näed, loed või kuuled.