Loe katkendit Robert Seethaleri romaanist "Tubakapoodnik" ({{commentsTotal}})

Robert Seethaler
Robert Seethaler Autor/allikas: Ekraanitõmmis

Kirjastuselt Varrak ilmus Austria kirjaniku Robert Seethaleri romaan "Tubakapoodnik". Raamatu on saksa keelest tõlkinud Piret Pääsuke ja toimetanud Malle Kiirend, kujundanud Dan Mikkin ja Slava Devjatkin.

Sisukirjeldus:

On aasta 1937. Salzkammerguti külakesest pärit 17-aastane Franz Huchel kolib Viini ja asub õpipoisina tööle väikeses ajalehtede ja tubakatoodete poes. Ühel päeval kohtub ta poe püsikunde Sigmund Freudiga. Kuulus professor, kellest isegi temasugune provintsipoiss on kuulnud, lummab teda seletamatul kombel.

Kui Franz armub ülepeakaela böömlannast varieteetantsijasse Anezkasse, püüab ta Freudilt nõu küsida, kuidas nüüd edasi elada. Kuid maailmakuulsale psühhoanalüütikule on naissoo käitumine vaat et sama suur mõistatus kui Franzule. Hoolimata sellest – või just seetõttu – saavad kahest nii erinevast mehest sõbrad. Paraku on aeg selline, mis sekkub julmalt noore Franzu alles kujunevasse maailma. 1938. aasta kevadel marsivad natsi-Saksamaa väed Austriasse ja Freud, vana, habras, haige mees, peab oma kodu maha jätma.

Austria viimaste aastate üks hinnatumaid kirjanikke Robert Seethaler (sündinud 1966) pälvis palju tähelepanu ja tunnustust juba oma 2006. aastal ilmunud debüütromaaniga "Die Biene und der Kurt". Sellest ajast saati on talle jagunud mitmeid auhindu, muu hulgas ka filmistsenaariumide eest. Lisaks on ta näitlejana üles astunud nii teatrilaval kui filmides. Seethaler elab vaheldumisi Viinis ja Berliinis. 2012. aasta sügisel ilmunud "Der Trafikant" on Seethaleri neljas romaan. Möödunud aastal ilmus tema seni viimane romaan "Ein ganzes Leben".

KATKEND:

Leole

Ühel hilissuvisel pühapäeval aastal 1937 liikus üle Salzkammerguti tavatult äge äike, mis tõi Franz Hucheli seni pigem sündmustevaeselt tiksuvasse ellu äkilise ja ühtlasi saatusliku pöörde. Juba esimese kauge piksekõmina ajal oli Franz jooksnud väikesesse kalurimajja, milles tema ja ta ema Attersee ääres Nuβdorfi külakeses elutsesid, ja pugenud sügavale voodisse, et oma sooja sulekoopa turvalisuses jubedat marutsemist kuulata. Äike raputas osmikut igast kandist. Palgid ägisesid, väljas paugatasid aknaluugid ja katusel laperdasid tiheda samblaga kaetud puidulaastud tormi käes. Tuuleiilidest aetuna rabistas vihma aknaruutudele, mille ees uppus oma potti paar longus pelargooni. Vana riidekirstu kohal seinal kõikus raudne Jeesus, otsekui võiks ta iga hetk end naelte küljest lahti rebida ja ristilt alla hüpata, ja lähedalt järvekaldalt oli kuulda raksatusi, kui ülespiitsutatud lained kaluripaate vastu ankruposte paiskasid.

Kui pikne oli viimaks marutsemise lõpetanud ja esimene arglik päikesekiir üle nõgimustade, mitme sugupõlve rasketest kalurisaabastest kulutatud põrandalaudade tema voodi juurde võbeles, tõmbas Franz end mõnusööstu ajel korraks kerra, et siis aga kohe pea teki alt välja sirutada ja ringi vaadata. Osmik oli oma kohale jäänud, Jeesus rippus ikka veel ristil ja läbi vihmapiiskadest täpilise akna säras üksik pelargooni õieleht kui õrnpunane lootusekuma.

Franz ronis voodist välja ja läks kööginurka, et keeta topsitäis kohvi koos rasvase piimaga. Puud pliidi all olid kuivaks jäänud ja lõid kui õled leegitsema. Mõnda aega põrnitses ta hubisevat tuld, kuni uks järsu raginaga lahti lendas. Madalal ukselävel seisis ema. Proua Huchel oli neljakümnendates aastates kõhetu naine, ikka veel päris nägus, olgugi et ka veidi juba kurnatud välimusega nii nagu enamik kohalikest, kellesse töö ümbruskonna soolakaevandustes, lehmalautades või supelsakste võõrastemajade köögis oli oma jälje jätnud. Ta lihtsalt seisis seal, üht kätt uksepiidale toetades ja hingeldades, pea pisut longus. Põll kleepus tal keha külge, juuksed laubal olid segamini salkus ja nina otsast kukkusid üksikud veetilgad. Taamal kõrgus Schafberg halli pilvemassi, millesse siin-seal juba jälle siniseid laike ilmus. Tahtmatult meenus Franzule vildakalt nikerdatud madonna, mille keegi oli ammustel aegadel Nuβdorfi kabeli uksepiida külge naelutanud ja mis nüüdseks oli ilmastiku mõjul juba peaaegu näotuks muutunud.

„Said märjaks, ema?” küsis ta ja sorkis ühe rohelise oksaga tuld pliidi all. Ema tõstis pea ja siis nägi Franz, et ta nutab. Pisarad segunesid vihmaveega ja ta õlad vabisesid.

„Mis on juhtunud?” küsis Franz ehmunult ja toppis tossama hakanud oksa tulle. Vastuse asemel tõukas ema end uksepiidast lahti, astus paar ebakindlat sammu poja poole, jäi aga keset ruumi taas seisma. Hetke näis ta otsides ringi vaatavat, siis tõstis abitu liigutusega käed ja vajus põlvili.

Franz astus ebaleva sammu, asetas käe ta pea peale ja hakkas kohmakalt ta juukseid silitama.

„Mis on juhtunud?” kordas ta kähedal häälel. Korraga tundus ta endale veider ja tobe. Seni oli see olnud vastupidi: tema oli töinanud ja ema oli teda paitanud. Ema pea peo all oli õrn ja habras, peanaha all oli tunda sooja tukslemist.

„Ta uppus,” ütles ema vaikselt.

„Kes?”

„Preininger.”

Franz vakatas. Mõneks silmapilguks jättis ta veel käe ema pea peale, siis tõmbas selle tagasi. Ema lükkas juuksesalgud otsa eest ära. Siis ta tõusis, võttis põllenurga ja pühkis sellega nägu.

„Sa tossutad meil terve hurtsiku täis!” ütles ta, tõmbas rohelise oksa pliidi alt välja ja kohendas tuld.

Mõnede andmete järgi oli Alois Preininger kõige rikkam mees Salzkammergutis. Tegelikult oli ta rikkuselt alles kolmas, mis teda küll tohutult ärritas, kuid oli teinud temast selle auahne jäärapea, kellena ta oli tuntud ja kurikuulus. Talle kuulusid paar hektarit metsa ja karjamaad, saeveski, paberivabrik, piirkonna neli viimast kalakäitist, teadmata arvul suuremaid ja väiksemaid järveäärseid krunte koos hoonestusega, nagu ka kaks parvlaeva, üks lõbusõiduaurik ja ainus auto väidetavalt rohkem kui nelja kilomeetri raadiuses – uhke, šampanjakarva sõiduk firmast Steyr-Daimler-Puch, mis küll Salzkammerguti tüüpiliste pidevast vihmasajust ära uhutud teede tõttu seisis omaette roostetanud plekkbarakis.

Alois Preiningerist ei paistnud tema kuuskümmend aastat kuskilt välja, ikka veel pulbitses ta elust. Ta armastas iseennast, oma kodupaika, head toitu, kangeid jooke ja ilusaid naisi. Kusjuures ilu on ju pigem subjektiivne ja seetõttu suhteline. Põhimõtteliselt armastas ta kõiki naisi, kuna leidis, et kõik naised on ilusad. Franzu emaga oli ta tutvunud aastate eest suurel järvepeol. Naine seisis vana pärna all, seljas taevasinine kleit, ja tema sääred olid nii helepruunid, siledad ja laitmatud nagu šampanjakarva Steyr-Daimler-Puchi puidust rooliratas. Alois tellis värskelt praetud kala, kannuga siidrit ja pudeli kirsiviina, ning sel ajal kui nad sõid ja jõid, ei püüdnudki nad sugugi teineteisest mööda vaadata. Varsti pärast seda tantsisid nad polkat ja hiljem isegi valssi ning sosistasid seejuures teineteisele väikseid saladusi kõrva. Siis jalutasid nad käsikäes ringi ümber tähtedest täpilise järve ja leidsid end ootamatult plekk­barakist ja seejärel kohe Steyr-Daimler-Puchist.

Tagumine iste oli piisavalt lai, nahk pehme, amortisaatorid hästi õlitatud, kõik kokku sujus tol ööl edukalt. Sestpeale said nad ikka ja jälle barakis kokku. Need olid lühidad, keevalised kohtumised, mis polnud seotud mingite nõudmiste ega ootustega. Proua Hucheli jaoks oli neil meeldivalt higistes kokkusaamistes tagaistmel küll veel üks, vaat et veidi meeldivamgi kõrvalmõju: täpselt iga kuu lõpus saabus Nuβdorfi hoiukassasse tšekk mitte just tühise summa peale. Säärane korrapärane rahasadu võimaldas tal asuda elama endisesse kaluriosmikusse kohe järvekaldal, süüa kord päevas sooja toitu ja sõita kaks korda aastas bussiga Bad Ischlisse, et lubada endale esplanaadi kohvikus kuuma šokolaadi ja kõrvalasuvast kangapoest paar meetrit linast riiet uue kleidi jaoks.

Tema poja Franzu jaoks andis Alois Preiningeri suurejooneline armulikkus jällegi selle eelise, et Franz ei pidanud nii nagu kõik teised noormehed päev läbi kuskil soolakaevanduses või sõnnikuhunnikus ringi roomama, et kasinat elatist teenida. Selle asemel võis ta hommikust õhtuni metsas jalutada, kuskil purde peal peesitada või halva ilma korral lihtsalt voodisse jääda ning oma mõtteid ja unistusi heietada. Kuid nüüd oli sellega lõpp.

Nii nagu ligi nelikümmend aastat – mida olid katkestanud vaid mõned vähesed ebameeldivad sündmused nagu Esimene maailmasõda või saeveski suurpõleng –, oli Alois Preininger ka selle pühapäeva ennelõuna veetnud kõrtsi Kuldse Leopoldi juures püsikundede lauas, võtnud ette kitseprae koos punase kapsa ja jahukäkkidega nagu ka kaheksa kruusi õlut ja neli pitsi viina ning jutustanud oma sügava tremoleeriva bassihäälega igasugu olulisi asju Ülem-Austria rahvusliku omapära hoidmisest, kogu Euroopas sügelistena levivast bolševismist, totakatest juutidest, veel totakamatest prantslastest ja lausa piiritutest arenguvõimalustest turismiäris. Kui ta siis lõpuks lõuna paiku pisut unisena mööda kaldateed kodu poole vankus, oli ümbrus iseäralikult vaikne. Polnud näha linde, polnud kuulda putukaid, ja isegi porikärbsed, kes kõrtsis olid ta higist leemendava kukla ümber tiirutanud, olid kadunud. Taevas rippus raskena järve kohal, veepind oli täiesti sile. Isegi kõrkjad ei liikunud. Tundus, nagu oleks õhk ära voolanud ja sulgenud kogu maastiku vaiksesse liikumatusse. Alois mõtles Kuldse Leopoldi seasüldile – seda oleks ta pidanud tellima, mitte kitsepraadi, mis nüüd hoolimata viinast tal justkui telliskivi kõhus lasus. Ta pühkis särgivarrukaga laubalt higi ja silmitses veepinda, mis laius ta ees sametpehme ja mustjassinisena. Siis võttis ta riidest lahti.

Vesi oli meeldivalt jahe. Alois ujus rahulike tõmmetega ja puristas hingata salapärasesse, tumedasse sügavikku enda all. Kui ta oli jõudnud umbes järve keskele, langesid esimesed vihmapiisad ning järgneva viiekümne meetri pärast sadas juba nagu oavarrest. Veepinda kattis ühtlane rabin, rasked piisavalangud, jämedad vihmalaamad, mis sidusid taeva tumeduse järve tumedusega.

Tõusis tuul ja muutus peagi tormiks, mis lõi laineharjad vahtu. Esimene välk kallas järve silmapilguks üle ebamaise, hõbedase valgusega. Pikne oli kõrvulukustav. Ragin, millega maailm tundus koost rebenevat. Alois pahvatas naerma ja sumas metsikult käte ja jalgadega. Ta karjus mõnust. Iial enne polnud ta tundnud end nii elusana. Vesi ta ümber kees, taevas ta kohal varises kokku, aga tema elas. Tema elas! Ta ajas ülakeha veest välja ja hõiskas pilvede poole. Täpselt sel hetkel lõi välk ta pea sisse. Kiirgav valgus täitis ta kolju ja sekundi murdosa vältel tundis ta endas tekkimas justkui mingit aimdust igavikust. Siis seiskus ta süda ning ta vajus põhja, näol imestav ilme ja ümber õrnalt helkivatest õhumullidest loor.

Matused toimusid Nuβdorfi kogukonnakalmistul, rahvast oli palju. Ümbruskonnast oli tulnud hulk inimesi Alois Preiningeriga jumalaga jätma. Eelkõige kogunes kalmu ümber silmatorkavalt palju musta looriga naisi. Nuteti palju ja nuuksuti ning Horst Zeitlmaier, saeveski staažikaim eestööline, asetas oma parema käe kolm sõrmekönti rinnale ja pigistas väriseval häälel mõned sõnad välja.

„Preininger oli hea mees,” ütles ta, „niipalju kui teada, ei varastanud ta iialgi kelleltki ega petnud. Ja oma kodupaika armastas ta nii nagu ei keegi teine. Juba väikse poisikesena hüppas ta meelsasti järve. Läinud pühapäeval viimset korda. Nüüd elab ta armsa jumala juures ja meie soovime talle kõike head. Isa, poja ja püha vaimu nimel, aamen!”

„Aamen!” vastasid teised. „Kusjuures tal oli ju veel nii hea isu!” sosistas keegi ja kõrvalseisjad noogutasid liigutatult. Ühe musta loori alt kostis kõri nöörivat nuuksumist, siin-seal vahetati veel mõni sõna ja mindi siis laiali.

Toimetaja: Madis Järvekülg



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: