Peeter Helme raamatusoovitus. John Wyndhami "Krüüsalised"
John Wyndham "Krüüsalised"
Tõlkinud Martin Kirotar
Kirjastus Fantaasia
216 lk.
Ilmselt tunnevad paljud raadiokuulajad John Wyndhamit eelkõige "Trifiidide päeva" autorina ega tea suurt midagi tema ülejäänud loomingut. Pole ka ime – lisaks kahele nõukogude ajal ajakirjanduses ilmunud jutule ja ühele raadios järjeloona ette loetud romaanile polnud Wyndhami looming Eestis aastakümneid lihtsalt kättesaadav. Nüüd on kirjastus Fantaasia otsustanud olukorda muuta ja andnud Martin Kirotari tõlkes välja tema teose „Krüüsalised“. Ilmunud on see raamatusarja Orpheuse Raamatukogu 2017. aasta esimese teosena.
Nagu selle sarja raamatute puhul heaks tavaks, on ka "Krüüsalised" varustatud korraliku järelsõnaga, mille autor on Raul Sulbi. Soovitangi alustada lugemist saatesõnast. Ei maksa muretseda – Sulbi ei räägi loo lõppu ära, küll aga aitab tekst, mille pealkiri on "John Wyndham – kahe karjääriga ulmekirjanik" saada paremini sotti selle briti autori loomingust ja mõista sedagi, miks on tema tee eesti keelde olnud nii vaevaline. Väike oht muidugi on, et saatesõna ehmatab mõnda lugejat – nimelt ei tee Sulbi mingit saladust sellest, et märkimisväärne osa Wyndhami loomingust on võrdlemisi pretensioonitu žanriulme, mis vastas 20ndate ja 30ndate aastate lugeja maitsele. Järelsõna lugedes meenub kuskilt silma jäänud tõdemus, et tolle aja ulmekirjandust tegid peamiselt noored mehed teismelistele poistele, mistõttu tase oli ka vastav. Suurem murrang toimus alles 40ndatel aastatel, mil ulmekirjandus pööras rohkem oma näo teaduslik-tehnilise progressi poole ning katsus neis asjus kaasa mõelda... See aeg tõi endaga suure muutuse ka Wyndhami jaoks. Siit ka järelsõna pealkirjas esinev fraas "kahe karjääriga ulmekirjanik", mis viitabki sellele, et Wyndham kirjutas enne Teist maailmasõda pigem lihtsamaid ja ühetahulisemaid tekste, hiljem pöördus aga tõsisemate teemade juurde.
1955. aastal ilmunud "Krüüsalistes" on näha, et Wyndhamit olid selleks ajaks juba hakanud huvitama laiemad ühiskondlikud probleemid, ajastule aktuaalne tuumasõja oht ja selle tagajärgede võimalik mõju ning suurt osa ulmekirjandusest huvitav küsimus, mida võiks sõnastada umbes nii: kes me oleme, kui me pole enam päriselt meie? Samal ajal on "Krüüsaliste" keskmes lapsed, kes teose jooksul sirguvad läbi teismeaastate täiskasvanuks ning avastavad, et nad on enamikust inimestest väga erinevad. Teose keskmes on niisiis küsimus erinevuse tunnistamisest ja tunnustamisest, konflikt konformismi ja iseendaks jäämise vahel ning põlvkondade vaheline võitlus, mis viib – kui freudistlikult väljenduda – täiesti varjamatult ja ühemõtteliselt Oidipuse ja Elektra kompleksina kirjeldatud suhete kaudu ühel juhul isatapuni.
Ja siiski on "Krüüsalised" aktuaalselt mõjuv teos. Sellised teemad nagu vähemused ja neisse suhtumine, valik oma juurtele truuks jäämise ja arengu vahel ning inimese suhe keskkonnaga ja vastutus selle eest pole vahepealse 62 aasta jooksul kuskile kadunud, vaid muutunud veelgi olulisemaks. Et kogu tekst esitatakse teismeliste silme läbi ning seiklusloona, on ainult positiivne ega lase „Krüüsalistel“ muutuda kuivaks moraliteeks.
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: Vikerraadio