Peeter Helme: sakuskat võib ka viinata võtta ({{commentsTotal}})

Räägin täna ühest raamatust, millest olen juba rääkinud. Mitte küll päris siin rubriigis, vaid Klassikaraadios ning aegagi on sellest päris palju möödas – tervelt kuus ja pool aastat. Selle aja sees on päris palju vett merre ja viina klaasi voolanud. Miks viina? Sest tuletan raadiokuulajale meelde Jüri Pino teost „Sakuska. Võta peale!“.

Jüri Pino - „Sakuska. Võta peale!“

Tammerraamat, 2010. 168 lk.

Ei, ma ei kavatse joomist propageerida. Või kui, siis ainult natuke. Aastal 2010 kirjastuses Tammerraamat ilmunud „Sakuska“ ei ole mingi joomaraamat. See on raamat sakuskadest. Täpsemalt öeldes on see üks igati tõsiseltvõetav kokaraamat mehele. Tõsiseltvõetav, aga õnneks mitte tõsine. Pino arusaam kokandusest on asine, praktiline ja empiiriline. Sellest tulenevalt arvestab autor oma potentsiaalse lugeja piiratud võimete ja mõnel juhul ka piiratud teovõimega.

Kokaraamat pakub küll retsepte, mis nõuab valmistajalt süvenemist, teinekord ka mitut valmistajat ning nendevahelist mõtestatud tööjaotust, kuid kui rahulikult lugeda ja kaasa mõelda, siis selgub, et mitte midagi võimatut ei ole ka näiteks Vaese Mehe Osso Buco tegemises. Asendades üht-teist, mida on saada vaid Vahemere ääres või äärmiselt kallilt varustatud toidupoodides ning võttes ka kenasti aega, on võimalik keeta valmis suurepärane supp.

Aga mingem algusse tagasi. Midagi pole parata, eks see raamat ikka viina joomise ümber keerle. Nimelt on „Sakuska“ üles ehitatud loogiliselt ja teravmeelselt – peatükk peatüki järel võtab autor ette üha keerulisemad ja enamat ettevalmistust nõudvad road, mis peaks pidulauale kuuluma.

Algab asi veidi pätiliku võsajoomingu pealevõtukate kirjeldamisega. Leiame raamatu alguslehekülgedelt road nagu „Voldi ja võta“ ehk võileivad tootest, mille kohta Pino ütleb „nagu taignast käterätik“, edasi jõutakse pelmeenide keetmiseni – väga tarviline, ja sugugi mitte nii lihtlabane oskus, nagu mõni võiks arvata! – sealt pole enam kaugel sealiha ahjukartuliga, ühepajatoit, kotletitegu ja mis kõik veel.

Teosele lisavad lugemislusti ning praktilist väärtust vahepalad. Neis arutleb autor selle üle, kuidas üldse viina võtta, mis peaks igal endast lugupidaval mehel koduses majapidamises leiduma, hiljem esineb mõttekäik viinavõtmise ohutusest ja hügieenist ning veel hiljem otsib Jüri Pino vastust küsimusele „Miks me seda teeme?“

Jah, miks... Eks see ongi isiklik küsimus ning las igaüks vastab ise või mõtiskleb koos Pinoga võimalike vastusevariantide teemal. See polegi oluline. Oluline on siiski „Sakuska“ kokanduslik aspekt. Võiks öelda, et see on kokaraamat neile, kes pole harjunud süüa tegema. Või ka neile, kes on harjunud tegema vaid kõige lihtsamaid roogi ja kardavad hälbida harjumuspäraselt rajalt.

Pino raamat käepärast, saab aga ruttu selgeks, et kokanduses ei ole mitte midagi keerulist. Tuleb lihtsalt teada, mida teha, plaanida kõik kenasti ette ning kui tundub, et miski päris planeeritult ei lähe, improviseerida oma maitsest ja tervest mõistusest lähtuvalt. Nõnda ütlebki autor kuskil, et soola ja pipart pangu ikka igaüks oma maitse järgi – täiskasvanud inimesed ju.

Loomulikult leidub maailmas ka keerukamaid roogi, mis nõuavad täpset timmimist ja aastatepikkust kogemust, aga enne nendeni jõudmist ongi mõistlik võtta ette midagi jõukohast, kodust ja meeldivat. Kas sinna kõrvale ka viina juua, on igaühe enda otsus. Võin vaid öelda, et olen mitut „Sakuska“ rooga aastate jooksul kodus ise ja viinata proovinud ja maitseb päris hästi.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Vikerraadio



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: