Peeter Helme soovitab: Adam Randželovitš, "Lühimärkmeid laostumisest" ({{commentsTotal}})

;paranoia
;paranoia Autor/allikas: Gabriela Liivamägi/Facebook

Serbia kirjandus on Eestist vaadatuna üsna kauge asi. Ei ilmu meil teda eriti ja ei tea me sealkandis toimuvast palju. Kuid samas on Serbia kirjandus muidugi samavõrra osa Euroopa kirjandusest kui Eestigi kirjandus ning laias laastus ollakse sama traditsiooni osa.

Adam Randželovitš, „Lühimärkmeid laostumisest“
;paranoia, 2017

Nüüd on ;paranoia kirjastus andnud välja 1994. aastal Moskvas sündinud Serbia kirjaniku Adam Randželovitši miniatuurikogu. Tõlkinud on selle Aarne Ruben ning kui ma õigesti aru saan, on tõlge tehtud vene keelest. Ausalt öeldes jääbki veidi segaseks, kas autor on raamatu kirjutanud serbia või vene keeles. Aga võib-olla see pole ka oluline. On ju tegu absurditeosega.

Ja absurditeoseid võib võtta kahte pidi. Ühelt poolt võib sellist žanri käsitleda assotsiatiivse, lugeja peas ootamatuid seoseid, tundeid ja kogemusi tekitava loominguga. Teisalt võib võtta seda ka vastupidi – lugeja hakkab lugedes otsima absurditekstist võimalikke seoseid. Mitte tingimata enda peas tekkivaid, vaid seoseid muu kirjanduse, kunsti, miks mitte ka heli- või filmiloominguga.

Arvan, et mõlemad võimalused on legitiimsed ja vahest ei saagi neid teineteisest päris eristada. Liiati suudabki absurd toimida ainult juhul, kui teame, mille suhtes see on absurdne. Üldjuhul on selleks formaalne loogika, aga ka absurdikirjandusest realistlikum kirjandus, millele vastandutakse või mida püütakse kas eitada või ületada.

Kõike seda leiame ka Randželovitši raamatust, kus on näiteks lühike nukunäidend „Tohmakas pimeduses. Nukuetendus lihtsameelsetele“ keisrist ja keisrinnast, kes teineteist uskumatute roppustega kostitavad või siis dialoogi või ikkagi näidendi, seejuures raskestilavastatava näidendina üles ehitatud „Karbis“. Viimases vestlevad kaks venda, kellest üks lebab verisena põrandal. Vendade omavaheline teemadering on avar, ulatudes suitsetamisest laibaks olemise ning natside ja antisemitismini.

Raamatus on muudki lõbusat. Näiteks „33 põhjust häbenemata enesele lõpp peale teha või surma ajal“. Esimene põhjus sedastab: „ma ei meenu kellelegi, nii ei unusta mind ka keegi“. Kolmas aga: „Ma suren Putiniga ühel ja samal aastal“ ning kolmekümne kolmas „homme“.

Tegelikult on loendi kõik punktid naljakad ning tekitavad samas küsimuse, mis kehtib laiemalt kogu absurdikirjanduse kohta – kui absurdne see õigupoolest on. Sest lugedes nii „33 põhjust“ kui teisigi Randželovitši tekste, on näha, et autori hulluses on mõte, ja veel enam, vaid tema lühimärkmeid lugedes tuleb vägisi pähe küsimus – kas mitte maailm pole absurdne, autor aga pelgalt selle maailma sekretär, protokollija, kes hulluse kirja paneb?

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Vikerraadio



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: