Aivar Kulli ajalootund. Putin ja Šukšin ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Vladimir Putin oma 67. sünnipäeva matkal
Vladimir Putin oma 67. sünnipäeva matkal Autor/allikas: Itar-TASS/SCANPIX

Lühijutumeister Vassili Šukšin (1929-1974) oli üks omanäolisemaid vene nõukogude kirjanikke. Kui rääkisin kord vene koolide õpetajatele Oskar Lutsust ja püüdsin leida Lutsule mõnda sarnast nime suurest vene kirjandusest, siis torkas esimesena pähe just Šukšin – oma erakordse rahvaläheduse tõttu.

Tema kohta on öeldud: "Kui oleks tarvis luua elav portree venelasest, kellesse koonduks ja kelles väljenduks kogu vene hing ja ihu, siis see inimene võiks olla Vassili Šukšin".1

Eesti keeles on temalt ilmunud jutustuste kogumikud "Vanja, kuidas sina siia said?" (1969, tõlkinud Teet Kallas) ja "Pilet teisele seansile" (1973, tõlkinud Harald Lepik), neist esimese raamatu pealkirja puhul ei osanud meie tsensorid karta, et see muutub rahvasuus irooniliseks lendsõnaks tollase massimigratsiooni kohta. Šukšini loomingus torkavad silma igasugused eriskummalised veidrikud, nii on tal "nõukogude kirjanduses" üsna silmatorkav ja meeldejääv koht.

Venemaa president Vladimir Putin (sündinud 1952) on aeg-ajalt demonstreerinud oma kirjanduslembust, näiteks pidas ta kõne Solženitsõni ausamba avamisel Moskvas.2

Novembris 2014 vaatas Putin Läti lavastaja Alvis Hermanise (1965) lavastust "Šukšini jutustused" ja pidas seejärel lühikese tänukõne, kus lausa ülevoolavalt kiitis näitlejaid ja lavastajaid ning nimetas Šukšini kahel korral otsesõnu geniaalseks kirjanikuks.3

Lavastaja aga tegi seejärel avalduse, kus taunis Putini esinemist ja väitis, et Venemaa president püüab Šukšini rakendada oma poliitika vankri ette. Olukorrale lisas pikantsust asjaolu, et Hermanis oli Venemaal kuu aega varem pandud ebasoovitavate isikute "musta nimekirja" (just oli lahvatanud Ukraina relvakonflikt). Nii sattus Šukšin 40 aastat pärast oma surma iseäraliku kirjanduspoliitilise skandaali keskmesse.

Totalitaarses riigis on isiksuse kahestumine arenenud eriti kaugele, lihttöölisest presidendini. Ja nii pole mingi ime, et päeval mõeldakse imperiaalseid mõtteid, õhtul (öösel) aga nauditakse mõnda risti vastupidise vaimsusega kirjanikku.

Sellist, eriti homo soveticus'ele iseloomulikku äärmuslikku isiksuse kahestumist on suurepäraselt tabanud ka Šukšin, üks ta parimaid lühijutte, mille omal ajal (perestroika tuultes aastal 1987) ka ära tõlkisin, kannab pealkirja "Kaks kirja".

Ja küllap üsna sarnast fataalset kahestumist tuleb ette ka tänapäeva töönarkomaanidel, aina ajapuuduses visklevatel ja edukultusest pimestatud tühisekeldajatel.

 

VASSILI ŠUKŠIN

KAKS KIRJA

 

Mees nägi unes koduküla. Justkui kõnniks ta jõe kaldal… Jõel on sealkohas abajas. On vaikne. Ei kedagi, ei ühtki elavat hinge ümberringi. Samas on küla ja sealgi oleks nagu kõik välja surnud. "Mis see siis olgu – ei ainsatki hinge?!" imestas mees. Viskas kivi vette. Kivi vajus hääletult põhja. Mees viskas veel ühe, suurema kivi. Seegi uppus ainsagi hääleta. Meest haaras hirm. "No mis see küll on?" mõtles ta. Ja ärkas. Ega saanud enam uinuda. Hakkas meenutama. Küla… Hallid talutared, tolmune tanum, nõgesed aia ääres, kanad muldril, viltuvajunud tarad… Küla taga on stepp ja metsatukad. Ja õhtupuna lõõskab üle poole taeva. Veel paistavad taamal väikesed järved: õhtuti on vesi neis siledast siledam ja päikeseloojang kumab vastu nagu peeglist. Hea on istuda mõne järvesilma kaldal, mõtiskleda… Vaikusega koos hiilib hinge õrnärev kaastunne kõige elava vastu. Veidi kurb on, ja samas sosistaks nagu keegi kõrva: oota vähe, sõbrake.

Kaugel eemal kappab hobusekari õitsile, tee kohale õhku jääb kauaks rippuma tolmuviirg. Ja taas on vaikne. Milline vaikus maa peal!

Eha kustub aeglaselt. Nagu oleksid jäänud päris üksipäini siia maamuna peale. Pole see hirm, pole üksindus… aga ärevus on ikkagi suur.

 

Mees püüdis uuesti uinuda, kuid ei saanud. Vaikselt, et mitte naist äratada, tõusis ta, pani pidžaama selga, läks teise tuppa, pani tule põlema ja istus laua taha. Ning jäi sügavalt mõttesse.

"Kurat võtaks," sosistas ta. "Mis see küll on?… Kas hakkan vanaks jääma, või mis? Justkui jätaks kõigiga hüvasti."

Oli talumatult kurb, millestki oli pisarateni kahju. Polnud vist ikkagi täide läinud see, mis terendas siis, ammu, vaiksete järvesilmade ääres…

Mees – nimega Nikolai Ivanõtš – võttis paberi ja istus vanale sõbrale kirja kirjutama.

 

"Hää sõber Ivan Semjonõtš!" alustas ta. "Tervist! Tuli, nagu näed, tahtmine Sulle kirjutada. Nägin nüüdsama unes meie koduküla ja igatsus hakkas vaevama. Istun nüüd siin ja kirjutan öösel nagu Balzac. Tuli meelde, kuidas meil instituut läbi sai. Kas mäletad? Jõudsime linnast tagasi, diplomid taskus. Viimast korda veel kodumail olla… Olime endid üles löönud nagu needsamused… noh, kurat teab, kes! Minul valge väljamaine särk seljas, Sina olid jumal teab miks madrusesärgi selga ajanud. Läksime mööda tänavat – kaks imelooma. Ja oli kibe maatööde aeg. Mäletan: tuleb vastu Minka Dokutšajev, töökindad käes, jäime seisma, teretasime. Minka on üleni tahmane, silmi ega nägu pole nähagi, sõidab sepikotta niidumasina tera kinnitama. Tegime suitsu. Aga rääkida polnud nagu millestki. Olime talle kuidagi võõraks jäänud. Tükk aega kokutasime, siis ta sõitis minema ja meie läksime küla taha – jumalaga jätma nende paikadega, kus olime kunagi vilja vedanud, heina riisunud, vasikaid karjatanud, maad äestanud… Näe, Minka tuli meelde, ja päris häbi hakkas. Miks me küll tookord endid nii üles lõime? Kõige palavam põllutööde aeg, ja meie nagu kaks ahvi… Ja ise arvasime, et kõik on kõige paremas korras. Läksime jumalaga jätma! Eks ole, täitsa zaporoožlased Doonau tagant! Mul oli taskus pudel valget, Sul portvein. Üks teeklaas kahe peale. Istusime põllupeenral kaskede all, rüüpasime… Ja hakkasime kelkima, kui targad me oleme: instituut läbi, nüüd oleme lõpuks inimeseks saanud! Mina lugesin mingeid tobedaid luuletusi, Sina, nagu ma mäletan, proovisid isegi käte peal käia. Ja siis Sa tagusid hulk aega endale rusikaga vastu rinda ja lõugasid: "Sa mõtle ainult, kes olid meie isad?! Kes? Aga meie oleme insenerid!" Trimpasime veel. Ja kelkisime aina edasi. Issand, kuidas me kelkisime! Küll ajasime endid kohevile, et olime külas esimesed, kes kõrgema hariduse kätte saanud. Vihtusime tantsida, lõime laulu… Kõrval seisis lõikamata rukis. Aga mis meil sellest! Ma võtsin ja viskasin tühja pudeli rukkisse, ise mäletan veel, et peast käis läbi mõte: "Kui hakatakse masinaga niitma, siis see tühipaljas kiiskab keset põldu. Ja mõni, kasvõi seesama Minka, vaatab ja mõtleb: keegi on kärakat pannud." Siis vajusime magama. Kui üles ärkasime, siis oli päike juba loojumas. Minu väljamaine särk oli viimseni ära magatud nagu… Pea huugas ja häbi oli suur. Polnud enam mingit isu lärmi lüüa ega hirnuda. Sa ei vaadanud mulle silma ja ega minagi tahtnud vaadata. Kõik see on mul miskipärast väga selgesti meeles…"

