Peeter Helme raamatusoovitus. Dmitri Gluhhovski, "Metro 2035" ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Vanainimene Moskva metroos kerjamas
Vanainimene Moskva metroos kerjamas Autor/allikas: Reuters

Räägin üle pika aja ühest ulmeromaanist. Viimati sai seda siin tehtud mais, mil tutvustasin Kaido Tiigisoone mahukat raamatut „Kus pingviinid ei laula“. Tänase teosega on Tiigisoone romaanil vaid nii palju pistmist, et ka Dmitri Gluhhovski „Metro 2035“ on erakordselt mahukas köide, pea 500 lehekülje paksune, ning ka selle raamatu tegevus toimub mitte eriti kauges tulevikus, täpsemalt aastas 2035, nagu juba pealkiri aimata laseb.

 

Gluhhovski romaani kirjastas Tänapäev ja eesti keelde tõlkis selle Erle Nõmm. „Metro 2035“ on järg romaanile „Metro 2033“, mis ilmus eesti keeles 2014. Sarja esimese osa tõlkis Ülar Lauk ning tuleb tunnistada, et kohati on tõlkijad kasutanud veidi erinevat sõnavara ning nii tekib mõistelisi lahknevusi. Kuigi mitte eriti. Lihtsalt „Metro 2035“ puhul jääb kriipima näiteks üsna kummaline sõna „armatuur“, kui ilmselgelt peetakse silmas automaattulirelva kaba või relvaraami ning mõne koha peal on Moskva metroojaamade nimed tõlgitud, teinekord jäetud aga tõlkimata. Kuid need on pisiasjad.

Pealegi on Gluhhovski looming ikkagi tõeline seiklusulme, kus oluline pole mitte niivõrd keel, kui lugu. Kõik Gluhhovski raamatud on ka nii Venemaal kui mujal maailmas nüüdseks suured menukid. Ah jaa, veidi kummaline on ka kirjastuse otsus tõlkida ära sarja esimene teos ehk „Metro 2033“ ning seejärel sarja kolmas, „Metro 2035“, jättes vahele teise osa, mis on loogiliselt pealkirjastatud kui „Metro 2034“. Kirjastusest Tänapäev vastati sellekohase päringu peale, et nii oli soovitanud Gluhhovski teoste Vene kirjastaja. Viimane oli avameelselt tunnistanud, et „35“ on tugevam kui „34“.

Kuid eriline mure see lugejale pole. Teose kaanetekst ütleb, et kuigi tuumasõjajärgse Moskva metrookäikudes hargnev põnevik jätkab varasemast tuttava Artjomi lugu, „võib seda lugeda ka täiesti eraldiseisva raamatuna“. Nii ta tõesti on, sest nagu sedalaadi sariulmele kohane, aidatakse lugeja ruttu järje peale – kõik viited varasematele teostele, nende tegelastele ja süžeekäikudele seletatakse lahti ning olulisemad probleemid tuletatakse meelde.

See muudab raamatu lobedalt loetavaks ning kuigi tegelased ilmuvad ja kaovad, tegevuspaigad vahetuvad vilkalt ning lugu omandab üha avaramaid mõõtmeid, haarab teos algusest lõpuni. Seiklused on tempokad ja, mis kindlasti eristab „Metro 2035“ sarja avateosest, leidub nüansse rikkalikumalt ja üllatusi rohkem.

Nimelt teeb Gluhhovski loos aegajalt ootamatuid pöördeid. Just siis, kui hakkab tunduma, et kõik on selge ja lugu libiseb selge lõpu poole, kus head on head ja pahad on pahad, avab autor lugejale mingi uue fakti või vaatenurga, mis kõike muudab. Lisaks põnevusele, kohati ka närvipingele ja õudusele, mida maa-aluses pimeduses ja postapokalüptiline närususes hargnevad seiklused pakuvad, on just üllatusterohkus tegur, mis sundis mind raamatut viimase leheküljeni käes hoidma. Selleks ajaks oli ka selge, et ega lugu siin veel ei lõpe.

Seni pole ka vene keeles teosele järge ilmunud, kuid osalt on teatepulga Gluhhovskilt üle võtnud teised kirjanikud, kes on sarnasesse maailma enda lugusid paigutanud. Sedalaadi raamatuid on ilmunud mitte ainult vene, vaid ka itaalia, poola, ukraina ja briti autorite sulest. Ja osalt on Metro-universum leidnud endale ühe teise populaarse meediumi: videomängud. Seni on Ukraina mängutootja 4A Games andnud välja kaks mängu ja järgmisel aastal peaks välja tulema kolmaski. Kuivõrd see hakkab põhinema Gluhhovski loomingul, saab muidugi näha, kuid see on niikuinii tulevik. Esialgu tuleb lugeda romaani „Metro 2035“. 

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Vikerraadio

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: