Ma ei saanud sellest raamatust aru. Ma ei saa aru, mida see öelda tahtis või mis selle mõte on. Mulle meeldib Daniil Harms, sellest ma ei saanud aga aru. Äkki oligi sel see mõte, et mõtet pole. Ma ei viitsi mõelda, mis peidetud sõnumid sel teosel on, ma ei jaksa uurida-puurida. Ma ei taha lugeda raamatuid, mis on matemaatikaülesanded ilma numbriteta. Suutsin läbi närida ainult esimesest tosinast lehest, siis lasin silmadega üle, et kas mingi hea koht ka tuleb. Vihkan seda raamatut väga. See oli minu aja raiskamine. Tegu pole grafomaaniaga, ainult nihkes autoriga. Lihtsalt tuleb killukesi, kellegagi ei haaku, millegagi ei seo, lihtsalt värvilised klaasikillud Versailles palee põrandale. Mulle ei meeldi selle illustratsioonid, selle teose väsitav pretensioon. Äkki ongi see laks, et “lugejal on nihe, ei oska suhestuda, läheb nihkesse, mõtleb nagu Pärnits seal arvustuses”. Siis see siin polegi eriline arvustus, vaid selle raamatu teine osa, lolluse jätk, igav.

Nii tüütu. Solvav.

Ehk on käesolev žanr surnud, Harms tegi kõige paremini ja kõik teised talle järgnenud on lihtsalt ahvijad. Ja kas see žanr, mis iganes see ka poleks, sobib tänapäeva maailma? Äkki olen ma lihtsalt loll, liiga vana või liiga noor, mõtlen üle või ei suuda kaasa mõelda. Isegi kui selliste küsimuste tekitamine lugejas võib olla säärase kunsti eesmärk, ei ole see suurem asi.

Küsimusi teose olemuse kohta saab ka normaalsemalt tekitada, eriti tänapäeval. Ja kas on üldse eetiline trükkida raamatuid, mida loetakse ehk korra ja teistkordse lugemise tunnet ei teki? Kas on eetiline bla bla. Aga võib-olla on see rohkem Venemaa žanr, seal on see äkki rohkem moes ja pikema traditsiooniga. Selline veiderdamine. Eelmise sajandi alguse kunstiline eksperiment, mis polegi mõeldud olema arusaadav ja nii edasi. Mitte, et sellist teksti oleks kerge või lihtne kirjutada. Võib kihla vedada, et sina ei suudaks. Mina küll suudaksin, ma olen seda ammuilma tõestanud. Seda on toredam kirjutada kui lugeda, that's for sure.