 

"Kolja!"

"Noh."

"Mis lahti on?"

"Ah, ei midagi… Maga rahulikult."

"Ma arvasin, et sa läksid kuhugi."

"Maga, maga."

 

"… Naine ärkas üles. Lamab, lihav ja paks, andku jumal mulle patusele andeks, ja lõhnab nagu parfümeeriavabrik. Sedapsi on lood, Vanja. Meel kisub hoopis kurvaks. Mida me küll tookord üldse rõõmustasime?! On ju möödas juba – kui palju? Aastat kaheksateist tuleb ära? Ei saa nagu üldse arugi. Aastast aastasse võtan aina kaalus juurde. Naisele viskan nina peale, aga ise, tee või tina, varsti ei mahu enam uksest sisse. Kuurordid muidugi, sanatooriumid… Aga pole nagu jõudnudki elust rõõmu tunda. Lapsed kasvavad, aga mis seal salata, ega neist paraku suuremat rõõmu ole. Oi kui palju teavad, küll ikka arutavad ja targutavad. Meie olime minu arust paremad. Äkki hakkan lihtsalt vanaks jääma, tont seda teab. Aga kuidas Sinuga lood on? Kirjuta ikka mõnikord. Sest võib ju olla, et tuleb infarkt, ja ongi kogu lugu. Kui saaks õige ükskord kokku, või mis? Tuletaks vähemalt lapsepõlveaegu meelde. Kas pole, on ju, mida meenutada? Muidu pole ju muud kui töö ja töö… Terve elu on üks suur rügamine, aga ümberringi vaadata pole kunagi mahti. Võta kätte ja pane paar sõna paberile, seda väikest aega peaksid Sa ju ometi leidma. Olen nii üksi jäänud, et ei tea, kas peale Sinu sellest keegi üldse aru saabki. Ja ega Sinugi elu vist aina meelakkumine ole? Noh, oled peainsener, nagu väike jumal taevas, tore küll, aga mis veel? Saad aru? Noh, restoran, muusika – nagu taotaks raudnaelu pealuu sisse, – aga mis veel? Nii me olevat siis inimesteks saanud! Oojaa… Tuleb meelde, kuidas me õitsil kartuleid küpsetasime, ja südamel hakkab soe. Kui õige võtaks ja läheks sinna tagasi, steppi: lõke, tondijutud… Ah, Vanja, Vanja… Mis see kõik siis nüüd olgu? Mis sa arvad? Või on kõik kõige paremas korras? Äkki on mulle skisofreenia vaikselt ligi hiilinud? Kas Sinul tuleb midagi taolist ette? Aga ütle ausalt. Kuhu Sa suvel sõita kavatsed? Neetud Gagrasse? Mina neid Gagrasid küll enam seedida ei suuda. Aga eks sa proovi iitsatada, et tahaksin, kas tead, hoopis oma kodukülla sõita. Hoidku jumal selle eest! Hüsteerika. Aga nüüd aitab, ma tõstan mässu, saagu mis saab. Sõidan maale. Enam ei jaksa kannatada. Sõidame?! Kirjutame, lepime kokku ja põrutame! Kurat nendega, sõitku oma Gagrasse, aga meie peame kodukülas ära käima. Muidu kannaks nagu mingit pattu hingel. Ega ma mõelnud mingit pihtimust kirja panna, lihtsalt hing nõuab oma. Üldiselt, tead, ma elan kehvasti, Ivan. Oleks ju küll nagu kõik joones, töö juures läheb päris kenasti, aga siis tuleb äkki säherdune õõnes tunne, meel läheb kurvaks nagu praegugi ja tuleb tahtmine kõik viimseni kuradile saata. Kirjuta, Ivan, palun Sind. Aadress on mul nüüd uus – avaramad võimalused! Ega ikka igaühe hammas minu peale enam hakka. Ootan. Nikolai."

Nikolai Ivanõtš kustutas tule, võttis pidžaama seljast ja vajus oma palava naisukese kõrvale. Ega saanud veel tükil ajal sõba silmale.

Tööle jõudis Nikolai Ivanõtš, nii nagu alati, täpipealt viis enne kümmet. Lõug puhtaks aetud, olemine üsna värske, ainult pea kohises veidike: öösel oli tulnud unerohtu võtta. Tõttas mööda koridori, tervitas harjumuspäraselt, nägu naerul… Naeratati vastu. Ta pidas kellegi kinni, küsis midagi, keegi küsis omakorda midagi, tema vastas. Lühidalt, asjalikult. Tööl peeti temast lugu. Kena sekretärineiu kergitas end toolilt ja naeratas pimestavalt. "Ilus naine, kurat võtaks," vilksatas peas. Muide, see mõte vilksatas vist küll igal hommikul.

"Noh, kuidas teil siin lood on?"

"No nii, et, esiteks, helistati…"

Helistati, nõuti, paluti, manguti, hoiatati… Hingeõnnistus missugune! Tunded ulatusid seinast seina. Kord: "No kuulge! Mina teiega küll kassi ja hiirt mängima ei hakka! Viimast korda hoiatan!" Kord: "Kullake, tuvike… No mida mina siin teha saan? Sa mõtle ise: mida? Kui see minust sõltuks…" Kord: "Mõistan, oi kui hästi mõistan. Kui asja reaalselt ajada, siis kahekümne kaheksandaks. Mis? Raudselt! Raudselt, nagu minu ülemus ütleb. Paneme kõik mängu, meie juba alt ei vea." Ent tükk maad meeldivam oli hüüatada: "No kuulge teie, egas me näiteringis ole, või mis, kas arvate, et siin käivad "Othello" proovid? Ärge palvetage, ma pole jumal. Mul pole teie palvetamisest sooja ega külma, mulle on vaja ma-ter-ja-li! Kõik!" Samuti oli tore kuulutada: "Nonoh?… Või nõndaviisi… Aga mis siis teha? Mina ka ei tea! Mis ettekanded? Mul on ettekannetest juba laud lookas. Ei tea, kas ma peaksin kuullaagrite asemele teie ettekanded panema? Proovige, ehk teil tuleb välja. Ei tea. Kuhu soovite."

Asjaajamise keeristorm haaras Nikolai Ivanõtši jäägitult, öösel kirjutatud kiri läks hoopis meelest. Kuigi ta oli hommikul kodunt väljudes kirja kaasa kahmanud. Ent praegu polekski olnud mahti sellega tegelda. Tulid korrespondendid oblastilehe juurest.

"Mis siin ikka pikalt rääkida, seltsimehed… Hoobelda esialgu eriti ei saa. Täidame plaani – seda küll, aga…" Neli sammu mööda pehmet vaipa edasi, neli sammu tagasi, peatus ajakirjanike ees. Naeratus, mis oli teda kogu elu teeninud. Pahasoovlikud inimesed nimetasid tema naeratust "päästerõngaks".

"Plaan plaaniks – jõudu jätkuks enamakski. Kui teile nüüd päris ausalt öelda, siis lähemas tulevikus loodame tasapisi jõuda saja kümne, saja viieteistkümneni. Püüame siin natuke ratsida: pikendame liini ilma seiskamata. Jah. Arvestused on tehtud, vihased mehed kipuvad lahingusse – saame jagu."

