Austria kirjandust ei ilmu meil just sageli. Mati Sirkel on tõlkinud pigem ekstsentrilisemaid näiteid ja pigem klassikuid, kuid uuemast Austria kirjandusest ei ole ammu midagi avaldatud. Seda esiteks.

Teiseks on Austria kirjandus kui saksakeelne kirjandus natuke Saksa kirjanduse varjus ja teinekord ilmselt lugeja ei teagi, et üks või teine kirjanik on austerlane. 2011. aastal eesti keeles ilmunud "Öötöö" autori Thomas Glavinici puhul on vist juba raamatu Viinis hargneva sisu tõttu selge, et tegu on austerlasega, aga enamik lugejaid tõenäoliselt selle peale ei mõtle, et ka Daniel Kehlmann on Austria kirjanik...

Nii et Austria kirjandus elab Saksa kirjanduse varjus. Seda vaatamata tõsiasjale, et ajalooliselt, vaimselt ja kultuuritraditsiooni mõttes on selle maa kirjandus sajandeid olnud midagi sootuks erinevat Saksa kirjandusest.

Aga see selleks. Hans Platzgumeri "Serval" on raamat, mida võiks nimetada üsna tüüpiliseks nüüdisaegseks saksakeelseks romaaniks, aga samas on see ka üsna spetsiifiline lugu, mis hargneb Austrias elavate lõunatirooli immigrantide ja nende järeltulijate miljöös. Meie jaoks täiesti võõras ja tundmatu maailm, mis lisab teosele eksootikat. Kui palju me ikka teame praegu Itaalia autonoomse provintsi staatuses oleva Lõuna-Tirooli ja sealse rahva ajaloost?

Platzgumeri jaoks moodustab see siiski loo tausta. Tausta, mida ta avab nii palju, kui see on loo enda ja selle peategelase Geroldi mõistmiseks vajalik, aga samas ei hakka Platzgumer lugejat siiski kõrvalisega tüütama.

"Serval" on ühe inimese, ühe mehe lugu, mille viimane paneb kirja minajutustusena. See on üsna ängistav ja nukker romaan, mida lugedes saab üha selgemaks see, kuidas iga elatud aasta ja iga sooritatud teoga kahaneb valikute võimalus, kuni alles on vaid üks võimalik tee, üks võimalik samm, mille mäetipul istuv minajutustaja tegema peab. Või mida ta üldse teha saab. Nii et jah, millest ikka üks saksakeelne autor kirjutab kui mitte surmast?

Kuid muidugi ei räägi Platzgumer ainult surmast ja muidugi ei ole tema "Serval" läbinisti lohutu raamat. Võiks isegi öelda, et vastupidi – kõige selle kurbuse, kaotuste ja valede valikute sõnum on tegelikult elujaatav. Autor näib ütlevat, et elu on nüüd ja praegu, iga valik on lõplik ja seda tuleb hoolega kaaluda. Kuid – nagu elus ikka – tuleb leida endas tarkust, jõudu, oskust ja soovi ka iseendale vastu tulla, iseennast mõista, et kõigi valesammude tõttu siiski edasi elada. Sest miski pole läbi, kuni see pole tõesti läbi.

Seda mõtet kannab ka raamatut punase joonena läbiv karate-filosoofia. Nimelt harrastab peategelane karated ja sellega on aastakümneid tegelenud ka Hans Platzgumer ise, omandades selle distsipliini filosoofia ja eluarusaamad – otsusekindluse, kõhklematuse, järjekindluse.

Iga raamatu peatükk kannab ühte ja sama pealkirja: "Hitotsu", mis tähendab jaapani keeles "esiteks". Selle sõnaga algavad kõik karate põhireeglid, mis on kõik võrdselt tähtsad. Võrdselt tähtsad on ka hetked elus ning nende mõte, tähendus ja kaal selgubki alles päris lõpus. Siis, kui kõik on tehtud, nii hea kui halb, ja valikuvõimalused on kahanenud nulli.

Kõlab hirmutavalt, kuid nagu enne öeldud – Platzgumeri romaani "Serval" lugedes saab selgeks, et selline julgus vaadata elule armutult otsa, on hoopis lohutav.