Peeter Helme soovitab.  Kaido Tiigisoon "Kus pingviinid ei laula" ({{commentsTotal}})

Foto: Raamatu esikaas

Esimese hooga võiks öelda, et Kaido Tiigisoone "Kus pingviinid ei laula", on ulmelise taustaga seiklusromaan. Või vastupidi – seikluslik ulmeromaan. Aga mida rohkem lugu areneb, seda enam saab selgeks, et praegu SEB internetipanga arendusjuhina töötaval autoril on suuremad ambitsioonid, kui kirjutada lihtsalt üks fantaasiaküllane raamat, kus toimub hoogne tapmine ja tagaajamine.

Algusest peale on näha, et autor on enne esikromaani kirjutamist enda jaoks mõned asjad põhjalikult läbi mõelnud. Need mõned asjad puudutavad ühiskonda. Tiigisoon on võtnud aluseks meie enda tänapäeva ning hakanud mõtlema, kuhu võivad tänapäeva arengud välja viia, kui need lõpuni mõelda. Või veelgi enam: kui mõelda mitte lihtsalt lõpuni, vaid edasi ja kaugemale sellest, nagu oleme harjunud või nagu meile meeldiks.

Meie ees avanevad Ameerika Ühendriigid 21. sajandi lõpu seisuga. Meile tuttavast ühiskonnast ei ole kuigi palju järel. Ja kuigi on toimunud mingi kodusõda, ei ole see ühiskond muutunud mitte niivõrd kataklüsmide kaudu ehk revolutsiooniliselt, vaid pigem evolutsiooniliselt. Kuigi infotehnoloogia peadpööritavast arengust tingitud evolutsioon on toimunud kiiresti, on see teose tegevuse alguseks ühiskonnas juurdunud ning toonud endaga kaasa pöördumatud muutused.

Paljud asjad, millest praegu futuroloogid räägivad ja mille eest ühiskonnauurijad hoiatavad, on muutunud tegelikkuseks. "Kus pingviinid ei laula" maailmas on eliit globaliseerunud sel määral, et ta moodustab riigi riigis ning hoiab harimatuses, arstiabi puuduses ja vaimupimedas kolkluses kobavaid masse kõrgtehnoloogilise manipulatsiooni abil kenasti vaos.

Samuti on huvitav, kuidas Tiigisoon näitab ära, kuidas ka mõned meie ajastut iseloomustavad justkui vastandlikud protsessid võivad olla ühe mündi kaks külge, ühe protsessi ei tahud. See joonistub eelkõige välja kahes aspektis – religiooni ja infotehnoloogia suhetes ning teaduslik-tehnilise progressi ja elukvaliteedi vahekorras.

Esimese puhul näeme vastureaktsiooni. Tiigisoone maailmas satuvad relvakonflikti end nanotehnoloogia abil arendanud inimesed ehk "laiendatud" ja nii-öelda normaalsed, läbinisti bioloogilised inimesed. Viimaste taasavastavad enda jaoks religiooni kui lootuse ja lohutuse allika ning moraalse kaitseargumendi.

Teine – progressi ja elukvaliteedi vahekord – joonistub välja veelgi huvitavamalt. Nimelt tuleb Tiigisoone märulit lugedes välja, et nendel kahel nähtusel ei pruugigi selget seost olla. Nutikad insenertehnilised lahendused võivad saada teoks ka kesk vaesust ja närusust ega pruugi aidata seda ületada. Muide, midagi sellist kirjeldab Maniakkide Tänav oma 2013. aasta romaanis "Mehitamata inimesed", kus IT-lahendused on kõik vinks-vonks, elu aga vilets.

Tegelikult on Tiigisoon enda põnevasse seiklusromaani kirjutanud sisse kõikvõimalikke vihjeid nii kristlikule mütoloogiale kui ka ajaloolistele isikutele, kuid nende kõigi jälgimisega on lugu nii, et kuna romaan on põnev ja lobedalt loetav, võib nii mõnigi vihje jääda kahe silma vahele – huvitavam sellest, et jääda mõtlema ühe või teise tegelase nime tähenduse peale, on saada teada, kas peategelastel õnnestub veel üks kord pääseda nähtamatute hiilijateks nimetatud robothirmutiste eest ja mis samme võtavad nii-öelda pärisinimeste vastu ette laiendatute pururikas, dekadentlik ja kaval juhtkond.

Kokkuvõttes on Kaido Tiigisoone debüütromaan "Kus pingviinid ei laula" korralik ulmeromaan, mille enam kui nelisada lehekülge lähevad lennates. Raamatut oleks võinud natuke toimetada – püstol ja revolver on ikkagi põhimõtteliselt erinevad asjad, ka häirib kohati kohanimede transkriptsioon, kuid üldiselt lugemiselamust need pisiasjad siiski ei riku.

Toimetaja: Kerttu Kaldoja



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: