Aivar Kulli ajalootund. Mõeldes Peeter Tulvistele ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Peeter Tulviste
Peeter Tulviste Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Rahvusülikooli juubelipäevade meeleolus meenutaks Aivar Kull üht värvikamat rektorit, tarkusetemplit aastatel 1993-1998 juhtinud Peeter Tulvistet (1945-2017).

Tulvistet võis sageli kohata kirjandusüritustel, oli ta ju nooremas põlves tegutsenud muu hulgas ka kirjandus- ja teatrikriitikuna ja teda võib nimetada üheks 1960. aastate kassetipõlvkonna oluliseks vaimseks katalüsaatoriks.1 Kahjuks ei jõudnud ta kriitikažanrides palju ära teha, tema huvid hargnesid üsnagi laiali ning nii kirjutasin Tulviste rektoriameti lõppu märkiva artiklikogu "Rektoriraamat" (1998) puhul: "Publitsistlik sekkumisvalmidus on kehutanud Tulvistet avaldama arvamusi paljudes ühiskonnaelu valdkondades (ajalugu, poliitika, majandus, pedagoogika), ja mitte alati ei vormu ta mõtted kaalukateks analüüsideks. Tuleb ette üldtõdede ümberütlemist ja retoorilist pisinokitsemist, kogumikku on võetud ka hulk ajakirjanduslikke juhupalasid."2

Pärast mõnda teist sellelaadset kriitilist arvustust on nii mõnegi autori hoiak minu suhtes silmanähtavalt jahenenud (nt Heino Kiik ei tahtnud pärast üht mu kriitilist repliiki õieti enam teretadagi); Tulvistega aga läks vastupidi: ta tuli ise arvustuse eest tänama ja hiljem kiitis kõvasti – ehk liigagi – minu Lutsu-raamatut.

Peeter Tulviste oli impulsiivne, sõnakas ja kirglik vestleja-vaidleja, meenub, kuidas tal ühes kitsamas seltskonnas läks Vaino Vahinguga teravaks vaidluseks Serbia pommitamise ümber. Vahingu seisukoht oli, et "väiksemale tehakse liiga", Tulviste omakorda pooldas NATO aktsioone, nii et Vahing lõpuks hakkas lausa rusikatega vehklema ja hüüdis meeleheitlikul häälel: "Nüüd, Tulviste, hoia oma prillid!" Ka Tulviste hääles kõlasid üha kõrgemad noodid. Kõik lõppes siiski õnnelikult ja vinge sõnasõda ei takistanud neid heade sõpradena õhtut lõpetamast.

Iseloomulikuna meenub ka presidendikandidaatide debatt aastal 2001, kus esitati teravaid küsimusi ning päriti Tulvistelt: miks te tahate ülikooli muuta ingliskeelseks?" Akadeemik ägestus ja asus kätega vehkima: mis, kuidas, kus ma olen sellist asja öelnud?! (Mõnest tema sõnavõtust võis ingliskeelsuse propagandat välja lugeda küll.) Aga kui näiteks Arnold Rüütlilt küsiti, mida ta arvab enda pihta sihitud (kaunis krõbedatest) netikommentaaridest, siis vastas ta vägagi rahulikult, häält kõrgendamata: eks igaüks kirjutab neid kommentaare vastavalt oma vaimsetele võimetele. Tasakaalukus on presidendi puhul ikkagi väga oluline. Tulviste toetus (eriti kirjanikkonnas) oli üllatavalt suur, aga kaldun arvama, et ehk just tänu presidendiks pürgija teatavale impulsiivsusele ja kärsitusele jäi see toetus paraku ebapiisavaks.

Üks pikem mõttevahetus toimus meil aastal 2013 TEA entsüklopeedia teemadel (Tulviste oli entsüklopeedia akadeemilise kolleegiumi esimees). Olin selle väljaande puhul olnud juba algusest peale üsna skeptiline. Kallid köited kippusid tasapisi muutuma aina pealiskaudsemaks ja lünklikumaks3 (tõin ka näiteks 2. köite veel üpris põhjalikud artiklid "antiikfilosoofia" ja "Aristoteles", millele aga järgmiste köidetega lisandusid märksa hõredamad ülevaated ja biograafiad, nt "eksistentsialism" või "Herakleitos"), reklaamikära ja suured lubadused läksid samas üha õõnsamaks.4 Minu jaoks mõjusid eemalepeletavalt ka netiversiooni "kasutustingimused", kust võis järjest lugeda: "kasutajad peavad", "ei ole lubatud", "on lubatud üksnes", "ei ole lubatud", "on keelatud", "on kohustatud", "kasutaja peab tagama" ja ikka nii edasi. Lisaks veel sisselogimine paroolide ja salasõnadega – kogu see salakrempel meenutas mingit uutmoodi erilubadega "erifondi". Ühtlasi kiitsin demokraatlikult vaba Vikipeediat, kus kõiki ebakohti on võimalik kiiresti parandada. Tulviste kuulas mu juttu väga murelikult ja soovitas need kaalutlused kirja panna. Seda ma siiski ei teinud, sest polnud kuigivõrd usku ettevõtmise õnnestumisse. Ja õige pea (2015, L-tähe juures) katkeski entsüklopeedia paberköidete avaldamine. 

Igatahes oli ka nooremal, kraadide ja tiitliteta mehel täiesti võimalik akadeemikuga päris teravateski küsimustes väidelda, isiklikuks ei läinud ta seejuures kunagi.

Tulviste kui rektori tegevuse kohta on esitatud üpris vastakaid arvamusi, mõned tema radikaalsed reformid tekitasid tõsist vastuseisu. Aga kui küsisin tollase tudengkonna ühelt esindajalt Mehis Heinsaarelt (õppis ülikoolis lausa "igavese üliõpilasena" aastatel 1992-2000), mida ta praegu oma kunagisest rektorist arvab, sai vastus läbinisti positiivne: "Tulviste oli väga inimlik rektor. Ta laskis tudengitel jõudsalt elada, õppida ja areneda just inimlikus plaanis, kujuneda mõtlevaks inimeseks; pärast teda on rohkem tooni andnud masinlik-tehniline kallak."5 

Meenutagem ka Tulviste erakordset huumorilembust: tema koostatuna ja kirjastus Ilmamaa väljaandel on ilmunud terve seeria raamatuid "Kohtunaljad: kurjategijad, kohtunikud ja advokaadid" (1998), "Sõjaväenaljad: reamehed, kindralid ja lipnikud" (1998), "Ülikoolinaljad: tudengid, professorid ja teised" (1998, 2001), "Arstinaljad: arstid, haiged ja teised" (1999), "Liiklusnaljad: autojuhid, politseinikud ja jalakäijad" (2000), "200 ülikoolinalja" (2007), lisaks veel kirjastuselt Tänapäev "Hea inglise nali" (koos Erkki Kõluga, 2011).

Tema tõlgetest meenuvad kohe omaaegsed kultusraamatud: Albert Schweitzeri "Aukartus elu ees" (1972), Hans Magnus Enzensbergeri "Luulet neile, kes luulet ei loe" (1974), Peter Bichseli "Ameerikat ei ole olemas" (1976, 1999), Igor Koni "Interdistsiplinaarne seksuoloogia" (1987; tollal aeti seda taga lausa tikutulega). Aga ta tutvustas meie lugejale esmakordselt ka Austria kirjandusklassikut Robert Musilit (novellid "Kolm naist", 1972) ja tõlkis läinud sajandi ühe suurima psühholoogi Lev Võgotski mahuka uurimuse "Mõtlemine ja kõne" (2014). Tulviste kui teadlase uurimisvaldkondadest andis populaarse ülevaate Mosaiigi sarjas ilmunud "Mõtlemise muutumisest ajaloos" (1984); Jüri Allik nägi selles raamatus "tugevat romantilist hõngu" ning lisas autori kohta: "...tema teadlasenatuurile on kõige lähemal maadeavastaja või ka etnoloog, kes riskib sukelduda läbimatusse troopikametsa, et otsida rahvast, keda pole ühelgi kultuurkaardil."

Tulviste oli juba sügaval nõukogude ajal julge ja löögivalmis "teisitimõtleja" (ei kuulunud komparteisse, kirjutas aastal 1980 pikalt kaalumata alla kuulsale 40 kirjale, mida ei söandanud teha kaugeltki igamees), samas ka suur idealist ja optimist. "Arvan, et inimesed, kes igatsevad Üht Suurt Tõde, mille juurde kraedpidi tirida kõik ülejäänud, surevad aja jooksul lihtsalt välja", lootis ta.7 Paraku näeme meie päevil, et äravõitmatu soov teisi inimesi sõna otseses mõttes kraedpidi mingi arvatava ainutõe juurde tirida kipub end ilmutama liigagi tihti. 

Meelde on jäänud ka Tulviste arvamus aastast 1988: "Umbusk hakkab pikkamisi taanduma alles siis, kui süsteem on niisugune, et inimene, kes teeb ettepaneku hakata teisi inimesi, nende naisi ja lapsi küüditama, toimetatakse ettevaatlikult ja viisakalt psühhiaatri juurde."8 Sinnapoole on asjad vist tasapisi siiski liikunud.

1 Näiteks oma arvustuses "Kolm kogu kassetis" (Looming 1969/4) nägi ta juba Andres Ehini debüütkogus "eesti luules ainulaadset kvaliteeti".

2 Aivar Kull, "Peeter Tulviste kui kõnemees ja esseist" – Tartu Postimees 7. august 1998. Tulvistel ilmus ka teine kogumik, Mihkel Muti koostatud "Vademecum" (2001); muu hulgas on siin esitatud valik akadeemiku noorpõlveluulet.

3 Siin on mängus ka puhtisiklik moment: minust endast kirjutatud artiklist leidsin ebatäpsusi, mis reetsid selget "ülejala"-kiirustamist. Kuid mis veel hoopis hullem: algses netiversioonis (dets. 2013) oli märgitud: "Kull on kirjutanud tähelepanuväärsed monograafiad "Oskar Luts. Pildikesi kirjanikupõlvest" (2007) ja "Lembit Eelmäe. Näitlejaraamat" (2011)", paberköites aga (aprill 2014) oli sõna "tähelepanuväärsed" kadunud, ning nii ei tea ma tänase päevani, kas mainitud monograafiad on tähelepanuväärsed, või pole nad seda siiski mitte...

4 Vikipeedia patrioodina asusin sinna muu hulgas kirjutama TEA köidetes puuduvaid artikleid, nt Andres Allan, Riina Dmohovski, Will Durant, Michael Ende, James Herriot, Leili Iher.

5 Tõe ja ajaloo huvides märkigem, et mind ennastki on esitatud Tartu Ülikooli rektorikandidaadiks, järgmise atestatsiooniga: "Aivar Kullil valmis hiljuti monograafia Oskar Lutsust ja vabakutselise inimesena oleks tal piisavalt aega ülikooli juhtida. Seoses monograafiaga on tal õnnestunud sisse elada farmaatsiasse, kirjandusteadusse, natuurfilosoofiasse ja dipsomaaniasse, mis Tartu elu mõistmisel ja Tartu ülikooli juhtimisel tingimata vajalikud." – Areeni kõrghariduskomisjon, "Abiks valijale", Eesti Ekspress 18. jaanuar 2007, Areen, lk B7: https://ekspress.delfi.ee/areen/abiks-valijale?id=69089399 

6 Jüri Allik, "Mõtlemine hakkab muutuma!" – Looming 1984/9, lk 1290

7 "Rektoriraamat", 1998, lk 80

8 "Lõikuskuu 1968" [mitme autori meenutusi] – Teater. Muusika. Kino 1988/8, lk 72

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: