Peeter Helme soovitab: Arno Saare "Tallinna rong. Marko Kurismaa esimene juhtum" ({{commentsTotal}})

Elroni rongid. Foto on illustratiivne.
Elroni rongid. Foto on illustratiivne. Autor/allikas: Rene Suurkaev / ERR

Võtsin end kokku ja lugesin üle pika aja läbi ühe krimka. Tegu on Arno Saare romaaniga "Tallinna rong. Marko Kurismaa esimene juhtum". See ei ole siiski Õhtulehe fotograafi kirjutatud raamat, vaid teos, mille on Kaidi Vahar tõlkinud itaalia keelest. Arno Saare pseudonüümi taha varjub keegi väidetavalt üsna tuntud Itaalia kirjanik, kellel paistab olevat mingi nõrkus Eesti vastu ning kelle raamatu tegevus hargnebki Tallinnas ja Narvas.

"Tallinna rongi" oranžilt kaanelt vaatab kohe vastu "porgand" ehk Stadler FLIRT-tüüpi Elroni reisirong ning rongist saab tegevus ka alguse: Tallinna-Peterburi rongist leitakse nimelt vene ärimees Igor Semjonov, kes on kirjaniku sõnul väga jõukas ja väga surnud.

Asja hakkab uurima narkolepsia ja nõukogude võimu jubedustega seotud mälestuste all kannatav Marko Kurismaa. Kuigi aasta on 2014, sõidab mees 1976. aasta Žiguliga. Nagu see poleks juba piisavalt jabur, pläristab tema vana mentor Paul Veiman ringi veel vanema sapakaga. Totrusterida jätkub enam-vähem kõiges, millest juttu tehakse: küll rebivad Eesti politseinikud rõõmsalt katoliiklikku kildu paavsti ja Püha Peetruse teemal, küll on peategelast ainsaks käivitavaks jõuks fanaatiline vene-viha ning üleüldse on Eesti üks kummaline koht, kus rõõmsalt elavad käsikäes 1970ndate sovetirežiim ja 1990ndate röövkapitalism. Noorukesed prostituudid ja näljahädas venelased ei pane kedagi kulmu kergitama, porno vahendamisele läbi sõrmede vaatamine on aga piirivalvurite lisasissetulek.

Kõik see on omajagu naljakas, kuigi oma klišeelikkuses veidi tüütu. Asja ei tee paremaks puiselt mõjuvad dialoogid, mis teevad vahel teksti jälgimise raskeks, kuna tegelastel puudub isikupära ja nad ei kipu eriti meelde jääma.

Kuid see selleks. Arno Saare "Tallinna rong" on ikkagi vahva lugemine just tänu oma vildakusele. Sest miski pole ju huvitavam, kui vaadelda, kuidas välismaalane näeb Eestit. Tundub, et mingi Eesti-kogemus on kirjanikul tõesti olemas: mõnda kohta – näiteks F-Hoonet – kirjeldatakse äärmise täpsuse ja usutava emotsiooniga. Mõne teise puhul jääb aga mulje, et autor on linnaruumi rekonstrueerinud Google Mapsi kasutades ega tea päriselt, kuidas see koht ikka välja näeb. Lausa liigutav on aga Itaalia kirjaniku armastus lume vastu. Et raamatu tegevus toimubki külmal talvel, kohtab lugeja raamatus arvukalt lume ning talvepimeduse kirjeldusi. Need on lausa poeetilised.

Raamatu kaanel öeldakse, et tegu on Marko Kurismaa esimese juhtumiga. Eks ole näha, mis edasi saab, aga julgen küll arvata, et meie lugejale on põnev tutvuda ka Kurismaa järgnevate juhtumitega, olgu nad peagi klišeedest kubisevad, sest – nagu väidetavalt ütles esimees Mao – vahel ongi parem, kui on halvem.

 

Toimetaja: Kerttu Kaldoja

Allikas: Vikerraadio



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: