Kui algselt võeti T-särgid kasutusele alusriidena, siis peale II maailmasõda sai hoo sisse nende igapäevarõivana kandmine ning tekstidega kaunistamine. Üks varasem T-särgil avaliku sõnumi edastaja oli 1948. aasta USA presidendikandidaat Thomas Dewy, kelle reklaamsärk kuulutas kalambuurselt: "Dew-it-with-Dewey". Sellele eeskujule järgnesid peatselt ka teised, kellel midagi müüa oli: nii leidsid tee massidesse näiteks Miki Hiire särgid, aga ka spordiklubide, karastusjookide ja bändide nänn. 

Reklaamsärkide kõrval kujunesid märgiliseks igasugused loosungitega T-särgid, mille sõnumid olid ja on lühikesed, löövad ja mis kõige tähtsam – väga lihtsasti juurde toodetavad. Muuseas just oma kopeeritava formaadi tõttu on T-särgid ühendanud subkultuure ning kujunenud aktivismist lahutamatuks osaks. Kantavad sõnumid annavad hääle neile, kellelt küsida pole taibatud, sageli väljendamaks midagi, mida öelda ei sobi või saa – kas siis ütleja liiga tähtusetu või just tähtis olemise tõttu.

Näiteks 1992. aastal kandis Kurt Cobain Rolling Stonesi esikaanel isetehtud särki "korporatiiv-ajakirjad on endiselt nõmedad" (corporative magazines still suck). Siinkandis sai Ukraina sõja hakul väga populaarseks loosung "Mutin on Punn", mida võis näha inimeste seljas nii tänaval kui ka telekas.

Üheks staažikamaks meelsussärkide kandjaks ja disaineriks on kindlasti Katharine Hamnett, kes kandis 1984. aastal Margaret Thatcheriga kohtudes särki "58 protsenti ei taha hävitust" (58% don't want Perishing), mis kritiseeris nii Euroopa ja USA relvapoliitikat kui ka tollast peaministrit ennast. Tänu mitmetele popi-ikoonidele sai legendaarseks ka tema sõjavastane disain "vali elu" (choose life) ning siiamaani reageerib ta maailmas toimuvale vastavate loosungsärkide disainimisega – näiteks leiab ta veebilehelt Iisraelikriitilisi, valimistel osalema õhutavaid ja Brexiti tagasipööramist nõudvaid sõnumeid.

Lisaks kontraloosungitele annab ka keskmise kiirmoepoe kureeritud loosungivalik aimu, mis ühiskonnas parajasti õhus on. Kui 2010. aastate keskel ja 2020. aastate alguses alguses olid poed ja tänavapilt täis trendikalt feministlikke, muutustele kutsuvaid ja ökomeelseid sõnumeid, siis nüüd, 2026. aasta kevadel populaarsed riidepoode külastades märkasin: tundub, et sellised loosungid on moest läinud.

Silma paistis kaks peamist sõnumitüüpi: esiteks mõõdukalt meeldivat ajaveetmist väljendavad, teiseks otseselt anti-intellektuaalsed laused, näiteks "mitte ühtegi värsket ideed/mul pole kahju" (no fresh ideas/not sorry) ja "ma leidsin õndsuse teadmatuses"(I found bliss in ignorance), mis on tehisintellektibuumi kontekstis päris masendavad loosungid.

Sellest põgusast vaatlusest ammendavaid järeldusi küll teha ei saa, aga mõtlemapanev on sõnumite vahetumine ajas siiski – kuna liberaalne, loodussõbralik ja spirituaalne olemine pole enam nii trendikad, ei ole alles mõni aasta tagasi hirmus woke olnud firmadel põhjust neid sõnumeid pasundada. Seda on viimasel ajal näha ka mujal, kus suuri otsuseid ja summasid tehakse – tõeks kiputakse kuulutama ikka see, mis parajasti paremini müüb, mitte ei püüta tõde müüa.