Libe: voogedastusplatvormide vaatajad otsivad seriaalidest rohkem põnevust
Eesti Stsenaristide Gildi esimese stsenaariumikonkursi sarjade kategooria võitnud kirjaniku ja stsenaristi Katariina Libe hinnangul ootavad voogedastusplatvormide vaatajad seriaalidelt eelkõige haaravat lugu ja pinget, samal ajal kui lineaarse televisiooni vaatajad ajavad rohkem taga head tunnet.
Eesti Stsenaristide Gild korraldas sel aastal esimest korda stsenaariumikonkursi, kuhu olid oodatud nii seriaalide kui ka filmide stsenaariumid. Sarjade kategoorias laekus konkursile seitse tööd ning võidu pälvis Katariina Libe projekt "Udna".
"Seriaalistsenaarium on üsna spetsiifiline žanr, ega see inimesel sahtlis ei vedele. Mul oli see olemas, sest ma olin just käinud Leana Jalukse seriaali stsenaariumi arendamise workshop'il, mis kestis kolm-neli kuud ja kus arendasime järjest üht stsenaariumi. See jäi mulle umbes aastaks sahtlisse seisma ja siis mõtlesin, et võiks sinna ära saata," rääkis Libe Vikerhommiku hommikuprogrammis.
Udna on Skandinaavias naisenimi. Libe loo keskmes on noor naine, kes on elanud mitu aastat Eestist eemal. Ta tuleb Eestisse tagasi, sest tema identne kaksikõde on mõrvakatse tagajärjel koomas. Et teada saada, mis õega juhtus, hakkab peategelane uurima, millega ta viimased kolm aastat tegelenud on.
"Ta jõuab üsna kiiresti jälile, et õde elas sektilaadses kinnises kommuunis, kus järgiti muinasskandinaavia usundit. See on sektides üsna tavaline, et antakse uus nimi ja endine identiteet kustutatakse. Selle mõrvata üritatud tüdruku sekti nimi oligi Udna. Peategelane saab aru, et ainuke viis välja uurida, mis ta õega juhtus, on võtta tema identiteet üle ja minna oma õena tagasi sinna sekti," avas autor lugu.
Kuigi tegemist on krimilooga, tõdes Libe, et vere ja mõrvade asemel huvitavad teda eelkõige süžeepöörded, mida annab krimi- või mõrvalugudesse kõige paremini sisse panna. "Mind huvitab selliste asjade ülesehitamine. Mul on kogu sarja hooaeg välja töötatud ja seal on mitmeid pöördeid tulemas."
"Udna" kirjutamise alguspunktiks oli sektid, mis on Libele mitu aastat huvi pakkunud.
"Ma olen selle kohta palju dokumentaale vaadanud ja raamatuid lugenud. See on nii paeluv teema. Meil oli Reeli Reinausiga, kellega koos olen mitu asja kirjutanud, pikalt kuklas, et tahaks midagi sektist kirjutada, aga siis me saime aru, et asjad on megapõnevad just selle pärast, et need on päriselt juhtunud. Kui sa hakkad sinna sekti fiktsiooni panema, siis see ei ole kuidagi nii põnev," ütles ta.
Seda, kas lugu kunagi ka ekraanile jõuab, Libe ei tea. "Lootus ikka jääb," märkis Libe. "Ma pean sellega kuskile koputama minema. See oli mul sellepärast aasta aega sahtlis ja ma polnud seda kuhugi pakkunud, sest mulle tundus, et see on Eesti jaoks natukene liiga nišikas ja liiga kallis ning sellega ei ole midagi teha."
Libe sõnutsi on Eestis kahte tüüpi seriaalisõpru: ühed vaatavad voogedastusplatvorme, teised lineaarset televisiooni.
"Ma arvan, et lineaarselt telest tuleva seriaali puhul tahavad inimesed rohkem sellist head tunnet või fiilingut – paned teleka käima ja sõbrad tegutsevad seal. Teine seltskond, kes maksab iga kuu Netflixi või Elisa Huubi eest, otsib mingit lugu, põnevust. Nad tahavad, et iga osa lõppeks nii, et ma tahan kindlasti järgmist vaadata," kirjeldas ta.
Möödunud nädalal jõudis riiulitele Libe uus "Miks surnud ei või kirjutada". Lühijutukogumik koondab 11 juttu, mille korduvateks motiivideks on samuti teisikud ja surm.
Libe rääkis, et värske kogumikuga pani ta sellele temaatikale punkti. "Kuigi ma natukene tundsin, et mõni lugu oleks võinud veel koguneda, et oleks mahtu juurde saanud, aga tekkis selline ammendumise tunne, et ma tahaks selle kogu välja anda, sest see moodustab temaatiliselt terviku," ütles ta.
Alates 2025. aasta lõpust tegutseb Libe vabakutselise kirjanikuna. Enne seda töötas ta viis aastat ajakirjanduses. Libe tõdes, et ajakirjanduses töötamine on mõjutanud seda, kuidas ta lugusid kirjutab.
"Ajakirjanduses töötades tuleb kogu aeg lugusid ja paljud neist ei jõua kuskile. Väga paljudega tegeled tükk aega ja saad aru, et kuskile ei jõua. Mõned on nii, et oled juba lõpusirgel, teed selle valmis ning siis saad aru, et võib-olla kõige parem ei tulnud," avas ta.
Samamoodi võib juhtuda loovkirjutamisel. "Ma ei võta neid asju isiklikult. Kõik asjad ei saagi valmis, kõik asjad ei liigu edasi, mõned asjad saavad valmis, aga ma ei ole nendega väga rahul. Kogu aeg tuleb edasi liikuda," rääkis Libe.
Toimetaja: Karmen Rebane
Allikas: "Vikerhommik", intervjueerisid Margit Kilumets ja Sten Teppan














