Jean-Baptiste Andrea "Kuradid ja pühakud"

Kultuuriajakirjaniku kõige hiljutisem lugemiselamus on prantsuse autori Andrea romaan "Kuradid ja pühakud", mille tõlkis eesti keelde Reti Maria Malva. "Selle ma alles paar päeva tagasi lõpetasin. Minu jaoks oli täiesti müstiline, kuidas see mees kirjutab. Lugu ise on väga haarav, aga ka viis, kuidas ta seda jutustab. Raamat läheb hästi kiiresti käima," rääkis Weidebaum.

"Sisu poolest on sarnaseid asju varem ka olnud. Üks vanamees jutustab oma noorpõlve lugu, mis on traagiline. Ta kaotas lennuõnnetuses vanemad, kui ta oli üsna noor. Nägi, kuidas lennuk kukkus ta vanematega alla. Seejärel sattus ta orbudekodusse, katoliiklikusse õudukasse, kus ei olnud inimeste alandlikuks muutmiseks ükski meetod liiga halb."

"Kõik need asjad, mis lastega tehti, olid tohutu hirmsad, aga seda kõik raamib poeetiline lugu. See vanamees on pianist ja ta mängib avalikel klaveritel. Miks ta seda teeb, selgub raamatust."

Samas ei ole tegu pisarakiskujaga. "Pigem on see kirjutatud kerge kõrvaltvaatega, sest see vanainimene vaatab nüüd tagasi nii, nagu ta oleks andeks andnud. Isegi neile, kes teda kunagi halvasti kohelnud on. Jutustamisviis on kirglik küll, aga ta ei ole nutune."

Alvar Jaakson ja Marju Kõivupuu "Küüntest kübar"

Alvar Jaaksoni ja Marju Kõivupuu illustreeritud raamat "Küüntest kübar" võiks sobida ka lastele, aga seda tasuks lugeda lastega koos. "Siin on joonistused ja Marju Kõivupuu hästi mõnusad seletused. Saab teada kõikvõimalike uskumuste, müstiliste tegelaste, ebausu kohta, mis Eesti rahva kollektiivses mälus on olnud."

"Pildid ise on lapsikud, aga need lood on sellised, et vanaema võiks võtta raamatu ja lapsele õhtul ette lugeda, koos arutada, sest joonistused tekitavad kindlasti küsimusi. See ongi mõnus kooslugemise raamat. Kui loed, siis tahad ette lugeda. Ma ei arva, et ma istuksin üksinda võrkkiiges ja seda nakitseksin. Tahaksin, et keegi oleks veel, kellega seda koos vaadata," lisas Weidebaum.

Oyinkan Braithwaite "Tütarde needus"

Kolmas soovitus Nigeeria-Briti autori romaanikirjaniku Oyinkan Braithwaite'i "Tütarde needus". Raamatu tõlkis eesti keelde Sash Veelma. "See on hästi huvitav. Raamat toimub Aafrikas, on hästi Aafrika rahvaste keskne, hõimudest on väga palju juttu, saab osa nende keelemängudest. Loomulikult on seda tõlkes eestikeelsemaks muudetud ja meil ei ole võib-olla nii rikkalikke keelemänge."

"Lugu ise räägib ühest pereliinist ja sellest, kuidas ammu-ammu üks naine niimoodi ära neeti, et ükski mees enam kunagi nende suguvõsa naiste juurde ei jää. Tõesti ei ole jäänud. Täiesti erinevad põhjused, miks mehed on kadunud või ära läinud. Lugu on jõudnud kaasaega välja ja nüüd naised hakkavad vastu. Isegi needusele hakkab kaasaegne naine vastu."

"Seda on pööraselt huvitav lugeda. Algus tuli võib-olla natukene raskesti kätte, aga kui käima läheb, haarab kaasa, loed mõnuga," märkis Weidebaum.

Katariina Libe "Miks surnud ei või kirjutada"

"Katariina Libe uus jutukogu. Hästi morbiidne, palju juttu surmast, aga on kirjutatud kergelt. Seal on hästi palju situatsioone, kus inimene kahestub, leiab oma teisiku, käib kehast ära ja tuleb tagasi. Väga omapärased kogemused, mis samas tunduvad väga realistlikud. Hea sulega kirjutatud. Miks mitte. Suveks on novellid väga head."