Tehti paar pilti laua taga, seejärel tsehhis. Ainult et tsehhis rääkis Nikolai Ivanõtš rohkem tööliste ja meistritega. Lõpuks kupatas ajakirjanikud peainsenerile kaela ja tuli oma kabinetti tagasi.

"Dmitri Vassiljevitš helistas. Ütlesin, et olete tsehhis."

"Ühendage."

Jutuajamine Dmitri Vassiljevitšiga kukkus välja toredasti. Meeleolu muutus lausa ülevaks.

Külastajate ja helistajate esimene laine rauges.

"Verotška!"

"Jah, Nikolai Ivanõtš?"

"Mind pole kohal. Läksin tsehhi."

"Hea küll."

Nikolai Ivanõtš võttis öise kirja välja, keerutas käes, mõtles natuke… ja torkas taskusse tagasi. Hakkas uut kirjutama.

 

"Ivan Semjonõtš! No tere, vana! Sa tulid mulle meelde ja võtsin otsuseks kirjutada. Kuidas siis elu läheb? Kuidas tervis on? Mis tööl uudist? Ei tea küll, miks me nii harva teineteisele kirjutame, paistab, et oleme laisaks jäänud, saadananahad! Minu asjad edenevad kõik kenasti. Ikka keerlen ja tiirlen… Täna teen mina mõnele mehele peapesu, homme saan ise pähe – nii see elukene veereb. Pole aega igavust tunda. Üldiselt, mina juba nina norgu ei lase. Kuhu sa suvel mõtled liikuda? Kirjuta, äkki lööme kampa! Mul tuli sihuke mõte: sõidaksime õige meie kodukülla, muidu tuleb välja, nagu on kombeks öelda: lõa otsas ei ole, aga paigast liikuda ei saa. Naised tõstavad muidugi mässu. Aga ma näen küla tihtilugu unes. Tead, kuule, põrutame õige koos kusagile? Ainult mitte Gagrasse, Gagra sõitku põrgusse. Volgat mööda kuhugi? Sa sondeeri õige oma teistpoolt ja mina enda oma: peibutame neid lõkkega, uhhaaga, veel selle ja teisega. Jääme jõe ääres mõnda külla ankrusse, üürime talumaja… Mis? Las käia, vana! Jumala eest, igav meil ei hakka. Mõtle järele. Meeleolu on mul hea, asjad edenevad, lapsed sirguvad. Hoia pea püsti, ära noruta!

Kirjuta tehasesse, nii on parem.

Kaelustan. Sinu Nikolai."

 

"Verotška!"

"Jah, Nikolai Ivanõtš!"

"Ma olen nüüd kohal."

"Hea küll."

Ja jälle kõlas: "Ma ei luba!…"; "Palun! Tervitan, kahtlemata tervitan!"; "Tjah, see asi tahaks kaalumist. Käigu pealt seda ära ei otsusta. Peame nõu."

 

…Kodus võttis Nikolai Ivanõtš oma toas õhtusööki oodates mõlemad kirjad ja luges läbi. Luges läbi ja istus tükk aega õige vagusi. Viskas siis mõlemad kirjad lauale ja ütles kõvasti:

"Kurat ise teab – mis see siis nüüd olgu?!"

"Misasja?" küsis naine.

"Ah ei midagi, ma niisama, omaette. Kas söök on valmis?"

"Kohe saab. Sa paistad nagu tujust ära olevat?"

"Ei-ei, kõik on korras. Anna, palun, ajalehed."

 

1966

Tõlkinud Aivar Kull

Esmatrükk: Noorus 1987/9, lk 26-27

1 Valentin Rasputini sõnad, tsiteeritud Vaapo Vaheri artiklist "Mis me sest Vaskast kohtame?" – Sirp 9. juuli 2004, nr 26, lk 16
2 Putini Solženitsõni-kõne video:https://www.youtube.com/watch?v=MRPPUokzwY0
3 Putini Šukšini-kõne video: https://www.youtube.com/watch?v=eRfbUXr6F2U

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: