Peeter Helme raamatusoovitus. "Laustud sõna lagub. Valik eesti vanasõnu" ({{commentsTotal}})

Foto: Jake Bouma/Creative Commons

"Laustud sõna lagub. Valik eesti vanasõnu"
Loomingu Raamatukogu 2017/1-2. 104 lk.

Loomingu Raamatukogu sai kuuskümmend aastat vanaks. Selle aja sees on ilmunud 1537 raamatut ja neist viimasest tulebki juttu. Tegu on omapärase teosega. Raamatuga, millest ma tegelikult ei peakski täna rääkima. Nimelt, kui avada see teos, siis vaatab tiitellehele järgnevalt lehelt vastu foto, millel on kujutatud ühe raamatu kaas. Täpsemalt on sellel pildil sama raamatu eelmise trüki kaas. Eelmine trükk ilmus samuti Loomingu Raamatukogus ning kandis järjekorranumbrit 1975/1-2.

Ja nagu sellest oleks vähe, läheb asi veel veidramaks, kui lugeda tagakaanelt tutvustust. Tsiteerin: "Lugeja kätte jõuab lõpuks uues trükis Loomingu Raamatukogu kõige kuulsam vihik, mille kunagine tiraaž hävitati 1975. aasta jaanuaris." Põhjusena tuuakse välja, et vihikule oli toona lisatud Loomingu Raamatukogu seniilmunud teoste koondbibliograafia, mis sisaldas ka vahepeal nõukogude võimu põlu alla langenud kirjanike teoseid. Kuid ei välistata ka teose enda sisu. Nimelt ei pruukinud tsensorile meeldida sellised vanasõnad nagu "Lits on tüdruku liignimi" või "Perse on peksu karjamaa", mida peeti ropuks ja nõukogude inimesele kõike muud kui head vaimset eeskuju andvaks. Või mine tea, kas asi siiski oligi naturalistlikes sõnades – raamat sisaldab ka palju usulise sisu või usulise kujundikeelega vanasõnu nagu näiteks Võnnu kandi ütlus "Jummal hoidku õnne eest, õnnetus tuleb esiki".

Olid need põhjused millised iganes, ei jõudnud see raamat enam kui nelikümmend aastat tagasi lugejani ja, nagu teose omapärast saamis-, kadumis- ja taassaamislugu kirjeldavas järelsõnas koostaja Arvo Krikmann selgitab, pääses hävitamisest vaid paarkümmend eksemplari.

Järgmiseks peab muidugi küsima, kas raamat, mille lugu on nõnda huvitav, on seda ka sisulises mõttes. Minu meelest on tore, et valdavalt võõrkeelse väärtkirjanduse avaldamisele pühendunud Loomingu Raamatukogu annab vahel välja ka kodumaist kirjandust. Ja veel toredam on, et sarja 60. sünnipäeva puhul anti välja tekst, mis aitab meil mõista kogu eestikeelse kirjanduse ja mõtteloo kõige sügavamaid juuri – meie rahva suulist pärimust.

"Laustud sõna lagub" alapealkiri on "Valik eesti vanasõnu", aga tegelikult pole see mitte lihtsalt vanasõnaraamat – selline on ju ka olemas – vaid teksti liigendavad vanasõnade loetelude vahele paigutatud koostaja tekstid, mis selgitavad vanasõna mõistet, tüüpe, kujunemislugu. Raamat on üleüldse üles ehitatud teravmeelselt. Nimelt on siin vanasõnad jaotatud kolme rühma: 1) vanasõnad, mis on tuntud ja ka tegelikult olemas; 2) vanasõnad, mis pole küll tuntud, kuid on olemas; 3) vanasõnad, mis on tuntud, kuid mida pole olemas selles mõttes, et uurimisel on selgunud, et tegu pole rahvaloomingu vaid mõne konkreetse autori konkreetsest teosest pärit ütlusega, mille rahvapärast kasutamist pole suudetud tõestada. Näiteid nende kohta jagub.

Ehk siis ei paku "Laustud sõna lagub" mitte ainult etnograafiliselt huvitavat materjali, vaid paneb ka mõtlema sellele, miks me ütleme just nii ja mitte teisiti. Miks on mõni vanasõna levinud ja teine mitte? Miks on mõnest vanasõnast levinud ühtlaadi sõnastuses versioon, aga mitte teistsuguses sõnastuses samatähenduslik variant? Ja miks me peame vahel vanasõnaks mõnda ütlust, mis seda pole?

Ahjaa, raamatu pealkiri ise on loomulikult ka vanasõna: "Laustud sõna lagub" on Arvo Krikmanni selgituse kohaselt "Valdavalt saaremaise levikuga vanasõna, mis tähendab seda, et jutt või info, mis on kord kellelegi välja räägitud, kipub üha edasi ja edasi levima". Antud juhul võib sõna levimisest vaid rõõmu tunda.

Toimetaja: Kerttu Kaldoja



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: