Mart Mäger "Linnud rahva keeles ja meeles"

Enne minu sündi ilmunud raamatud kipuvad tunduma sihukeste vanade klassikutena. Noor kirjandus hakkab nagu Jüri Üdist pihta, aga Paul-Eerik läheb juba vanade (ehkki elurõõmsate) klassikute sekka. Eks ta ole kaunikesti isiklik värk, isegi minu kohta öeldi kunagi mineva aastatuhande lõpul, kui Jürgen Rooste esimene raamat ilmus, et "uus poiss on majas, Sinijärve võib klassikariiulile lükata". No ega seal riiulil paha ole olla.

Aga Mart Mäger väärib kohta tõsiselt tõhusate teoste riiulis küll koma veel. Mäletan seda raamatut umbes sama kaua kui iseennast ja ehk küll ma eripäralik linnufänn kunagi olnud ei ole, püsib meeles see sõnastamise kaudu sujutav sisendamisoskus. Loomulik mõistmine, mismoodi inimesele miskine teema nii osavasti naha vahele tuua, et üht-teist eluks ajaks külge jääb.

Jah, ma arvasin hilisema teismeeani, et Fred Jüssi käib ise raadios linnuhääli tegemas. Nii et suurem asi loodusesipsik pole ma kunagi olnud. Aga Mart Mägra raamat tuli lapsepõlves kogu muu jampsi sees kindlapihta läbida (eks läbitud said ka "Kolmevalitsus", "Kommunistid", "Eesti pomoloogia" ja mitmed olümpiaraamatud… oh seda pead ja prügikasti). Ning mõne linnu tunnen tänini ära. Näen õues ja ütlen: "Tere, lind!". Viimati oli vares.

Alvar Jaakson, vahetekstid Marju Kõivupuu "Küüntest kübar. Illustreeritud eesti mütoloogia"

Hirmus tervitatav kraam ja kulgemine läbi esiisikute mütoilma, sula meeleerks kõukudelt vahelduseks argipäeva tuktuksumusele, tiktoksumusele. Süda lööb mütoga mahedalt samas taktis ja hinges kosub tunne, et äkki surm täna kohe ei võta, on ehk aastake või paarkend ette nähtud veel kannatada.

Eks ilmaelu ja muispoolsuse üle ole aru peetud üle aegade, aga ütlemata (tegelikult – üteldes) hea on, kui aeg-ajalt noid teemasid uues kuues ja uueks luues üles tõstetakse. Vanarahvas ei olnud mingi teab mis tark kamp, tänaskond võib targemgi olla, aga ilma nonde tarkuseta ei oleks me siin ega jätaks minemata sinna, kuhu me ei lähe. Kuigi saata tahetakse.

No eks ma võin ju viriseda, et "illustreeritud eesti mütoloogia" kõlab mu kõrvale tsimaruke võõrlikult, ise öelnuks vast "maavalla kuvaline pärimus" või umbes nii. Aga ma võin ka mitte viriseda. Isegi torisema ei pea! Hariliku nurisöödikuna annan kiituse ja soovituse eluvaimsele ilmarahvale edasi ning mõtlen, et keskmiselt korralik inimene saab seda raamatut lehitsedes suve õhtusse veeretada. Või no jaanipäevani vedrutab kindlasti välja.

Vanarahvas ikka mõnevõrra jagas va matsukest. Jagavad meile ka Jaakson ja Kõivupuu. Kiitus ja auu!