Ma ei tea mitte kedagi, kes teaks kedagi, kes poleks lugenud "Väikest printsi". See Antoine de Saint-Exupéry raamat on esiteks kõige loetum ja tõlgitum prantsuse autori teos. Teiseks on sellest raamatust ilmunud eesti keeles nüüdseks vähemalt kaheksa väljaannet. Neist esimesed on Ott Ojamaa 1960. aasta tõlke kordustrükid. Viimane, millest nüüd rääkima hakkan, on uus tõlge, mille autor on Sirje Keevallik ja mis ilmus tänavu kirjastuses Tänapäev.

Pean siiski ausalt ütlema, et kahte tõlget mul võrrelda ei õnnestunud ning Keevalliku eestindust lugedes tuli uuesti meelde lapsepõlv, mil lugesin Ott Ojamaa tõlget, mõeldes end vaheldumisi printsiks ja minajutustajast lenduriks.

Ehk siis pakun välja, et Keevalliku tõlge on lihtsalt moodsamas, tänapäevasemas keeles, olemata samas minetanud midagi teose võlust ka nende jaoks, kes on üles kasvanud Ojamaa versiooni lummuses.

Raamatu sisu kohta polegi selles mõttes midagi öelda, et tõesti – no kes poleks lugenud "Väikest printsi". See teos mõjub ajatu loona üksindusest, sõprusest, armastusest ja siirusest. Kui midagi sisusse puutuvat sedastada, siis seda, et lugedes raamatut üle aastate – ei, mis, üle aastakümnete – siis märkasin üllatusega midagi, mida ma lapsena ei osanud märgata või taibata. Nimelt seda, et kuigi "Väike prints" on mahult üsna tagasihoidlik ja lugemiseks kulub ehk tunnike või paar, on teos sisutihe selles mõttes, et siin on terve hulk väiksemaid lugusid varjul. Või lausa ootel, et keegi nad ära vormistaks.

Olgu selleks lugu üksildasest, alamateta kuningast või üht teist pisiplaneeti asustavast eputisest või siis kolmandal leiduvast tragikoomilisest napsivennast. Kõigis neis tegelastes on psühholoogilist sügavust ja igaühest neist saaks eraldi loo. Muide, Saksamaal "Väikest printsi" kirjastav Karl Rauch Verlag hakkaski välja andma raamatusarja, kus autorid kirjutavad Saint-Exupéry kõige kuulsamast teosest innustatud lugusid. Sarjas on ilmunud raamat, mis lähtub "Väikese printsi" rebasest ja teine, mille keskmes on madu. Vahest võiks mõni eesti kirjanik midagi sarnast teha?

Aga nii palju sisust. Selle raamatu puhul on põhjust rääkida ka vormist. Uus "Väikese printsi" väljaanne on ilus, kollane, kõvade kaantega. Sisupaberi formaat on A5, kaaned on veidi suuremad. Paber on paks, kaetud, illustratsioonid värvilised, tekst suur ja kujundus üsna lahe, kujundaja Liis Karu on jätnud külgedele õhku, mis sobib Sain-Exupéry raamatu filosoofilise, vaikselt kulgeva ja kõike muud kui lineaarse rütmiga. Nõnda sobib "Väike prints" hästi lastele – tähed on ju võrdlemisi suured, neid liigendavad värvilised pildid ja raamat on tervikuna ka tugev ja vastupidav. Viimast nii füüsilises mõttes kui ka sisulises tähenduses.